Liisbethi lugu: elan minevikus teise mehega

Liisbethi lugu: elan minevikus teise mehega

Oma  esimest armastust kohtasin ma 17-aastaselt. Hullumeelne on mõelda sellest, kuna see juhtus kauges minevikus, aga sellest üle olla ja mitte mõelda ja neid tundeid igatseda on lihtsalt võimatu.

Oma  esimest armastust kohtasin ma 17-aastaselt. Hullumeelne on mõelda sellest, kuna see juhtus kauges minevikus, aga sellest üle olla ja mitte mõelda ja neid tundeid igatseda on lihtsalt võimatu.

Ma räägin teile, kuidas me üksteist leidsime. Ühe minu sõbranna erapeole tuli kokku kamp tema tuttavaid, seal ma seal kohtusingi oma härra Õigega, Andriga.

Andri oli selline inimene, kes suurt midagi ei kartnud ega mitte millegi pärast ei muretsenud, ta oli üsna pöörane ja crazy isiksus. Temas oli kõik see, mida ma olin alati igatsenud – julgus, huumorimeel, seksikas välimus.

Tol õhtul ta mind võluski ära oma erilise huumorimeele ja käitumisega. Tema julged etteasted, et ennast mulle märgatavaks teha, andsid mõista, et ta on minust huvitatud sama palju kui mina temast. See õhtu oli justkui meile määratud, ma polnud kunagi midagi sellist tundnud mitte kellegi vastu. Mul oli tunne, nagu ma teaksin teda juba ammusest ajast, justkui me oleksime juba varem kunagi kohtunud.

Meie suhe Andriga arenes kiiresti, me olime justkui leidnud selle, mida olime oodanud. Nautisime igat päeva teineteise seltsis ja ei hoolinud sellest, kui keegi meid imelikuks paariks pidas, kuna meie hullused olid aegajalt päris hullud:)

Kuid see ilus aeg kestis senikaua, kuni juhtus midagi kohutavat. Jõudsime teineteist nautida umbes 3,5 aastat ja siis see juhtuski.

Andri kaotas autoõnnetuses oma parima sõbra, Andri oli roolis. Tema süü see polnud, sest vastusõitnud auto lihtsalt kaotas juhitavuse ja sõitis meile ette. Ma ei taha seda päeva väga meenutada, kuna see tekitab minus siiani jubedust ja masendust. Jah, ma olin selles autos ja Andri kõrval eesistmel. Sõber, kes surma sai, istus taga ilma turvavööta. 

Pärast seda katastroofi muutus meie elu.

Kui  Andri oli pärast paarinädalast haiglaravi välja saanud, purunes meie maailm. Tema käitumine muutus väljakannatamatuks, tema agressiivsus, viha iseenda vastu olid niivõrd talumatud, et ma ei suutnud ära tunda seda inimest, kellega ma olin veetnud parimad aastad. 

Ma mõistan, et pärast sellist tragöödiat muutub inimese elu ja võivad tulla psüühikaga probleemid, aga et see kõik nii muutub, poleks ma enne suutnud aimata.

Ühel päeval purustas ta mu südame, öeldes: “Ma ei vaja sind siia!”

Öelda nii külma südamega oma armastatule, see oli lihtsalt jube.  Ta süüdistas ennast selles, et tema sõpra enam pole meie seas, kuid ma tean, et see on vale, see oli jube õnnetus, mida keegi ei suudaks muuta ega parandada. Elu on selline – karm, ootamatu ja pidurdamatu, mida meie ei saagi muuta.

Möödusid kuud ja siis juba aastad ja ma ikka igatsesin ja ootasin tema kõnet lootuses, et ehk ta annab meile veel võimaluse. Või siis õigem oleks öelda, et ta annab võimaluse endale mõistmaks, et minevikku muuta enam ei saa ja et elu tuleb edasi elada. Kuid ma ei saanud temalt enam ühtegi kõnet pärast seda, kui ta mind enda kodust välja viskas. See oli viimane kord, kui me teineteist nägime. Imelik on see, et me üsnagi pikka aega elasime samas väikelinnas, kuid kordagi ei kohtunud. Saatus oli määranud meile enam mitte kokku saada. 

Otsustasin mitte enam loota ega ootama jääda ning kolisin välismaale elama.

Nüüd on möödas sellest imelisest armastusest pikk-pikk aeg.

Kui ma sellele ajale mõtlen, siis ma lihtsalt tunnen, kuidas mu hing nutab ja igatseb neid tundeid, mis meid siis valdasid. Mulle juba tundub, et kõik ongi saatuse teha ja meie saatus oli selline üsnagi kurva lõpuga. Jah, ma tunnistan, et elan minevikus teise mehega, kes oli mu esimene armastus. Kahjuks kokku me ei jäänud, kuid armastus on siiani mu sees lõksus.

Mul on väga raske mitte mõelda talle, kuigi sellest ajast, kui me koos olime, on juba möödunud aastaid. Palju on juhtunud: ma leidsin uue armastuse, kellega ma olen õnnelikus abielus ning meil on imeline laps, kes täidab minu igat päeva armastuse ja soojusega ning aitab mul unustada kõik halva ja annab mõista, et tema ongi see minu maailm ja õnnetunne. Ma armastan oma peret hoolimata sellest, et minu hing on sügaval katki ja igatseb võimatut.

Lõpetuseks tahan ma kõigile öelda vaid ühte. Esimene armastus jääb alati esimeseks, kõige paremaks  ja unustamatuks, sest esimese armastuse tunne on kõigest võimsam ja tihtipeale ka kõige valusam, kui see kord lõppema peaks. Kuid sellest hoolimata, mu kallid, kes on võibolla samamoodi oma esimeses armastuses kinni, ärge oodake seda, mis ei pruugi teieni jõuda! Elu on niigi lühike ja teie väärite parimat siin elus. Laske minevikust lahti. Jah, see tundub võimatuna, sest ka mina tunnen nii, aga kui me püüame, siis me peaksime hakkama saama. On ju öeldud, et pole maailmas midagi võimatut, nii et üritame oma pilgud suunata tulevikku, sest tulevik on meie tunnel, kust paistab valgus.

 

Buduaarile Liisbethilt

 

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.