Kairi Kaljuvee: Igavese õnne valem on abielu!

/KOLUMN/

See septembrikuu esimene pühapäev oli vihmane. Nagu ka väga paljud päevad enne seda. Kõndisin sel imelisel õhtupoolikul Viimsis, tüüpiliselt hallikassinise mere kaldal oma armsa isa kõrval, valge kohev kleidisaba lohisemas mööda värskelt niidetud, vihmast märga muru. Vihm oli just lakanud, valitses täielik tuulevaikus. Eespool nägin ootusärevalt seismas kalleid inimesi. Ning seda Kõige Kallimat. Juba kaugelt nägin tema silmist sellist õrna hirmuvärelust. Ja ootust. Ma ei olnud teda kunagi varem sellisena näinud … Koit Toome tundeline “Puudutus“ oli laul, mis selle hetke täiuslikuks muutis ning nii mõnelgi pisara silmile tõi.

Nii algasid minu elu ühed ilusamad hetked. Hetked, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu! Ja pulmapäev oli vaieldamatult minu elu kauneim, säravaim ja lihtsalt kõige õnnelikum päev! Olenemata vihmast, mis sadas terve päeva ning mille tõttu oli veel vaid tund enne registreerimise algust ebaselge, kuskohas meid õieti paari pannakse. Meie unistus oli ju abielluda mere kaldal, vabas õhus. Igat sorti sekeldusi, millele tõenäoliselt ka kõige professionaalsem pulmakorraldaja ei oleks osanud varem mõelda, jätkus selleks päevaks veelgi. Aga mitte mingi hinna eest ei oleks ma olnud nõus sellest päevast ning nendest unustamatutest hetkedest loobuma!

Abielu on tõeliselt tähtis ja suur samm. Usun, et sisimas tunnevad seda kõik, ka need, kes ütlevad, et nad ei abielluks iialgi. Me leiame kellegi, armume ning tunneme, et just see inimene on see, kellega võiks koos vanaks saada ning lapselastele õhtuti muinaslugusid jutustada. Muidugi võiks selle ilusa loo loogiline jätk olla abielu. Kuid on ka teine võimalus. Võimalus, millest kuulen viimasel ajal oma juba ammu parimates abiellumisaastates tuttavatelt ühe tihedamini. “Mis pulmad!? Ei-ei, mina küll veel niipea mehele ei lähe“ või “Ah, mis me ikka nendest pulmadest teeme, niikuinii läheme varsti lahku“ on üsna sagedased laused, mida oma sõpradelt aeg-ajalt kuulnud olen. Ütlejate hulka kuuluvad ka paarid, kes koos olnud juba pikka aega.

Abielude sõlmimise statistika näitab küll abielude arvu kasvu, kuid lahutusi ei ole sealjuures ka mitte vähe. Tundub, et tänapäeva noored väga abielluma ei kipu, isegi siis, kui paaril on kodus juba ühine laps või kakski. Olen kuulnud ka mulle veidi arusaamatuks jäänud ütlust, et paber rikub suhted ära ning paljud eelistavad koos elada aheldavate dokumentideta.

Olemata abielus ja omamata siduvat paberit on ju hulga lihtsam suhte purunemise korral oma teed minna ning aeganõudvast bürokraatiast ja tüütust nugade-kahvlite jagamisest pääseda. Viimane näide on muidugi piltlik, vaevalt keegi seda tänapäeval teab, kuigi mine sa tea kah… Kas tõesti ei taheta ennast siduda põhjusel, et hiljem oleks oluliselt lihtsam suhtest pääseda? Kui sellise mõttega, et niikuinii läheme kunagi lahku, suhtesse minnakse, siis tekib küsimus, et miks üldse... Miks raisata aega, kui elu on niigi lühike!?

Tänapäeval ei vaadata enam viltu vallaliste, lastega naiste peale, kes abiellumisega just väga ei kiirusta. Ma ei kahtle muidugi absoluutselt, et on olemas üsnagi suur hulk traditsioonilisemaid tegelasi, kes just nimelt peatselt perre sündiva lapse puhul viimaks tähtsa sammu ette võtavad.
Tundub aga, et praeguse aja küllaltki vabameelne ühiskond tekitab inimestes tunde, et kõik on niigi hästi ning otseselt see paber mitte midagi juurde ei anna. Välja arvatud mõningane kindlustunne ning lahutusega võimalus kopsakas summa teenida. Seda siis muidugi juhul, kui kumbki pooltest varandust omab…

Paljud pulmad jäävad kindlasti pidamata ka rahapuudusel. Riigi toetust ja soosingut selles vallas väga tunda ei ole ning olgem ausad – odav see pulmade pidamine reeglina ei ole. Oleneb muidugi, kus ja kuidas ning milliste vahenditega seda teha. Kui nüüd järele mõelda, ei ole ju vaja korraldada suuri, paarisaja külalisega pulmi kõige uhkemas mõisas võimsa ilutulestiku ning pool pulma eelarvest maksva disainerkleidiga.
Mõnusalt sooja tunde tekitas, kui lugesin lehest olümpiavõitja ja maailmameister Gerd Kanteri kommentaari oma pulmapäeva kohta: “Tahtsime möllu vältida ja sel päeval kahekesi olla.“

Uskumatult romantiline on laulatus kahekesi mere ääres või lilleõitest ja rohelusest lokkavas pargis või kas või põllul saja-aastase tammepuu all, kui see paari jaoks olulist tähendust omab. Kahekesi või väikeses sõprade ja lähedaste ringis. See on ju teie päev!

Muidugi tähendab pulmade pidamine ja korraldamine ka piisavas annuses stressi, mida peljatakse. Jällegi – kuidas kellelegi! Näiteks võin öelda omast kogemusest, et oma pulmade planeerimine oli väga põnev. Kui hakkasime oma pulma kolmandat korda korraldama,, ei olnudki mingit varianti, et seda keegi teine võiks teha. Ikka ise! Ja naudinguga! Nii hingega asja juures olles ei raatsinud isegi sõprade abi paluda. Ei taha ju olla oma pulmas külaline.

Lisaks on see ka hea võimalus üksteise veelgi paremaks tundmaõppimiseks ning võimalus koos midagi teha ja otsuseid langetada. Pealegi on ise tegemine parim viis olemaks kindel, et kõik asjad on tõesti enda soovi järgi. Ja kes kardab stressi, võib ju alati kasutada pulmakorraldusteenust.
Ka mina ei ole mitte alati abielu poolt olnud. Pikka aega mõtlesin – milleks? Niisama saab ju ka. Aga kui leiad inimese, kes on SEE, siis kaovad kõik muud mõtted ja kahtlused ning abiellumine tundub ainuvõimaliku ja NII ÕIGENA. Minu silmis on põhjuseid abiellumiseks palju – tugevam ühtekuuluvustunne, tugev alus perekonna loomiseks, ühine perekond ja ühine nimi, veidikenegi traditsioonidest kinnipidamine.

Need põhjused on eelkõige emotsionaalset laadi, kuid usun, et sellise nurga alt näevadki asja inimesed, kes on teineteist leidnud. Muidugi leidub suurel hulgal reaalsemaid, majanduslikumaid põhjuseid, igal ühel omad.

Pulmadeks kingiti meile väike taskuraamatuke ütlustega armastusest. Raamatust lugesin järgmist tuntud Prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupery ütlust: “Armastus ei ole üksteisele otsa vaatamine, vaid väljapoole vaatamine, üheskoos ja ühe suunas.“ Arvan, et tegemist on väga ilusa ja armsa, kuid sealjuures ka tõese ütlemisega, mis iseloomustab hästi ka abielu. Kui kahe inimese vahele on tekkinud tugev side ja tõeline armastus, on lihtne üheskoos edasi liikuda.

Kõige rohkem on meilt pärast pulmi küsitud, mis tunne siis on nüüd abielus olla? Ega me päris hästi aru ei ole saanud, millist vastust sellele küsimusele oodatakse. Sest sisuliselt ei ole mitte midagi muutunud, kui nime muutmise tõttu mööda kodakondsus- ja migratsiooniameteid, ARKe ja panku jooksmised välja arvata. Aga tunne on uskumatu – lihtsalt on nii hea olla, nii rahulik ja õnnelik! Lihtsalt amazing!

Sõpradega koos pulmapilte vaadates tulevad jälle meelde kõik need ilusad emotsioonid sellest unustamatust päevast ning see, et jääme igavesti kokku, on kindlamast kindel! Mina usun armastusse ja abiellu!

Buduaar Shopping (Talv, 09)