Kristini lugu: Kaotasin süütuse ja südame hoolimatule

Mõned aastad tagasi algas meie "suhe". Ma kohtasin teda ühe tuttava sünnipäeval. Tal oli sel hetkel suhe, mis oli kestnud juba aastaid.

Kuid ma märkasin sellel õhtul tihti, et ta vaatab mind ja kuna ta oli väga nägus ja köitis minu tähelepanu juba algusest peale, siis ma ei teinud sellest probleemi. Ühel hetkel nägin teda oma tüdruksõbraga tülitsemas, ning pärast seda too lahkus. Mida kaugemale õhtu läks, seda pingsamalt ta mind jälgis. Lõpuks ta tuli minu juurde. Me rääkisime pikalt, ning tundsin meie vahel tugevat kontakti. Kuid ma siiski ei unustanud, et ta on suhtes. Siiski, mida rohkem me rääkisime, seda rohkem mulle hakkas tunduma, et ma armun temasse. Ja nii see edasi läks. Sellel ööl ei juhtunud meie vahel midagi peale rääkimise. Ma andsin talle ainult oma numbri. Hiljem küll mõtlesin, et see võis olla vale tegu.

Paari nädala pärast võttis ta minuga ühendust ning ütles, et oli oma tüdruksõbrast lahku läinud, ning et me võiksime mõni päev koos välja minna. Mul oli hea meel, kuid samas ka halb. Aga ma nõustusin.

Me saime paari nädala pärast kokku ning läksime lihtsalt jalutama. Rääkisime ning õhtul kutsus ta mind enda poole. Seal nautisime teineteise seltsi ning õhtu arenes nii, et me lõpetasime muidugi voodis. Ma kaotasin talle oma süütuse ning nagu räägivad jutud, siis oma esimest partnerit hakatakse armastama. Nii ka minuga. Ma hakkasin teda armastama.

Me käisime peale seda palju väljas. Tavaliselt pimedatel õhtupoolikutel või koguni öösel ning eraldatud kohtades. Alati viisid meie koosviibimised välja ühe asjani. Ma olin naiivne ning mind ei huvitanud, et me ei olnud kunagi avalikus kohas. Sest ma armastasin teda liialt. Ma poleks uskunudki, et nii lühikese ajaga võib kellessegi niivõrd sügavalt armuda.

Peale mitmeid kuid väljas käimist hakkasin ma ühel korral küsima, et mis olukorras me siis oleme. Et kas meil on suhe või kas ta käib ka kellegi teisega nii väljas. Ta ütles mulle, et ta ei käi kellegi teisega väljas, kuid samas ta ei taha ka mingit suhet. Väitis, et ei taha ennast liigselt siduda ning me võiksime lihtsalt koos lõbutseda. 

Lõpuks oli minu armastus nii tugev, et sellest ei piisanud enam. Mulle ei piisanud sellest, et me ainult lõbutseme. Ja kui ma talle sellest rääkisin, siis ta ei öelnud midagi, vaid lihtsalt läks minema. Ma nägin teda peale seda tihti, kuid ta ei rääkinud minuga sõnagi. Ma ei tahtnud ise ka pealetükkiv olla ning seetõttu ei võtnud temaga ühendust. Kuid ta ei kadunud mu mõtetest mitte sekundikski.

Umbes aasta pärast nägime me uuesti ühel peol, meie mõlema tuttava juures. Ning sellel korral ta jälle suudles mind ning asi viis ka kaugemale. Ma olen pettunud endas, et ma ei suutnud talle "ei" öelda. Kuid ma olen kindel, et ta teadis minu tundeid tema vastu ning et ma ei suuda talle vastu panna ning lihtsalt kasutas mind ära. Ta teadis, et ma armastan teda piisavalt. Peale seda ma ei kuulnud temast jällegi. 

Minus oli siiski lootus, mis ei purunenud. Ma lootsin, et ühel päeval ta mõtleb ümber ning on nõus minuga suhtesse astuma. Kuid ei. Ja kuigi me oleme mitmeid kordi üksteist näinud, siis ei räägi me sõnakestki.

Ma ei tea siiamaani, kui paljude naistega ta on nii teinud. Või kas tal oli peale minu sel ajal veel mõni taoline suhe. Kuid soovin sügavalt, et keegi teine ei peaks sellist valu üle elama.

Siiamaani on minus väike lootus, et kõik need ööd, kõik see aeg, mis me koos veetsime, ei olnud vaid mäng. Et ta ei kasutanud minu armastust pelgalt ära. Et seal oli midagigi tõelist. Aga siiamaani on aeg näidanud, et ei olnud. Ning kõige hullem on see, et mul on raske oma eluga edasi minna, sest ta on siiski mu mõtetes ja mul on väike lootus veel alles.

Buduaarile Kristinilt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected] Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.