Krista lugu: Kas unustada ja minna koos edasi, või jätta ta maha?

55 kommentaari
Krista lugu: Kas unustada ja minna koos edasi, või jätta ta maha?

Olen ühteaegu maailma kõige õnnelikum ja kõige õnnetum naine. Olen armastanud, andestanud ja läbi suure võitluse saavutanud lõpuks selle, mida tahtsin. Kui see nüüd käes on, olen ma olukorras, kus mulle tundub, et ma seda kõike ei tahagi.

Olen ühteaegu maailma kõige õnnelikum ja kõige õnnetum naine. Olen armastanud, andestanud ja läbi suure võitluse saavutanud lõpuks selle, mida tahtsin. Kui see nüüd käes on, olen ma olukorras, kus mulle tundub, et ma seda kõike ei tahagi. 

Kuus aastat tagasi, reedesel päeval, 13. oktoobril, kohtusin ma mehega, keda olen tänaseni armastanud. Ta tuli Viljandist ja mina olin siis Tartus ülikooli teise kursuse tudeng. Saime kokku, temal oli käes ilus punane roos, läksime tantsima ja teineteist tundma õppima. See oli minu elu esimene armastus, kuigi ma ei armunud temasse esimesest silmapilgust. Miski sundis mind tema juures ettevaatlikkusele. Kolmandal kohtumisel me kurameerisime ja kuus kuud hiljem saime me üheks. Ma väga austasin seda kannatlikkust ja austust minu vastu.

Kõik tundus ilus, hea ja romantiline, aga ärevaks tegid mind tema telefonile tulevad sõnumid, kummalised kõned, kus mulle ei räägitud, kes helistas jne. Teadsin, et tegemist on vallalise mehega ja olin kohtunud ka tema vanematega. Nii vaadates oli kõik korras, aga ärevus oli hinges. 

Olin otsustanud, et mina teiste eludes ei sori, arvutis dokumentides ei kola ega võõras telefonis SMS-e ei loe. Umbes aasta peale meie kohtumist ma murdusin ja sobival võimalusel lugesin tema telefonist sõnumeid. Nägin sealt seda, mida olin kartnud – meelaste sisudega sõnumid teistelt naistelt. Loomulikult pärisin aru, aga sain vaid vastuseks, et ah, see lihtsalt üks tuttav ja miks ma üldse kolan tema telefonis. Edasi otsustasin tema arvutis ringi vaadata ja leidsin kaustade viisi naiste pilte, kellega ta oli suhelnud. Lisaks MSN vestlused, kus “keele kõrva ajamine” käis mitme naisega – sain teada, et teised naised on tal külas käinud ja tema on käinud nende juures jne.  Kord avastasin ühest kaustast tema kunagise pruudi poolalasti pildid. Tegin skandaali ja vihahoos süüdistasin lausa tema ema selles, et ta ei oska oma last normaalseks meheks kasvatada. 

Kui see kõik juhtus, kui olime käinud umbes aasta. 

Aga ma ei andnud alla. Mingi alateadvus ütles, et ma pean proovima temast kasvatada truu mehe. Olen kuue aasta jooksul teada saanud umbes seitsme naise olemasolust tema kõrval, mõnega olen isegi suhelnud. Ei, mitte sõimanud ega üritanud selgeks teha, et temal on juba naine olemas, vaid lihtsalt. Kes oli minu kooliõde, kes kirjutas mulle ise, et asjades selgust saada. Minu ja nende naiste vahe oli vaid selles, et nemad lõpetasid suhtlemise temaga, aga mina aina rühkisin edasi. 

On olnud nende aastate jooksul perioode, kui olen olnud nuttes öid magamata, olen üritanud muresid alkoholi uputada ja leidsin enda jaoks tubaka rahustava mõju. Olen üritanud suhtele kordi lõppu teha, aga alati olen ise olnud see, kes palub vabandust vihastamise pärast ja otsib lepitust. Olen vihahoos kordi tema juurest minema kõndinud, lootes, et ta tuleb mulle järele ja tahab leppida – loomulikult ei ole seda juhtunud. Olen kiivalt püüdnud igal aastal 13. oktoobril tähistada meie koosolemist. Kord kinkides temale ümbriku, mille sees oli nädalavahetuse SPA-pakett, sain vastu kokkupandava ohukolmnurga. Jah, vajalik asi, aga kas just aastapäeval?!

Lõpetades Tartus kooli, oli mul võimalus minna Viljandisse tööle, tema kodulinna, aga tema ei tahtnud seda. Arvas, et mul on mujal parem. Kogu aeg on olnud vihjeid, et ma ei ole tema jaoks kõige tähtsam – ma sain sellest aru, aga mingi jonn oli minu sees, mis ei lasknud minu peas temast lahti. 

Nüüd töötan Virumaal ja suhtleme temaga ikka edasi. Näeme küll harvem kui varem, aga oleme sellega harjunud. Saame juba paar aastat üsna hästi läbi. Ei ole olnud mingeid suuremaid skandaale, aga selle aasta augustis, peale oma sünnipäeva otsustasin, et lähen oma eluga edasi. Ma ei ole meie suhtele lõppu teinud, aga tunnen, et tahan elada iseendale, kui siiamaani olin elanud liiga palju temale.  Veetsin augusti esimese nädala tema pool – kõik oligi tore ja hea, ainult et minu sünnipäeval võttis tema nõuks terve päeva tegeleda kodus ehitustöödega. Ei mingit kingitust ega lilli. Solvusin, aga tegin näo, et kõik on korras, sest peale südaööd olin oma kallistuse siiski kätte ju saanud. 

Sealt minnes, otsustasin, et tahan sellest kõigest vabaks. Ta on minu parim sõber ja tunneb mind kõige paremini, aga suhtes temaga jääb midagi puudu.

Eemaldusin, läksin sõbraga nädalaks Rootsi ja otsisin endale muud tegevust, et mitte temale mõelda. Nagu ikka hakkavad inimesed oma kallite peale mõtlema siis, kui on oht, et nad kaovad. Nii ka tema. Ta muutus väga tähelepanelikuks, hakkas ise rohkem helistama ja umbes kuu aega tagasi pidasime maha 4-tunnise telefonikõne, kus ta rääkis ära vist kõik selle, mis oli eelneva kuue aasta jooksul jäänud rääkimata. 

Sain teada, et minu energia oli varem halb – ta tajus mind kui energiavampiiri, mis ilmselt võib ka tõsi olla, sest minu mõtlemine temast oli varem teistsugune ja üritasin kõigele jälile saada, aga nüüd on minu energia paremaks läinud. Sain teada, et tema truudusetuse on põhjustatud kunagine raske lahkuminek. Ta tänas mind, et olen olemas olnud ja ta on mind kogu aeg armastanud ning kahetseb kõike, mis on teinud mulle haiget. Nutsin ja nutsin, sest see kõik oli nii ilus ja ma sain vastuse väga paljudele küsimustele, millele olin aastaid mõelnud. 

Ta räägib pere loomisest ja kokku kolimisest – teemadel, mida varem on vältinud. Oleme ka kohtunud – ta on justkui teine inimene. Kallistab, hoolitseb, suudleb – seda kõike varem ei olnud ja tundsin sellest pidevalt puudust, kuna mulle meeldib lähedus. 

Olen lõpuks saanud selle, mida olen kuus aastat soovinud, aga sees on kuidagi tühi tunne. Ei kao ju need kunagi olnud halbade juhtumite mälestused ega kao tunne mu seest, et ma ei saa teda ju päris 100% usaldada, kui ma ka tahaks. Ta on mulle väga kallis, aga ma ei tea, kas ma tahan temaga olla terve oma ülejäänud elu koos.

 

Buduaarile Kristalt

 

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.