Elina lugu: minu isa ei taha mind tunda

24 kommentaari
Elina lugu: minu isa ei taha mind tunda

Kuna vanemad lahutasid enne minu sündi, kasvasin ma üles isata. Lapsepõlves ei osanud ma sellest kuidagi puudust tunda – emal olid meessoost tuttavad ning ka vanaisa hoidis mind väga. Isast ei räägitud eriti. Teadsin, et ta on olemas ning tal on teine pere, kuid muud ei midagi. Ema ei rääkinud temast head ega halba – alati ütles, et tulevikus võin oma arvamuse isast kujundada.

Kuna vanemad lahutasid enne minu sündi, kasvasin ma üles isata. Lapsepõlves ei osanud ma sellest kuidagi puudust tunda – emal olid meessoost tuttavad ning ka vanaisa hoidis mind väga. Isast ei räägitud eriti. Teadsin, et ta on olemas ning tal on teine pere, kuid muud ei midagi. Ema ei rääkinud temast head ega halba – alati ütles, et tulevikus võin oma arvamuse isast kujundada.

Facebooki algusaegadel sain tuttavaks oma isaga. Tundus, et ta oli meeldivalt üllatunud, et olin nõus temaga suhtlema. Ega minulgi selle vastu midagi polnud – oli huvitav teada, kuidas tal elu läinud on ning kas mul õdesid-vendi on.

Suhtluse esimesed kuud läksid ladusalt – kõik klappis ning oli hea teada, et mul on lõpuks ometi päris enda isa, kellele muresid kurta, kelle peale loota, ning kelle „väike tütreke“ ma olen. Kahjuks minu unelm ei kestnud kaua. Elasime erinevates linnades, mis asusid kaugel üksteisest. Kuna enne gümnaasiumi lõppu hakkasin uurima erinevaid õppimisvõimalusi erinevates linnades, sattus ka isa elukoht minu vaatluse alla. Ta oli juba pikka aega rääkinud sellest, kuidas võiks ikka kokku saada ja päriselt teineteist näha. Mõeldud-räägitud: teatasin isale oma tulekust ning leppisime kokku ka koha, kus maha istume ja juttu puhume.

Sama päeva hommikul tuli aga sõnum: „Sorry, pean täna ära sõitma. Ehk järgmine kord?“ Mis seal ikka, inimestel tuleb ikka ootamatuid olukordi ette. Ei teinud sellest suurt numbrit, sest päev tõotas sellegipoolest tulla tegus. Kui otsustasin ära, et lähen õppima just sinna linna, hakkasin ka varakult kortereid vaatama, et endale sobiv leida. Iga kord, kui isa lubas minuga kokku saada, tuli järsku midagi ette. Alguses teatas ette, hiljem hakkas aga õhtul kirjutama, et telefon on katki ja ei saanud helistada – lühidalt öeldes, lõpuks ta ei vaevunud isegi usutavat vabandust otsima. Sellegipoolest leidsin omale hubase elukoha mõnusas linnaosas ning ei lasknud ennast sellest kõigutada – olin ometigi 17 aastat temata hakkama saanud! Kui muidu uuris ta ikka, kuidas läheb ning mis mu elus toimub, siis minu 18. sünnipäevaks kadus ta nagu nõel heinakuhja. Üks peretuttav, kes ka isaga suhtles, oli välja uurinud ka põhjuse – enam ei saanud ma temalt alimente nõuda, mis polnud kunagi plaaniski.

Suve keskel tekkis tal ootamatu huvi minu tegemiste vastu – uuris, kuhu kooli lähen, mida õppima ning peamine – kus ma elama hakkan? Tuli välja, et temagi elab oma uue perega linnaosas, kus mina korterit üürima hakkasin, mitte väga kaugel temast. Üllataval kombel aga kaks nädalat peale selle pisiasja ilmsiletulekut tuli tema teatega, et nüüd meil polegi enam võimalust kohtuda, sest tema läheb välismaale tööle – kolivad ära kogu perega. Selleks hetkeks valdas mind teatud ükskõiksus, ta oli mind niigi palju alt vedanud. Sügisel alustasin kooli teadmisega, et isa on välismaal ning temaga ma kokku ei puutu. Suur oli nii tema kui ka minu üllatus, kui me poes kokku jooksime ning tõtt vahtima jäime – tema naine ja lapsed seda pealt vaadates. Ainus, mis üle minu huulte voolas, oli „Tõbras!“ Jah, nagu teadmatuses elaval armukesel, kuid just nii ma end tundsin – mind varjati, mulle valetati, mind reedeti… mu enda lihase isa poolt! Sellest hetkest peale – möödunud on nüüdseks 6 aastat – eksisteerime üksteist ignoreerides ning mõnikord linnas või ühistranspordis trehvame…

Buduaarile Elinalt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.

 

 

 

Sarnased artiklid