Emily lugu: vanaema valis surres minu sõnumitoojaks?

Mõned aastad tagasi, kui linnas koolis käisin, juhtus minuga eriline, kuid ka kurb sündmus.

Oli ilus talvine ilm ja lausa patt oleks olnud nädalavahetust kõledas ühikas mööda veeretada. Otsustasin sõita koju, kus mind ootasid mu vanemad ja armas kutsu. Koju jõudes ja seal köögis isa kohmitsemas nähes küsisin esimese asjana: ,,Isa, mida sa siin teed? Miks sa vanaema juures ei ole?" 

,,Miks ma peaksin seal olema?" küsis isa üllatunult. Ma ei osanud seletada, miks ta oleks pidanud seal olema, aga ma teadsin, et ta oleks pidanud. Mingi seletamatu tunne kripeldas mu sees! Läksin koeraga välja jalutama. Mõtlesin lausa, et peaksin ise vanaema vaatama minema, aga surusin selle tunde alla ja jalutasin niisama sihitult ringi. Kui tagasi tuppa tulin, oli isa läinud. Küsisin emalt, kus isa on?

,,Vanaema juurde läks. Helistati, et ta on surnud,"ütles ema.

Senimaani mõtlen, et kui ma oleksin isale tõsisemalt peale käinud, ehk oleks ta varem läinud. Võib-olla oleks ta viimast korda oma ema elusana näinud? 

Matustel hoidsin end kaugemasse nurka. Mul oli hirm. Kartsin vanaema. Arvan, et ta tuli enne surma minule ütlema, et ma isa tema juurde saadaksin. See hirmutab mind! Kas keegi oskab seda seletada?

Buduaarile Emylilt