Liina lugu: rõve printsess ja valge hobune

Tänapäeva läänelikus kultuuris kasvatatakse pisikesi plikatirtse, lugedes neile imeilusaid lugusid kaunitest printsessidest ning justkui nende jaoks loodud printsidest valgetel hobustel. Võib üsna julgelt väita, et tegelikult ulatuvad sellise mõttemaailma juured ilmselt isegi pisut kaugemasse aega, kui viimased aastakümned.

Ilmselt unistasid juba meie keskajast pärinevad korsettikandvad sookaaslased salamisi oma ilusast Tuhkatriinu loost ja printsist, kelle suudlus nad karmist reaalsusest ja orjaikkest vabastaks. Tänapäeva noori tütarlapsi vaadates kerkib mulle aga tahes-tahtmata pähe küsimus, kas neiud, kes samuti üllal ratsul kohale kihutavat siniverelist ootavad, ei leia, et ehk loodab ka siiapoole kappav noormees leida eest üht armastusväärset printsessikest, mitte aga mõnevõrra amoraalset ropu suuvärgiga rokitšikki?

Mõne päeva eest meie ühistranspordi võlusid nautides juhtusin tunnistama minu jaoks võrdlemisi ahhetamapanevat situatsiooni. Nagu tööpäeva õhtul kella viie paiku ikka, oli kõigile trollikasutajatele ka seekord avanenud suurepärane võimalus oma kaasmaalasi lähemalt tundma õppida, olles kokku surutud nagu silgud karbis.

Minust paar inimest eemal seisid kaks umbes 17-18-aastast neiut. Piigade välimus oli viimseni tuunitud - justkui Kariibi mere saartelt pärinev päevitus, tukani ulatuvad ripsmed ning küüned, mille abil vajadusel konserve võiks avada.  Ühelt poolt olid tüdrukud litsutud kauni mustas poolmantlis ja stiilsetes mokassiinides printsi vastu, teiselt poolt survestas neid üks tugevama kehaehitusega keskealine naisterahvas. Nagu ühes ilusas muinasjutus ikka, kohtus printsi pilk ühega neiudest. Sädemed lendasid kui keemiatunnis ning omavahel vahetati eestlastele omaselt põgus, pisut ebamugav naeratus. Samal hetkel otsustas meie mõnevõrra volüümikas keskealine naisterahvas end pisut kindlamasse positsiooni nihutada, sundides seeläbi ka suurepärase jumega neiusid end pisut liigutama. See verbaalne valang, mis nüüd keskealise naise peale neiude poolt laekus, ei kannataks tõepoolest trükimusta. Sarvilisi pilluti nii, et minu alalõug vajus imestusest vist trolli põrandale. Peab nentima, et meie armas prints ei paistnud sugugi vähem kohkunud kui mina (tõenäoliselt seetõttu kiirustasime mõlemad järgmises peatuses trollist vehkat tegema).

Kui ka tänapäeva tütarlapsed unistavad oma printsist valgel hobusel, siis võiksid neiud siiski meeles pidada, et enamikul juhtudel pööraks iga endast lugupidav prints oma ratsu seljas ümber nii kiiresti kui võimalik ja kihutaks tagasi vaatamata vastassuunas, kui kauni häbeliku pisut õhetava printsessi asemel ootaks teda ees ilmselgelt puuduliku lastetoaga kuri kasuõde. Ei maksa oodata, et teie unistuste noormees teid romeolike sonettidega üle külvaks, kui teie enda kõnepruuk paistab pärinevat pigem Andrus Kivirähki või Mihkel Raua sulest (pean siinkohal küll mainima, et hindan nende kirjatöid kõrgelt, kuid kõigele on oma aeg ja koht).

Kutsuksingi meie imekauneid noori tütarlapsi meeles pidama, et kurjasid kasuõdesid ei oodanud ilus lõpp ja uskuge mind, et nii, nagu teie unistate oma kaunitest printsidest, teeks ühe tõelise printsessi leidmine ka kõige tundetuma printsihakatise üliõnnelikuks!

Buduaarile Liinalt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected]

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.