Ilu ainult vallalistele?

19 kommentaari

Suvi toob alati linnapilti kõige ilusama moe, kõige ärevamad soengud ja kõige rohkem naeratusi. Ühtäkki ei küsi õrnroosad kangad kandjalt vanust; huuleläiked, päiksepuuder ja lauvärvid sillerdavad nägudel, justkui oleks linn täis liikuvaid lõuendeid, millele on pritsitud kõige kirevamaid ja säravamaid värve.

Suvi toob alati linnapilti kõige ilusama moe, kõige ärevamad soengud ja kõige rohkem naeratusi. Ühtäkki ei küsi õrnroosad kangad kandjalt vanust; huuleläiked, päiksepuuder ja lauvärvid sillerdavad nägudel, justkui oleks linn täis liikuvaid lõuendeid, millele on pritsitud kõige kirevamaid ja säravamaid värve.

Mõtlen, et hea on olla naine. See annab nii palju vabadust iseend ja ümbritsevat kaunimaks muuta. Imestan siiralt, et üks osa naisi loobub vabatahtlikult privileegist olla heas mõttes edev, ja see tundub mulle omamoodi naiselikkusest loobumisena.

Inimene armastab ilu kõikjal enda ümber. Nii oma kodus pärlipuruga kaetud tapeeti seinale sobitades kui endale uut autot valides, garderoobi komplekteerides või oma lapsele lillelisi patsikumme juustesse sättides. Vajadus ilu järele asetab igal pühapäeval värsked lõikelilled hommikusöögilauale, kastab päikse poole sirutuvaid potililli ning raamib fotoateljees klõpsatud ja kohendatud pildi seinale. Ilust üksi küll ei piisa, kuid see on vaieldamatult täiuse üks osa. Maagiline komponent, mis köidab pilke, loob võimalusi, lisab armsust ja hingestatust. Isegi toidupoes tomateid valides tõstame ostukorvi ilusaimad, rääkimata sellest, et õhtul välja minnes paneme selga just need riided, mis meid kõige sihvakamana lasevad näida.

Olen alati imetlenud naisi, kes neljakümnendates või viiekümnendates eluaastates teevad silmad ette ükskõik millisele kahekümnendates preilile nii oma sportliku figuuri, võrratult maitsekate riiete kui silmapaistvalt hoolitsetud soengu, maniküüri ja meigiga. Tundub lausa uskumatu, et nii mõnigi neist on kolme lapse ema, kellest vanimad juba pesastki välja lennanud. Olen mõelnud, kas kunagi tuleb päev, millal nad ei kammi oma juukseid soengusse, ei tõmba läiget huultele ega vali oma kapist peenelt stiilset rõivakomplekti, et kodust välja minna. Olen endalt küsinud, kas mina suudan kahekümne aasta pärast näha välja parem kui täna.

Minu jaoks on küllaltki kummaline, et üks osa naisi peab enda eest hoolitsemist vallaliste pärusmaaks ja peibutustrikiks ning koosellu või abiellu jõudes ühtegi otsa saanud meigitarvet uuega ei asenda. Mõni neist leiab emaks saades, et oma lapse jaoks ollakse niikuinii kõige ilusam. Ometi mina kui ilusa ema omanik mäletan lapsepõlvest, kuidas sõbrannad ja koolikaaslased mind kadestasid, et mul nii ilus ema on ja soovisid, et ka nende emad sama ilusad oleks – selle järgi otsustades ei ole lapse heakskiit sugugi iseenesestmõistetav, vaid tuleb välja teenida. Olen enda jaoks mõelnud, et nende, enda eest hoolitsemisest loobunud naiste, abikaasad ja elukaaslased ongi need, kelle silmad iga mööduva siresäärse neidise peale kilama löövad. Et nende mehed ongi need abielumehed, kes otsivad ööklubis iga hinna eest selliste naiste seltsi, kes veel „viitsivad“. Ja kui majas on lahkuminek, ei suudeta näha, et mehe uus lemmik on selline, nagu naine ise oli suhte alguses – siis, kui ripsmetušši ja silmapliiatsi kasutamine veel ei murdnud konti.

Vanemaks jäädes mängivad välimuse juures tähtsat rolli geenid, olen nõus. Tean, et ühe jaoks on saledama joone hoidmine raskem kui mõne teise jaoks ja üks leiab kahekümnendate lõpus juba peast esimese halli juuksekarva, samal ajal kui teine ootab oma esimest kuuekümnendateni. Aga kas see pole mitte kõiges nii? Ka koolis peavad õpilased sama hinde jaoks erineva hulga tunde õppima ja karjääriredelil tõustes läheb mõnel oluliselt libedamalt kui teistel.

Ilu olevat vaataja silmades. Ühe jaoks on ilusad pikad ja peenikesed blondiinid, teise jaoks lühemat kasvu brünetid. Kellele meeldivad klassikaliselt ilusad näod, kellele avaldab muljet teistsugune, omapärasem. Seetõttu, kui küsitakse, milline on ilus naine, öeldakse hoopis, et ilus naine on hoolitsetud naine. Ja see, kas naine enda eest hoolitseb või mitte, näib kõigile vaatajaile ühtmoodi.

Kahtlemata on lapse sünd naise elu tähtsündmus, aga neid tähtsündmusi on veel. On tütarlapsest naiseks saamine, on pulmapäev, igaühel on isiklikke verstaposte ja tähistamist väärivaid sündmusi. Usun, et naine ei tohiks iial unustada, et ennekõike on ta naine, alles siis on ta abikaasa ja ema. Ja enda eest hoolitsemine käib naiseks olemise juurde. Eriti tänapäeval, mil töövestlusele minnes ei saa kaasa võtta oma lapse arvamust, et minu emme on kõige parem. Mil kodust välja minnes ei saa usaldada beebi lõbusat naeratust triibulise kleidi ja lilleliste sukkade peale. Olen nõus, et elus on palju tähtsamat kui välimus, ometi usun, et heast väljanägemisest loobumine näitab suhtumist. Näitab, et naine ei hooli endast. Ja kui ise ei hooli, miks siis teised peaks?

/Merlin Võsu/