Jaanika lugu: uus mees ei sallinud last

Räägin teile ühe loo paari aasta tagant, mis ei juhtunud küll minuga, vaid minu sõbrannaga. Lahku läinud paare on palju ja samuti üksikvanemaid, kes on leidnud enda kõrvale kellegi uue ja võibolla ka parema.

Suhte alguses tundub alati kõik ilus ja roosiline. Uus tärganud armastus ja tunded ja ei lase märgata sellel, mis ümber toimub. Sõbranna Mari koges seda nagu iga teinegi, kuid kõik ei olnud päris roosiline.

Mari oli 20-aastane, kui sai lapse, imearmsa tütre, suhtest, mis oli tema esimene suur armastus. 

Algul oli kõik ideaalne ka peale lapse sündi, mees tegeles temaga ja näitas, et hoolib lapsest väga. Kuid ühel päeval mees kadus sõnagi lausumata, ei kontakteerunud, ei vastanud meilidele ega kõnedele. Aga elus ta on ja elab kuskil. Sõbranna arvates võib-olla oligi nii parem, jäid tülid olemata ja pingeid ei olnud enam. Oli mis oli.

Kuid paari kuu pärast kohtas sõbranna meest, kellel oli oma pere - naine ja kaks last. Nende vahel tekkis keemia. Mees hakkas aina rohkem ja rohkem sõbranna pool ööbima. Käis n-ö graafikuga kindlatel päevadel. Väites, et tal pole oma naisega enam midagi, kuigi nad elasid koos. 

Kuid ta tõrjus sõbranna last. Alati, kui oli kuhugi minek, otsis mees lapsele hoidja, et see koju jääks, kuigi oleks võinud väljasõitudele kaasa võtta. Kui Marile külla tuli, siis hoidis teda enda ligi ja lapsega tegeleda ei lasknud. Kui laps palus emalt, et ema mängiks temaga, siis mees nähvas, et pead ise hakkama saama, ei saa nii nõrguke olla.

Mõnikord magas laps öösiti Mari kaisus ja ühel ööl, kui mees oli Maril jälle külas, oli ka laps nende vahel, kuid nägi halba und ja hakkas nutma. Siis mees lihtsalt võttis lapse ja tõstis teise tuppa pimedasse seisma, et las jonnib seal edasi.

Ma ei saagi aru, kas tõesti on armastus tähtsam kui oma lapse tunded? Kas tõesti ei pane suures armastuse joovastuses tähele, mida laps sellest kõigest arvab ja tunneb? Laps oli sel hetkel kaheaastane, kuid ta hakkas selle suhte ajal aina rohkem jonnima ja oli trotsi täis. Me kõik üritasime sõbrannale selgitada olukorra tõsidust, kuid ta eitas seda ja ütles, et me mõtleme üle. Tema arvates oli kõik roosiline. 

Lõpuks see suhe purunes. Ma küll ei tea, mis asjaoludel, kuid kindlasti mitte sellepärast, et sõbranna sai lõpuks aru, mis toimub. Ju mees avastas, et armastab ikka oma naist. Eks see õigem ole ka, kuna endal tal oli pere olemas ja lapsed tahtsid isa. Oma lapsi ta kiitis igal võimalusel, Mari laps aga oli saamatu ja ei arenenud tema arust nii hästi kui oleks pidanud. Lihtsalt raske mõelda, mida vaene laps läbi elas.

Minu arvates on laps ikka tähtsam kui uus armastus. Ilmselgelt keegi meist ei soovi üksikuks jääda ja tahab enda kõrvale kedagi. Aga see keegi peab ka aktsepteerima su last ja kohustusi, mis sellega kaasa tulevad.

Ehk kellegi silmi avab see jutt või teab nüüd, mis ees võib oodata. Enne uue suhte alustamist võiks kindel olla, kuidas uus partner lapsega läbi saab ja temasse suhtub.

Buduaarile Jaanikalt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected] 

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.