Kersti Kroon: Modellist terapeudiks

32 kommentaari
Kersti Kroon: Modellist terapeudiks

Paljud teavad Kersti Krooni kui pesumodelli, meesteajakirja kaanestaari ja edukat reklaaminägu, kuid praegu ei ole ainult väline ilu see, mis paneb talle järele vaatama. Tema hoiakus ja pilgus on kindlus. Ta on naine, kes on teinud oma valikud ja nendega rahul. Kõigele on seletus ja kõik on olnud millekski vajalik. Räägime Kerstiga tema elust praegu ja ka sellest, kuidas temast sai hüpnoterapeut.

Paljud teavad Kersti Krooni kui pesumodelli, meesteajakirja kaanestaari ja edukat reklaaminägu, kuid praegu ei ole ainult väline ilu see, mis paneb talle järele vaatama. Tema hoiakus ja pilgus on kindlus. Ta on naine, kes on teinud oma valikud ja nendega rahul. Kõigele on seletus ja kõik on olnud millekski vajalik. Räägime Kerstiga tema elust praegu ja ka sellest, kuidas temast sai hüpnoterapeut.

 

Olid veel paar aastat tagasi Eestis tuntud modellina. Räägi palun Buduaari lugejatele muudatusest oma elus. 

Modellitööle pole ma selga keeranud. See oleks sama, kui keeraks selja osale iseendast. Pigem vaatan tagasi ja ütlen suure aitäh, sest olen nende aastate jooksul nii palju kogenud, näinud ja iseenda kohta õppinud. Minu jaoks oli muutus loogiline ja naturaalne. Olen lihtsalt oma elus etapis, kus kasvamiseks on vaja edasi liikuda. Kui terapeuditöö kõrvalt aega jääb ja lahedaid pakkumisi tuleb, siis kindlasti teen modellitööd ka tulevikus, kuid see pole enam prioriteet. 

 

Miks otsustasid saada just terapeudiks?

Olen alati soovinud inimesi aidata ja see soov on minu sees järjest suuremaks saanud. Nüüd ongi aeg sellele keskenduda. Tagasi oma kolmekümnele eluaastale vaadates näen, et olen palju haiget saanud ja ise haiget teinud. Inimesed teevad vigu ja elavad oma elu oma parima äranägemise järgi. Teiste aitamine on minu jaoks minu elu suur heategu ja ehk ka karmaline tagasimaksmine. Kahetsen paljut, kuid ainult kahetsemine ei aita, tuleb vastutus võtta ja tegutseda. Kui tunned ära oma vea, on võimalus õppida või seda viga korrata. Mina ei eelista kordamist, vaid õppimist. Ilus on anda – tahan seda järjest rohkem ja rohkem oma ellu. 

 

Niisiis sinu enda negatiivsed kogemused aitasid sul uue karjääri valida?

Heaks terapeudiks inspireeris mind saama see, et olen oma rumalusest või kinnisest südamest või ka lihtsalt teadmatusest oma lähedastele haiget teinud. Tahan ennast ja teisi aidata, et lahti lasta vanast ja anda nii endale kui teistele parem elukvaliteet. Olen südamest tänulik kõigile inimestele, kes on mu elus kõik need aastad olnud ja mind aidanud, minu kõrval kogenud ja mind armastanud – nii palju head ja nii palju, mille üle tänulik olla. Ja kindlasti vajan abi ka mina ise, kuigi väliselt võib jääda mulje, et kui olen modell, olen enesekindel oma välimuse suhtes. Tegelikult on enesekindlus alles hiljuti õpitud. 

Arusaamine, mis on oluline ja mis on ilus, on ajaga muutunud. Kunagi tundsin minagi sügavaid komplekse oma välimuse suhtes, sest pidasin välist olulisemaks kui seda, kes ma tegelikult oled. Väline on üks osa sinust ja selle eest tuleb tänulik olla, kuid ainult sellele keskendudes kaotab inimene võimaluse näha oma tõelist ilu. Kompleksides inimene näeb tonti seal, kus tonti pole. Tegelik ilu tundub veana, mitte suurima kingitusena. See on üsna hirmutav, kui palju noored naised oma „vigadele“ keskenduvad. Kui palju on seda, millele nad peaksid „aitäh“ ütlema! 

Mina õppisin ennast armastama üsna hiljuti, nüüd ütlen oma kehale „aitäh“ iga päev, sest just see sõber on minuga igal pool ja igal ajal. Armastan ennast just sellisena, nagu ma olen, ja hoolitsen selle eest, mis mulle antud on. Sisemine Kersti vajab tervenemist, olen lasknud tal kurvastada ja haiget saada, seda just minu enda mõtete, uskumuste ja tegude tõttu. Tänu terapeuditööle olen paljust halvast lahti lasknud, tervenenud ja õppinud. Selleks et teisi aidata, pean ma ise terveks saama. Nii, et jah –teisi aidates aitan paljuski iseennast.

 

Miks otsustasid minna õppima nii kaugesse kohta nagu Austraalia? Häid koole on ju ka lähemal?

Austraalia valisin õppimiskohaks mõneti sümboolselt. Tahtsin alustada nullist. Otsustasin, et lähen üksi täiesti võõrasse keskkonda, kus keegi mind ei tunne ega tea, sest just mugavustsoonist välja liikudes on muutuse sügavus suurim. Pead hakkama saama – no matter what! Pole isegi võimalust, et ei saa, sest see tähendaks juba tänaval magamist ja tühja kõhtu. Seega sa tead, et pannes end olukorda, kus sõltud ainult iseendast, saad aru oma sisemisest jõust, tarkusest ja potentsiaalist. Milline võimalus kasvada! 

Austraalia on väga tore maa just sellepärast, et sealt leiab väga palju häid õpetajaid ja koole, eriti mis puudutab erinevaid teraapiaid. Otsustasin, et kui õpin, siis ainult parimatelt. Kool välja vaadatud, pilet ostetud ja seiklus võis alata – seiklus just sellepärast, et see oli nii põnev kui hirmutav üheaegselt. 

Ma ei teadnud, kas saan kooliraha kokku või kas seal üldse tööd leian, teadsin, et teen ellujäämiseks mis iganes tööd vaja, ning et olen avatud ja tubli ega anna alla. Nüüd naeratan sellele mõeldes, sest see oli parim otsus mu elus – mul on käes terapeudi sertifikaat ja olen juba praeguseks aidanud nii palju inimesi. Minu isu juurde õppida aina kasvab ja kasvab. Olen inspireeritud ja rõõmus. 

Ütlen iseendale veel kord suur aitäh, et tegin selle otsuse. Ilma muutuseta poleks mu elu edasi liikunud, kuid praegu tunnen end väga õnnelikuna. Teha on veel palju, kuid tunnen endas tohutut jõudu ja potentsiaali. Julgustan kõiki muutusi ellu viima ja toon ennast näiteks – mis on veel parem, kui võimalus inspireerida teisi tegema seda, mida süda tahab, järgida oma intuitsiooni ja kutset.

Kooli valides oli mulle oluline, et sealt saadav tunnistus oleks suurima võimaliku väärtusega. Minu kool on ainuke Melbourne’is, mis on riiklikult akrediteeritud. Teadmine, et ma pole nurga taga põlve otsas õppinud, tagab ehk klientide suurema usalduse ja nii jõuan rohkemate inimesteni. Minu õpetajad on oma ala profid, kes on töötanud inimestega aastakümneid. Koolitundides tundsin vaimustust, inspiratsiooni ja mõtlesin: „Wow – just sellisele tasemele tahan ka ise jõuda!“

 

Räägi palun hüpnoteraapiast ja kuidas see teraapia vorm inimesi aitab?

Eestis veel väga palju hüpnoteraapiast ei teata, kuid mujal maailmas on see üsna levinud teraapiavorm. Hüpnoosiseisundis on inimesel üsna kerge enda jaoks õigete lahendusteni jõuda ning seeläbi tervemaks saada. 

See võib tunduda naljakana, kuid ma hüpnotiseerin ennast päris tihti. Näiteks kui on tulemas üritus, mis teeb mind närviliseks, või kui olen haige ja on vaja enesetunnet parandada. Hüpnotiseerisin end näiteks enne lõpueksamit ja tegin selle ära äärmiselt rahulikus ja enesekindlas seisundis – soovitan kõigile. Hüpnoos pole mingi nõiakunst, kuigi tänu lavahüpnoosi etendustele võib see paljudele nii tunduda. 

Minu käest küsitakse päris tihti, kas suudan inimesi kaagutama ja ringi hüppama panna. Vastan: „Jah, sa just tegid seda viis minutit tagasi.“ Nalja kui palju, sest korraks on inimese silmades pilk: „Issand, kas tõesti!?“ Miks ma peaksin üldse kedagi kaagutama ja hüppama panema? Usun, et mida teed, see tuleb tagasi ja kuigi mul pole kaagutamise ja hüppamise vastu midagi, õppisin seda ala siiski selleks, et inimesi aidata ja head teha. Kui kana mängimine mu klienti kuidagi ei aita, siis ei näe ma sellel mõtet.

Alguses soovisin õppida hüpnoosi selleks, et mul oleks üks lisatööriist, millega inimesi aidata. Kooli lõpetades sain aru, et just hüpnoteraapia ongi see, mis saab minu põhialaks. Selle hea omadus on, et tööpõld on lõputu – pole asja, millega hüpnoosi siduda ei saaks. 

Tulevikus panustan kindlasti sellesse, et eesti inimesed saaksid teadlikumaks ja neil oleks võimalus hüpnoosi kui ühte tööriista enese aitamisel kasutada.

 

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Minu eesmärk on kasvada ja õppida terapeudina, tahan jõuda teadmiseni, et olen piisavalt tark ja hea, et anda panus ja aidata teisi nii palju kui see on minu võimuses. Kindlasti tahan töötada nii seal- kui siinpool ookeane. Kuna minu pere on praegu Eestis, pean end jagama kahe riigi vahel, kuid sellised lisaraskused annavad mulle veel suuremat jõudu tegutseda ja hakkama saada. 

Lähen kooli veel lisa-aastaks tagasi, tahan saada diplomi ja arendada end nii palju kui aeg ja rahakott võimaldavad. Kõige olulisem otsus on minu jaoks olnud see, et haaran oma elul sarvist. Ma pole ohver, vaid juhin oma elu ise. Inimene vastutab kõige eest, mis ta elus toimub, teisi süüdistades elame ohvrirollis ja unustame ära, et me kõik loome ise oma elu just selliseks, nagu ta on.

Praegu Eestis olles on mu prioriteediks pere. Puhkan ja naudin Eesti suve, terapeudi töö on „stand by“ peal kuni septembrini. Loomulikult olen aidanud neid, kes abi on palunud. Minu seanss sisaldab põhjalikku nõustamist, hüpnoosi ja teraapiat.

 

Kõige rohkem haiget saadakse ikka suhetest kõige lähedasematega. Milline on suurim tarkus ja rumalus, mida oled oma suhetest õppinud?

Suurim rumalus minu lähisuhtes on olnud uskumine, et parter teab, mida ma tahan, ja kui seda ei juhtunud, siis olin löödud ja arvasin, et ta ei armasta mind piisavalt. Kuidas saab keegi teada, mida sa tahad, kui sa seda ei ütle? Meil kõigil on välja arenenud armastuse tunnetamise süsteem – vähemalt mina kutsun seda nii. Olen õppinud, et tuleb olla avatud ja uudishimulik. Uurida, mis on see, mis partnerit liigutab, mis teda rõõmsaks teeb. Oluline on küsida seda ka iseenda käest – mis on see, mis mind liigutab ja rõõmsaks teeb? Kuidas ma tunnen end armastatuna? Olles aus ja avatud, saad areneda ja viia suhet järjest sügavamale tasemele.

Suurim tarkus on olnud õppida armastama tingimusteta nii iseennast kui oma kaaslast. Armastus, mille poole mina suhtes püüdlen, on tingimusteta ja ootusteta. Armastada südamest seda inimest just sellisena, nagu ta on. Kui sa oled ta välja valinud mingil muul põhjusel, siis see pole armastus, vaid eneserahuldus. Mina olen selle tõttu ise haiget saanud ja ka haiget teinud, kuid see on vajalik olnud, sest ainult nii olen õppinud, milline ma tegelikult olla tahan. Kõige ilusam on suhe, kus oled inimesega, kellele soovid anda kõike ja tingimusteta. 

 

Sa said noorelt emaks, räägi palun oma pojast.

Olin 19-aastane, kui emaks sain – nüüdseks juba kümme aastat tagasi. Kohtusin toreda mehega ja meie mõlema otsus oli lapsevanemateks saada. Praeguseks me kui elukaaslased enam koos ei ole, kuid lapsevanematena armastame mõlemad oma last väga ja teeme parima, et Sten-Ericust kasvaks tark, tugev ja hea südamega mees. Mul on lapse isaga väga vedanud, sest just tänu temale on mul võimalus Austraalias õppida, kuna Stennu elab praegu tema juures. Ma tean, et ta on heades kätes.

Minu poeg on minu elu armastus number üks. Ta on ülimalt tark ja nii ilusalt armas hing. Olen tänulik tema eest igal hetkel ja igal pool, ta on minu suurim kingitus. Kuna sain väga noorelt emaks, tegin last kasvatades vigu. Keegi ei õpetanud mulle, kuidas on olla ema. Seda koolis ei õpetada, kuigi sellised ained peaks olema kohustuslikud ja kättesaadavad kõigile noortele. Andsin endast parima just selliste teadmiste ja kogemustega, mis mul sellel hetkel olid. Kui seda teadmist ja kogemust pole just palju, kuna oled ise veel laps, siis on hiljem rohkelt seda, millele tagasi vaadata kui vigadele. Usun ka seda, et meil kõigil on oma tee siin maailmas ning iga samm ja kogemus on meile kasvamiseks oluline. 

Olen pojast palju eemal olnud ja seda aega ma enam kunagi tagasi ei saa. Isegi kui peas olen kõik ära ratsionaliseerinud, on süda haige ja haavatud, sest olen kaotanud nii palju väärtuslikku aega koos temaga. Usun, et peamine on keskenduda olevikule. Lõppude lõpuks – ainuke asi, mis meil on, ongi just praegu. Püüan seda praegust hetke maksimaalselt kasutada.

Minu elus võiks veel lapsi olla, kuid hetkel on kõik just niimoodi hea, nagu on.

 

Mida sa tulevikus soovitad oma pojale naistega suheldes?

Kurja ämma minust kindlasti ei saa. Soovin, et Sten-Ericust kasvaks tugev, kuid hooliv mees, kes peab lugu naistest ja iseendast. Soovin, et ta armastaks ja oleks armastatud – tingimusteta. Milline naise ta välja valib, see on tema otsus. Olen alati tema jaoks olemas, annan nõu, kui ta seda vajab, kuid tema suhetesse ma sekkuma ei hakka.

 

Kuidas tunneb ennast praegu Kersti Kroon – nüüd, kus uus rada on valitud ja vanad haavad paranemas?

Kui vaatan tagasi vanale minale, siis sellest pole enam palju alles jäänud. Minu sees on ärevuse asemele teadmine ja rahu. Hindan armastust ja andmist rohkem kui miskit muud. Saan kohe kolmkümmend ja tunnen, et wow – milline teekond on olnud ja milline on tulemas. On nii palju, mille eest tänulik olla, nii palju armastust ja loovust. Võtan kaasa kõik õpitu ja asun jälle teele… Kivi kivi haaval laon uue maja. Tunnen, et hetkel on minu elu check point. Usun iseendasse, kuid usun ka targemasse jõusse, usun et olen kaitstud ja mind aidatakse minu teekonnal. Loodan, et läbi minu saavad paljud teised hinged aidatud. 

 

Kas sinu elus on ruumi ka uue armastusele?

Jah, minu elus on alati ruumi armastusele, olgu see mis kujul tahes. Hetkel olen õnnelik, sest olen armastatud ja saan ise südamest armastada.

 

 

Tekst: Marget Haug

Fotod: Stina Kase

Stilistika: Kristi Ojasaar (ehted: Cocosart, riided: Fankadelik, erakogu)

Meik: Mari Ojasaar (Jane Iredale’i toodetega)

Juuksed: Mari Uibo (JEM ilusalong)

 

Lugu on ilmunud ajakirjas Buduaar Shopping, sügis 2012