Jane lugu: ma magasin oma töökaaslasega, abielumehega, viie lapse isaga. Ta vallandati!

Minu lugu sai alguse tööl. Päevad olid pikad, teenindusettevõttes töötades on jõulud kiire aeg. Tihti tuli poole hommikuni tööl olla või isegi ööbima jääda. Elasin üksi. Olin mitte väga tõsises kaugsuhtes. 

Tööl oli meil väike kollektiiv. Karli ei hakanud mulle varem millegi erilisega silma. Ta oli sõbralik ja tore, minust 21 aastat vanem meesterahvas. Igati sümpaatne, kuid mingit tõmmet meil, vähemalt minu arvates, alguses ei olnud. Asi kiskuks käest ära ühe töötaja sünnipäeval. Kuigi väike kahtlus temapoolsest huvist tekkis mõni päev varem.

Pidu oli tore. Nagu kombeks - söögi, joogi, hea muusika, seltskonna ja tantsuga. Kuna pidu peeti töö juures, aitasid kõik sünnipäevalised ka koristada. Mingil hetkel olime jäänud Karliga kahekesi peoruumi. Mõlemad lõbusas meeleolus. Olime palju tantsinud. Kuna sünnipäev lõppes oodatust varem, ütlesin siiralt, et mul on kahju vahva õhtu lõppemise pärast. Samas oli õhtu jooksul tunda mingit elektrit, selle positiivses mõttes. 

Tema seepeale tuli ja suudles mind. Alguses lühidalt. Seejärel vaatas üsna enesekindlalt otsa ja küsis: “Kas läks paljuks?“, ootamata eitavat vastust. Minu ehmunult kokutava “Ma ei tea...“  peale tegi ta seda uuesti. Suudlesime sel õhtul veel palju, igal võimalusel, kui kedagi lähedal polnud.

Ühel hetkel lõppesid koristustööd. Kõik vajusid vaikselt laiali. Tema kaasa arvatud, saades oma küsimuse peale „Kas ma tulen tagasi?“ eitava vastuse. Mina pidin ööseks majja jääma. Magama sättides kuulsin, kuidas keegi kividega akna pihta loobib. Helistamise peale küsis ta võimalust majja tulla. Sellel õhtul ma teda sisse ei lasknud. Meenus siiski, et Karl on ju abielus, tal on viis last. Tõsi küll, kaks neist pea täiskasvanud vanast abielust. Aga kolm pisikest praegusest! Ma ei võinud seda teha.

Edasi järgnes teadagi kohmetust. Kuidas peaks käituma? Kas või millest rääkida? Vaadata otsa või mitte? Mida ta sellega mõtles? Mida ma ise sellega mõtlesin? Mis edasi saab? 

Meie õnneks või õnnetuseks võtsid töötajad järjest puhkust ja sattus meile nädal vaid kahekesi tööl. 

Tema otsis igal võimalusel kontakti. Mina ei soovinud. Kirjutasin talle kirja, et las olnu olla ja läheme eluga edasi. Tema ei mõelnudki mind rahule jätta. Ega ma ise ka kardinaalselt ei eemaldunud. Ütlesin vaid, et pere nimel jäta mind rahule, sellest ei sünni head. 

Edasi hakkas ta tegema väikesi üllatusi. Valmistas lõunapausiks minu lemmikteed ja kui pausile läksin, oli see mind juba ootamas. Vahel peitis minu töölauale kommikarbi, roosi. Vigurdas riietusruumis, sidus saapapaelad millegi külge kinni, pani asju vale koha peale, puistas kotti komme jms. Lisaks mängis ta kitarri ning laulis. See mind tema juures võlus. Pealegi oli viimasel ajal olnud palju koosviibimisi: jõulupidu, erinevad sünnipäevad, koolitused ja muud majaüritused. Mingi hetk tundus asi minu jaoks põnev. Kui sain aru, et ta ei plaanigi minu tagaajamist lõpetada, läksin mänguga kaasa. Flirtisin vastu. Tema viibis tihtipeale oma tööruumi asemel minu omas ja jäi sellega korduvalt vahele. Kõik märkasid seda keemiat, aga ei julgetud sellest valjusti rääkida. Ometi olid sosinad tema naise kõrvu jõudnud. Sain päris mitu sõimavat kõnet. Kuulasin viisakalt ära, kuigi oli tahtmine öelda, et pangu oma koer lühema keti otsa, kui ei oska külapeal mittekäimist selgeks õpetada.

Siis tuli aga Karl mulle ootamatult külla. Koju. Mina lasin ta sisse, öeldes, et ei maga temaga. Nii ta käis paaril korral salaja kodust jooksus. Jõime veini, rääkisime elust, mängisime kitarri ja laulsime. Mulle meeldis tema kohalolek. Vastupidiselt minu kaugsuhtele. Ühel õhtul, peale järjekordset veinijoomist, läks asi käest ära. Ma magasin temaga. Ilmselgelt oli joodud liiga palju veini ja veedetud õdus õhtu. Reaalsusse tõi mind tagasi peale juhtunut tema lause poole öö ajal: „Ma peaksin tagasi minema.“ Ja mina ütlesin vaikselt „Peaksid jah, su naine ootab sind.“

Peale seda sain aru, et nii jätkuda ei saa. Tema aga üritas edasi. Ütles, et jätab naise maha. Et nende suhe ei toimi ja ta on minusse armunud. Mina olin lõpetanud vahepeal enda suhte. Sain aru, et see ei sobi mulle.

Samas jäin oma otsusele Karli suhtes kindlaks. Ometi püüdis tema veel midagi päästa. Ühel järjekordsel pikal tööpäeval pidin mina jälle tööle ööseks jääma. Tema tuli hiljem peale teiste lahkumist mulle külla. Küll aga oli keegi sellele pilgu peale pannud. Ülemuse kannatus katkes. Esimest korda võeti meie  suhe jutuks. Tema naine olevat töö juures nõudnud selgitust, mis meie vahel toimub. Kuigi keegi ei teadnud, kaugele me oma suhtega tegelikult jõudsime. Oli selge, et üks meist peab lahkuma. Töö ja eraelu ei sobi segamiseks. Olin tegelikult endale juba töökoha valmis vaadanud, et ise minna. Ülemuse otsus oli aga teine. Lahkuja pidi olema tema.

Mina jätkan samas kohas tööd, tema leidis mõne päevaga oma erialale sobivama töö. Ikka veel on Karl abielus pereisa. Ta võttis minuga ühendust ja saime paaril korral kokku, et kõik selgeks rääkida. Nüüdseks on ta oma eluga edasi läinud ja mind rahule jätnud.

Buduaarile Jane

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected]

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.