Marilyn Jurman: mulle meeldib meeldida

Laulja ja näitleja Marilyn Jurman (27) on naine, kes blondide juuste lehvides üle erinevate lavade ja ekraanide hõljub ja alati suurepärast meelelahutust pakub. Marilyn ei jää hätta üheski žanris – olles endale juba nime teinud näitlejana nii kinos, teles kui teatris, andis andekas naine hiljuti välja ka oma sooloalbumi „Back To Saturn“, kus tal on täita nii laulja kui laulukirjutaja roll. Lisaks jõuab ta laulda ka bändis Mantra Gora.

Buduaar uuris selle särava karakteriga naise elu ja tegemisi siin- ja sealpool teleekraani, lava ees ja lava taga. Loe, ja üllatud koos meiega, sest tõeline tagurpidi printsess Marilyn on mitmetahulisem kui esmapilgul arvata võiks.

Näeme sind nii teatrilaval näitlejarollis kui ka kontserdilaval solisti rollis. Kelleks sa end ise pead: kas näitlejaks või lauljaks? 

Ma ei pea end ei lauljaks ega näitlejaks – ma olen artist. Ja ma ei soovi ennast üldse kuidagi määratleda, sest võimalusi on nii palju. Tahaks veel õppima minna, näiteks lavastamist või režiid. 

Kas sinu kui artisti jaoks on oluline ka see, millisel laval sa oled: kas lauljana kontserdilaval või näitlejana teatrilaval? Kumb neist lavadest on sulle omasem?

Mind tõmbab praegu rohkem laulmine, sest seda olen vähem teinud ja see on mulle praegu huvitav. Laulmine annab mulle võimaluse väljendada ennast ja oma maailmavaadet. Aga teatriga on see naljakas asi, et sellest ei saa lahti. Mingil hetkel võib saada kõriauguni, aga läheb paar kuud mööda ja tahad tagasi teatrisse. Teatrimaailmal on mingi tohutu maagia, tunne, et lähed ja lood teise maailma, on hea põgenemisvõimalus. Teater on nii publiku kui näitleja jaoks samasugune uus vaatenurk ja põgenemine.

Aga valida ma ei suuda ja õnneks pole vajagi. Mina arvan, et keegi ei pea valima midagi lõplikult, inimene peabki saama elus erinevaid asju teha. See on natuke tobe, kui noortelt küsitakse, kelleks sa tahad siis saada. Inimene ei saa ju kaheksateistaastaselt teada, kes ta tahab terve ülejäänud elu olla. Ja ka hiljem ei pea ju valima! EKAs õppides (Marilyn õppis Eesti Kunstiakadeemias aasta nahakunsti – toim) hakkas mulle meeldima maalimine. Mul ei ole praegu küll aega sellega tegeleda, kuigi ma väga tahaksin. Aga ma lohutan ennast, et ma võin maalida ka 80-aastaselt, nii et aega on.

Kõik artistid on mingil määral edevad. Kas sa oled edev inimene?

Mida sa edevuse all silmas pead? Lavale ei minda edevuse pärast. Kui sa mõtled ilu, siis minu jaoks ei ole oluline, milline ma välja näen, kuigi vanusega on seda huvi juurde tulnud. Seega selles mõttes ma pole edev. Aga kui edevuse all mõelda seda, et mulle meeldib inimestega rääkida ja palju suhelda, siis olen jah edev. Mind ei huvita, kui mind vaadatakse, mind huvitab, kui minuga suheldakse. 

Ma olen tohutult sotsiaalne inimene, mulle väga meeldib suhelda. Muidugi meeldib mulle ka kena välja näha, aga ma pole piisavalt edev, et sellega vaeva näha. Kui ma meiki teha ei jõua, siis pole hullu. 

Ma naudin seda, kui saan oma loomingut levitada ja minu tegevus saab tähelepanu. Aga seda ma ei naudi, et panen kirevad riided selga ja siis kõik vaatavad mind. See tekitab pigem ebamugavustunnet ja seetõttu, et olen tuntud, kõnnin pigem mööda seinaääri.

Oma välimusele pole ma varem eriti tähelepanu pööranud, isegi mitte lavale minnes, aga praegu üritame koos Helenega (Helene Vetik, moeblogija, stilist, reklaamiagentuuri art director – toim) leida minu stiili, mis peegeldaks mind ja minu isiklikku stiili, sest ma olen ise väga eklektiline. Kuna olin kaua totaalne hipi, siis me proovime leida minu stiili hipi ja tänapäeva popkultuuri vahel. Neid pilte siin vaadates tundub, et see õnnestus!

Sa oled meie meelelahutusilmas juba suhteliselt kaua figureerinud. Kas see on andnud sulle ka teatud kindlustunde – kas sa saad juba valida, millised lavastused, seriaalid vastu võtad?

Ei saa öelda, et saan valida. Kui tööd ei ole, siis võtan kõik vastu. Küll aga on olnud õnne ära öelda mõnest tööst, mida väga ei oleks soovinud vastu võtta, sest on teine pakkumine tehtud või mingi muu asi on juba käsil. Ma olen küll üsna tuntud, aga Eestis pole tuntus seotud jõukusega. Jõukad on need, kes teevad äri, aga tuntud ei pruugi nad sealjuures üldse olla.

Jätad enesekindla mulje, kas tunned ennast igas olukorras mugavalt?

Ma võin vabalt jätta enesekindla inimese mulje, sest ma üldjuhul olengi seda. Aga näiteks lauldes ei tunne ma ennast laval veel väga koduselt, sest laulmine on minu jaoks palju isiklikum kui näitlemine. 

Ma tunnen ennast ebamugavalt ka konfliktsituatsioonis. Oma ekspressiivsuse ja kõva hääle tõttu satun ma sageli konfliktidesse. Alati ehmatan ka ise, et appike, kuidas see jälle nüüd nii läks? Minu eesmärk ei ole vaielda, see ei meeldi mulle üldse!

Mulle meeldib meeldida , aga kui on tekkinud konflikt, siis ma kardan, et jätan nüüd halva mulje. See omakorda paneb mind tegema asju teiste, mitte enda pärast. Seda ma proovin muuta, sest ma ei saa kõigile meeldida ja ega peagi kõigile meeldima. Ma arvan, et ma olen väga vastuoluline inimene, minu tujud ja arvamused vahelduvad, minu suhtumine vaheldub, ma olen väga muutliku iseloomuga. Aga minu sõbrad tunnevad mind ja näevad, mis tujus ma olen, minu tuju ei pea kunagi nuputama. 

Räägime veidi ka ilust. Kas sa pead ennast ilusaks?

Jah, ma olen end kogu aeg ilusaks pidanud, aga ma ei meeldinud poistele, sest ma olin nii pisike. Mäletan, et vaatasin ennast peeglist ja mõtlesin, et ma ei ole ju kole, miks ma neile ei meeldi? Aga see ei ole mu enesekindlust kõigutanud. Ma olin natuke segaduses, et miks neile teised klassiõed rohkem meeldivad. (Naerab.) Kuid keskkoolis avastasid poisid ka minu. 

Eks ma mõjun meestele ka veidikene hirmutavalt, sest mind on korraga liiga palju. Mul on nii palju iseloomu, et seda on raske taluda. Ma sajan sellega neile peale ja hirmutan nad ära.

Sa oled selline väike ja armas, justkui printsess. Kas sinus on peidus printsessi?

Ma olen printsess selles mõttes, et mulle meeldib olla hellitatud, mulle meeldib ninnu-nännu ja romantika ja mõmmikud, romantilised komöödiad ja kõik tüdrukute asjad. Aga samal ajal olen ma ka poisilik: ma ei vaata välja tulles mõnikord peeglissegi, istun jalad harkis, naeran koleda häälega – mul käivad need kaks asja käsikäes. 

Ma olen kindlasti printsess, aga mitte tüüpiline. Pigem nagu printsess Marie Antoinette’i ajastust, kus printsessid olid üsna ulakad – väga naiselikud, aga tegid suuri lollusi ja toad olid ikka sassis ja koristamata. Eks ma olen selline vastuoluline tagurpidi-printsess.

Kuidas suhtud kriitikasse, mis sinu ametiga paratamatult kaasas käib?

Ma ei saa aru nendest inimestest, kes kuulavad ja vaatavad asju, mis neile ei meeldi ja vihastavad siis artisti peale. Halb asi tuleb ju endast kaugele maha jätta! Igasuguseid juhtumeid on olnud. Näiteks naistepäeval sain Facebookis teate täiesti võõralt mehelt, kus seisis midagi sellist: „Tahtsin sulle öelda, et ma ei soovi sulle head naistepäeva, sest sa ei ole seda väärt, sa oled väga nõme ja vastik“ jne. Ma vaatasin selle noormehe profiili, ta oli isa, tal on väike tütar. Ma olin šokis, vaene tütar, vaene selle mehe naine! Kas ta kujutaks ette, et tema tütrele keegi nii ütleb? Aga jah, on teisigi olnud ja ma ei saa sellest aru. See ei muutnud mind ei kurvaks ega rõõmsaks, vaid tekitas hoopis hämmingut. Ma olen üsna skeptiline inimeste suhtes, kes minuga rääkima tulevad, sest ma ei tea, millised on nende kavatsused. Mingil määral muudavad niisugused negatiivsed kommentaarid mind inimeste suhtes veel skeptilisemaks. 

Ka minu sõbrad ütlevad, et ma olen muutunud. Sageli küsitakse, miks ma nii vaikne ja tagasihoidlik olen, kas kõik on ikka hästi? Aga ma ei ole muutunud, lihtsalt avalikes kohtades olen ma väga kontrolliv, sest ma ei julge olla mina ise. 

Naiivitar ma ei ole, naiivne küll. Olen usaldavam kui teised inimesed ja eeldan, et kõik inimesed on head. Aga nüüd olen ajaga skeptilisemaks muutunud. 

Igas muusikapala peidab endas mingit sõnumit. Milline sõnum on peidus sinu lugudes? 

Ma ei saa öelda, et igas mu lauses on mingi sõnum, kuid ma usun karmasse ja minu jaoks on see oluline. Nii et kõikides minu lugudes peegeldub võitlus hea ja kurja vahel.

Olen spirituaalne inimene, aga ma pole valinud välja ühtegi usku ega usundit. Kõik religioonid on huvitavad ja tekkinud mingil põhjusel, mina ei sea neist ühtegi kahtluse alla, sest kes olen mina, et seda teha? Oleks ju igav, kui elu oleks vaid see, mida sa näed. Mulle meeldib mõelda, et on olemas midagi enamat ja põnevamat. Mulle tundub, et minu religiooniks on kunst. 

Millest sa unistad?

Olen väga suur unistaja ja ma unistan nagu väike tüdruk. Ma ei ole pragmaatiline planeerija, vaid just unistaja. Enne magamajäämist võin unistada ennast suurele lavale andma suurt kontserti. Või unistan, et satun mõnele filmi casting’ule ja mind valitakse mõnda peaossa, või unistan oma perest, koerast ja kassist.

Kas võtad oma elus kõik uue avasüli vastu?

Jah, kui see mulle liiga ei tee. Uisusaade „Tähed jääl“ oli mulle väga kerge, mulle väga meeldis seal ja ma olin üsna kurb, kui välja langesin. Tundsin, et ma saan väga hästi hakkama ja mul oleks seal veel nii palju näidata.

Ka sel kevadel osalesid sa „Eesti laulu“ esimeses poolfinaalis oma looga „Moving to mmm…“, kuid paraku ei pääsenud te finaali. Kuidas see sind mõjutas?

Olin natuke kurb, et ma ei saanud edasi finaali, aga ma ei lootnudki seda nii väga. Eurovisioon on õnneasi ja võrdlemisi subjektiivne üritus, kus loevad paljud tegurid. Aga mulle meeldis väga Birgit Õigemeele reaktsioon peale võitu, juba sellepärast tasus seal olla. Oli nii armas näha üle pika aja inimest, kes on täiesti siiralt õnnelik ja üllatunud oma saavutuse üle.

Mis on kõige kreisim asi, mida teinud oled?

On üks kreisi asi küll, mida ma teinud olen. See puudutab minu eraelu ja on seotud ka Helenega. Lugu on sellest, kuidas me käisime kahekesi Rumeenias ilukliiniku avamisel. Kohtusime Tallinnas kahe saksa noormehega, saatsime nad alguses küll pikalt, sest me arvasime, et nad tahavad vaid meiega flirtida, aga hakkasime ikkagi rääkima ja selgus, et nad on täitsa toredad ja targad. 

Mõni aeg hiljem saime Rumeeniast kutse, üks nendest noormeestest oli seal avamas ilukliinikut. Meil Helenega oli selline naljakas tuju, et miks mitte, võiks minna! Ostsime piletid Rumeeniasse, kus me kumbki polnud kordagi käinud, ja läksime siis kahekesi sinna kliiniku avamisele. Noormehed olid ikka väga üllatunud. Minu jaoks on see täiesti kreisi, sest tavaliselt ma ei räägi võõrastega ja ammugi ei sõida võõrasse riiki ilukliiniku avamisele!

Kui palju sul on vaba aega? Millega sa seda sisustad?

Vaba aega on mul päris palju. Mulle meeldib suhelda, ma tahan palju suhelda, ma ei väsi sellest kunagi. Palju aega veedan ka üksi, eriti meeldib mulle käia, kõrvaklapid peas, mööda tänavaid. Tihtilugu kirjutan vabal ajal ka muusikat, loen, käin kinos või reisimas.

Kas sa reisid sageli?

Ma ei ole väga jõukast perekonnast pärit ja seetõttu pole ma palju reisinud. Ma olen avastanud, et sellest ajast on mul õpitud vaesus ja ma olen siiani väga kokkuhoidlik. Ma ei kogu raha, raha lihtsalt koguneb. Näiteks ei võta ma taksot, vaid eelistan jala käimist ja autot ei pane ma enamasti tasulisse parklasse.

Pärast ülikooli hakkasime teatritrupiga reisimas käima ja mulle hakkas see kohutavalt meeldima. Ühel hetkel avastasin, et võingi oma teenitud raha kulutada uute paikade külastamisele ja avastamisele, sest ma ei pea enam olema nii kokkuhoidlik ja mul ei ole muid suuri kulutusi. Kui ma tajusin, et saan seda endale lubada, siis nüüd olengi seda teinud. 

Mis on sinu ilu saladus?

(Naerab.) Minu ilul pole saladust. Ma olen hakanud ennast meikima alles nüüd. Võib-olla ongi minu ilu saladus see, et alaealisena ma ei mökerdanud oma nägu üldse. Kuni viimase ajani oligi ainult lavagrimm see, mis võis nägu väsitada. Kuigi nüüd ma juba tunnen, et tahan end välja minnes üles lüüa. Vaikselt on see tähtsamaks muutunud. 

Kust hangid enda riided ja millised on sinu stiilinipid?

Palju riideid saan ma sõprade käest, aga enamasti ikkagi välismaalt või siis ka second hand- või vintage-poodidest. Tavapoodides käin väga vähe. 

Eks stiilinipid on kõigil individuaalsed, aga minul on minu jalad parimad aksessuaarid. Ma tean, et mul on ilusad jalad ja ma proovin neid alati oma riietusega rõhutada. Mõnel on sügav dekoltee, aga mul on jalad.

Millega sa viimasel ajal komplimente teenid?

Parimad komplimendid on seotud söögitegemisega, selle eest saan alati kiita. Ma ei ole staažikas kokk, olen alles viimasel paaril-kolmel aastal hakanud süüa tegema. Kindlasti olen saanud ka välimuse eest komplimente, kuid need ei jää mulle meelde.

Sa oled palju maininud oma keevalist iseloomu, kas olid ka väiksena paras väänik või milline oli väike Marilyn?

Olin väga hea õpilane, väga korralik ja minu pärast ei pidanud kunagi muretsema, tõin koju alati head tunnistused. Aga ma olin ka väga raske iseloomuga, nutsin, karjusin ja näitasin sageli oma tujusid.

Ütlesid enne, et sajad oma tugeva isiksusega meestele peale ja hirmutad nad ära. Millised mehed sulle meeldivad, millistele meestele sa peale lendaksid?

Mulle meeldivad targad mehed, aga see on väga individuaalne, tarkus on subjektiivne ja tark võib olla mitut moodi. Kõige tähtsam inimese juures on empaatiavõime. Kui inimene on empaatiavõimeline, siis on ta ka tark, mõistev, armastav ja talle võib igasuguseid asju andeks anda. 

Oma muusikat nimetad sa melanhoolselt õnnelikuks muusikaks (dreampop). Millist muusikat sa ise kuulad?

Ma kuulan palju popmuusikat, praegu on üks lemmikuid Morcheeba. Aga meeldivad ka Damon Rice, Bon Iver, Sigur Ros, mis on selline palju melanhoolsem popmuusika. Viimane avastus ja kes mulle kohutava meeldib, on Julia Stone. Muusikat avastan nii, et kui ma vaatan seriaale, siis sageli soundtrack’ist jääb midagi kõrva, guugeldan ja jälle uus lemmik leitud. Mulle meeldib muusika, aga kõige tähtsam on lugude sõnum. Eriti meeldivad mulle need artistid, kes on ka oma lugude autorid, sest siis on lugudel emotsionaalne väärtus juures. See tekitab fantaasia, et ta laulab oma kogemustest. Ja üldiselt naisartistid meeldivad mulle rohkem kui meesartistid. 

Meil kõigil on omad eeskujud, kellel end inspireerida laseme ja kelle loomingut hindame. Kes on sinu eeskujuks?

Ma imetlen väga paljusid lauljaid. Neid on nii palju, kes on vaimustavad ja ägedad ja eks nad vahelduvad ka. Imetlen väga Kerli Kõivu, kes on lihtsalt väga vinge tšikk. Mul on hea meel tema üle, äge! 

Sa oled väga palju saavutanud, olles nii teleekraanil, kontserdilaval kui ka kinolinal. Kas sa võid öelda, et oled eluga rahul?

Ma olen alati oma eluga rahul. Aga praegu, tulevase reisi valguses, olen ma väga rahul (Marilyn sõitis pärast intervjuud kaheks kuuks Californiasse – toim). Mulle meeldib see, kes ma olen, mulle meeldib mu vanus ja mulle tundub, et ma olen elus väga palju õigeid valikud teinud. Olen teinud ka väga palju valesid valikuid, aga mulle meeldib, kuhu see kõik on mind praeguseks toonud. 

Kindlasti on minu elus asju, mida ma kahetsen või mis oleks võinud teisiti minna, aga ma tean, et minevikku ei muuda. Ma tunnen end lootusrikkana ja tean, et kõik saab minna ainult paremaks. Ma ei ole põhjas ja ma ei tunne ka, et oleksin tipus, ma tunnen lihtsalt, et olen väga õigel teel.