Liis Lass: eestlane on kompott teistest rahvustest

Liis Lass: eestlane on kompott teistest rahvustest

Võib väita, et tavalise inimese argipäev on üsnagi rutiinne – töö või kool, kodu, trenn, aeg perega veetmiseks. Keskeltläbi kord aastas võetakse ette ka nädalane reis soojale maale. Liis Lassi elu on sellega võrreldes nagu öö ja päev – edukas ärinaine ja viiekuuse tütre ema veedab suurema osa oma praegusest elust reisides.

Võib väita, et tavalise inimese argipäev on üsnagi rutiinne – töö või kool, kodu, trenn, aeg perega veetmiseks. Keskeltläbi kord aastas võetakse ette ka nädalane reis soojale maale. Liis Lassi elu on sellega võrreldes nagu öö ja päev – edukas ärinaine ja viiekuuse tütre ema veedab suurema osa oma praegusest elust reisides.

Liis on sel aastal ligikaudu kümme korda ühelt kontinendilt teisele lennanud ning tema tütar Alexandra Sofia on kõik need lennud kaasa teinud! “Pidev liikumises olek hoiab mind elavana. Selle kohta on ka vahva ütlus “veerevale kivile teatavasti sammal ei kasva”. Ma armastan reisimist ja uusi sensatsioone, selleks et saada uut inspiratsiooni, pean nägema ja suhtlema inimestega, kes teevad asju eriliselt ja hästi. Ja sellised inimesed on üle maailma laiali. Sellel aastal olen lennanud vast 10 korda ning enamasti kontinentide vaheliselt – Aasiast Araabiasse, Araabiast Ameerikasse, Ameerikast Euroopasse ja Euroopast Aasiasse ning siis tagurpidi ja tagasi. Ning minu väike preili on sel aastal kõik lennud väga tublilt kaasa teinud. ‎Ma arvan, et ta peab seda normaalseks ja see ongi olnud mu taotlus,” tõdeb Liis, et ka väikelapsega reisimine on täiesti võimalik.

Tänu reisimisele on Liis näinud erinevaid kultuure, inimesi ja nende traditsioone. Uurime, kas mõnes riigis, külas või kultuuris viibides on ta tundnud, et sellelt rahvuselt on tõesti midagi õppida? “Praegu olen seisukohal, et motiveeritus algab Aasiast ja lõpeb Põhja-Ameerikas. Kole on üldistada, aga Singapuris jääb silma, et enamik hilises kahekümnendates noored on iseseisvad ja edukad‎ ning Ameerikas on palju samaealisi noori, kes ei tee mitte midagi, sest elu on odav (võrreldes arenenud Aasiaga) ja vanemate trust-fund maksab kulutused,” muigab Liis ja jätkab: “Ma lausa kardan kauemaks USAsse jääda, mõte samasugusest nüristumisest on kohutav,” tunnistab Liis, kes eelistab elu Aasias.

Liis armastab Aasiamaades elamist, sest sealne ühiskond motiveerib rohkem tööd tegema ja saavutama. “Kui viibin Hiinas, Hong Kongis, Singapuris või Jaapanis, siis tekib kiirelt selline tunne, et ma teen liiga vähe. Et ma peaksin ennast rohkem tagant sundima. Ja kui aus olla, siis see variant sobib mulle rohkem kui enda võrdlemine keskmise ameeriklasega – 30aastane kodus elav Max, kelle taustal on võimalik ennast muidugi eduka ja asjalikuna tunda,” muigab Liis.

Aga kuidas on lood Eestiga? Kui kõrgelt Liis siinse ühiskonna olukorda hindab? “Eesti jääb kuhugi siia vahepeale. Tundub, et siinsed inimesed eksisteerivad kusagil motiveerituse ja meeleheite vahepeal.‎ Eestlane ise on juba kompott teistest kultuuridest – maailm peab meid venelasteks, ise peame end põhjalasteks, tahame olla innovaatorid, samas paljudes hoiakutes oleme väga tagurlikud. Mina tõelise eestlasena muudan pildi veel segasemaks noppides enda ellu väärtusi ja hoiakuid idast ning läänest veel juurde. Ja kokku saab midagi head! Ja eestlane olen ikkagi,” nendib Liis.


Karin Karu