Keidy lugu: armastus esimesest silmapilgust on kõige õigem!

Keidy lugu: armastus esimesest silmapilgust on kõige õigem!

Eelmise aasta 24. november. Sellel päeval oli teadagi kadripäev. Minu lugu just sealt alguse saigi. 
 

Eelmise aasta 24. november. Sellel päeval oli teadagi kadripäev. Minu lugu just sealt alguse saigi. 

Sõbrannaga plaanisime pikalt, et võiks midagi sellel päeval ette võtta. Vanasti ju sai kadripäeval ikka sanditud. Mõeldud, tehtud. 

Seltskond oli kirju. Tollel hetkel ei teadnud ma, et see päev mu ellu sellise muutuse toob. Nimelt oli santimas ka mu sõbranna mehe töökaaslane, kellele me järele pidime minema. Sellel hetkel, kui ta autosse istus ja ma talle otsa vaatasin, tundsin seda kohe – armusin. Tõesti, see kõik toimus nii kiiresti. Hiljem arutades ütles noormees, et tundis sedasama ka mind nähes. 

Õhtu kulgedes läks asi aina põnevamaks. Saime aru, et meeldime üksteisele. Need naljakad lähenemiskatsed ja kõik muu, milles muidugi ka mingil määral alkohol süüdi oli, said ikkagi saatuslikuks. Kadripäev oli tore ja meeldejääv. Aga järgmisel päeval olin ma lootuse kaotanud, sest arvasin, et nagunii oli see ainult ühe õhtu sebimine. Sõbranna sai muidugi aru, et mulle oli kutt meeldima hakanud, ja helistas oma mehele, et too küsiks numbri. Ma küll olin vastu, aga ta tegi seda siiski. Samal hetkel olin ma jõudnud Facebooki ja nägin, et noormees oli mulle ise kirjutanud. Ma olin nii õnnelik ja imestunud, et pole võimalik, see kõik juhtubki. Hakkasime suhtlema ning paar päeva hiljem kutsus ta mind enda ja oma sõpradega koos Türile. Muidugi ei mõelnud ma hetkegi ja olin nõus. Ja ma ei kahetse seda siiamaani. Veetsime taas koos ühe ilusa päeva. Sealt edasi ikka õhtused kõned, hunnikuga sõnumeid ja palju kokkusaamisi.

Kadripäeval muidugi käisime ka tema kodus santimas ning nagu ikka, sai sinnagi visatud hunnikuga vilja. Mõni kuu hiljem leidis ta ema kapi tagant idanema läinud viljatera. Meie jaoks tähendas see palju. Ma pole absoluutselt tegelikult ebausklik, aga selline asi ei saa ju lihtsalt kokkusattumus olla, vaid peab olema saatus. Kõik tundus nii õige, et märtsis kolisime kokku. Nüüdseks olemegi koos elanud 8 kuud. Ning kohtumisest täitub üsna pea aasta. Pole küll nüüd märkimisväärselt pikk aeg, aga siiski.

Noormees käib sõjaväes, aga kuna suhe on tugev, siis pole see meie jaoks probleem. Ning nagu öeldakse, et armastus esimesest silmapilgust pidi see kõige õigem olema. Mina usun sellesse ja olen seda kogenud. Uskumatu, aga armastust avaldasime juba paari nädala möödudes. Igatahes oleme teinud seda siiamaani. On olnud muidugi tülisid, möödalaskmisi ja raskeid aegu, aga vigadest õpitakse ja kui inimest armastad, siis andestad, aga mitte lõpmatuseni muidugi.

Tahan selle looga öelda seda, et elus on kõik võimalik. Kui te kahtlete mingi otsuse suhtes, siis tuleb just nimelt see vastu võtta ja ära teha, sellel hetkel võib kõik muutuda. Mina olen oma valiku üle väga rahul. Leidsin endale armastava ja hooliva mehe.

 

Buduaarile Keidylt

 

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.