Heleni lugu: kuidas riietes hea välja näha?

Klaas veini seisab diivani käetoel... Vaatan saadet „Kuidas alasti hea välja näha“ ja vihapisik hakkab sees ussitama. Kaubandus rikub minu suhet minu oma kehaga!

Olen oma elus kaalunud tunduvalt rohkem, kui hetkel - üsna mõned aastad tagasi 72 kg oma 165 cm pikkuse juures. Tookord sain Kaalujälgijate abiga 12 kg maha. Siis leidsin mehe, kellega siiani, 5 aastat, koos olen. Võtsin ca 5 kg selle mugava kooseluga juurde, no nagu ikka naistel on. Enne käisin kõvasti trennis, tahtsin olla võimalikult ilus jne. Ei pea siin pikemalt kirjutama, paljud naised juba tundsid end ära. 

Võtsin 5 kg juurde ja siis jäin lapseootele. Olin nö „minirase“ - juurde tuli vaid 6 kg, kuigi sõin meeletult palju. Laps oli natuke enneaegne, seetõttu pidin haiglas 9 päeva veetma. Kui välja tulin, olid raseduseelsed püksid jalas. Ja siis algas kaalu mõttes elu ilusaim osa - võtsin kõvasti alla, kuna laps oli allergiline. Ehk siis tegelikult ise piinlesin, sest iga läbimõtlemata amps tekitas lapsel meeletuid kõhuvalusid ja röökimist. Ei midagi taotluslikku, et "beebikilodele tuld", nagu välismaa ajakirjades. Lihtsalt motivatsioon mitte kräppi süüa oli meeletu, kui see alati päädis lapse lohutamatu nutu ja valudega. Lõpuks olin nagu piitsavars - 51 kg (tavaks oli eluaeg olnud 65 kg). Lapsega oli küll raske, aga kui ma lõpuks mingil hetkel poodi jõudsin, siis tundsin seda ülihead tunnet, kus kõik riided olid superilusad seljas, täpselt nagu riidepuudegi peal. Lust ja lillepidu!

Siis lõpetasin imetamise. Alguses kaal püsis. Siis hakkas tõusma. Ma teadsin, et nii läheb - elu on näidanud, et minu loomulik kehakaal ei ole kunagi alla 60 kg. Kurbus hiilis ligi - ostetud riided enam selga ei mahtunud, andsin need õele ja sõbrannale ära.

Nüüd olengi täpselt 60 kg. Kui alguses olin selline lodev 60kilone, siis nüüd olen kõvasti sentimeetreid kahandanud kõva trenni ja jooksmisega. Nagu öeldakse - lihas kaalub rohkem kui pekk. Olen väga ilus ja trimmis. Vähemalt nii kaua, kui peeglisse alasti vaatan! 

Aga kui ma poodi lähen, käib plaks! ja minu roosamannamull, et tegelikult olen ma oma kehaga rahul, läheb väga kiiresti katki. Täiesti uskumatu! Riided ei istu seljas ja tundub, et ilusti istuvate riiete leidmiseks on kõvasti suuremat rahakotti vaja. 

Nagu ütlesin - istun siin oma veiniklaasi juures, vaatan Inglismaa tüsedat naist telekast ja mõtlen, et see ei ole ikka õige. Olen endaga rahul täpselt nii kaua, kuni seisan alasti peegli ees ja ei pea riideid ostma minema. Sest see lõpeb alati meeletu kurbuse ja tühjade kätega... .

Buduaarile Helenilt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected]

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.