Reklaam sulgub sekundi pärast

Marjoti lugu: ma armastan oma parima sõbra ISA!

November 2008. See hommik ei kustu mu mälust ealeski. Sellest hommikust tekkis mu praegune elu. See hommik andis teada, kuidas armastus esimesest silmapilgust on võimalik.

November 2008. See hommik ei kustu mu mälust ealeski. Sellest hommikust tekkis mu praegune elu. See hommik andis teada, kuidas armastus esimesest silmapilgust on võimalik.

Olen hetkel juba 22-aastane, kuid loo alguses olin 18. Aga jah, leidsin, et nüüd on aeg rääkida ära oma lugu. Ma olen päris kindel, et see tekitab teis, kallid lugejad, päris palju erinevaid arvamusi. Loodan, et keegi "ei kanna mind maha" enne, kui on loo lõpuni lugenud. Uskuge, siin on, mida lugeda, ja siin on, mida seletada.

Hommikul helises mu telefon. Helistajaks oli mu parim sõber Jan. Telefonile vastates kuulsin ma armsat häält, mis küsis, kas ma sooviksin autoga kooli minna, et ta on isa juures ja minu maja jääb täpselt tee peale. Muidugi olin ma nõus. Kuidas saakski parimale sõbrale ära öelda? Leppisime kokku, et 15 minuti pärast on ta mu maja ees. Tegin veel viimased toimetused ning panin riidesse. Alla jõudes nägingi maja ees musta Mersut. Teadsin, et see on ta isa auto ning läksin kohe autosse. Sisse istudes ütlesin tere - ning see oligi see hetk.

Hetk, kus ta isa pööras pead ja vaatas mulle otsa. Ta naeratas. See naeratus oli midagi väga erilist. Ta silmad. Need särasid. Meie esmakordne kohtumine ja ma armusin! Kõik oli super 10 sekundi jooksul, kuni ma tulin tagasi reaalsusesse ja sain aru, et ta on mu parima sõbra isa. Jah, ISA! See tähendab 40ndates ärimeest ja mina kõigest 18-aastane tatikas. 22 aastat vanusevahet. Mida ma loodan? Terve selle autosõidu olin ma täiesti omas maailmas. Ma ei kuulnud mitte midagi, mitte kedagi. Sama oli ta isaga. Ta isa lihtsalt tuimalt sõitis. Jan üritas midagi rääkida, aga keegi ei vastanud talle. Lõpuks ta loobus ning ütles, et me mõlemad oleme imelikud. Autost väljudes ma vist isegi ei öelnud head aega või aitäh. Ma lihtsalt kõndisin kooli sisse. Terve päeva ei suutnud ma kellegagi rääkida. Kõik küsisid, mis mul viga. Ma ei rääkinud kellelegi. Kuidas ma oleksingi saanud? Mis ma öelnud oleks? "Oh, tere..., ma armusin Jani isasse... So cool." No ei ütle nii ju nii?

See teema kuidagi kustus, minu õnneks. Ma ei näinud ta isa aasta aega. Ma elasin oma elu - käisin pidudel, käisin kohtamas, mul olid vaimustavad sõbrad ja kõik oli hästi hetkeni, kuni tuli mu 19. sünnipäev. Ma olin mega õnnelik, särasin nagu päike. Koolis keemiatunnis tuli mulle sõnum, tundmatu number ja sisu oli: "Tere! Palju õnne ja edu kõigis Su tegemistes. M." Ma ei saanud aru, kellelt see sõnum on. Saatsin vastu: "Aitäh, kuid telefon ei tuvasta numbrit. Kellega tegu?:)" Vastust ei tulnud. Või noh, tegelikult tuli viimasel minutil, kell 23.59: "Vabandust. Mina olen Meelis, Jani isa. Ta räägib Sinust tihti. Sa oled tore! Ja Sa just kõnnid mu maja eest mööda :)" SEE OLI SHOKK.. Ma ei teadnud, mida vastata. Jäin keset tänavat seisma lihtsalt ja seisin seal u 5 minutit täiesti liikumatult. Ma ei teadnud, mida vastata või mida öelda. Ma olin nii õnnelik, aga reaalsus koputas õlale. Ta siiski on mu Jani isa. 5 minutit olin ühe koha peal seisnud, kuni Meelis tuli õue. Ma olin ka selle ära unustanud, et ma ta maja ees seisin. Tegelikult ma ei mäletagi, et seda lugenud oleks. Ilmselt jäin teise lause peale pidama. Ta isa küsis, et mis ma külmetan siin nii. "APPII.. kui häbi! Ma tahaks maa alla vajuda praegu," mõtlesin mina, "nagu mingi loll pubekas." Vastasin talle midagi ning ütlesin, et ma nüüd vist peaks liikuma hakkama. Ta naeris ning küsis, et ega ma ei tahaks sünnipäeva puhul kohvi. Mingi imelik tunne sundis mind minema tema juurde. Ma läksingi, olles ise niiiiiiiii õnnelik. Me rääkisime pikalt. See oli lihtsalt nii mõnus. Ta elukogemused ja kõik noorusehetked. Lihtsalt nii hea oli rääkida. Kell 4 avastasin, et peaks koju minema. Meelis ütles, et viib mu ära. Ja viiski. Viimane lause oli veel, et kui veel kohviisu peaks tulema, siis ma võin alati tema juurde minna. 

Tuppa minnes olin ma konkreetselt seitsmendas taevas. Mul oli silme ees tema naeratus, tema suurepärane välimus, TEMA.

Asi läks edasi nii, et ma läksin ühel õhtul talle jälle külla. Kuna ta elas minust paar tänavat edasi, siis polnud just raske tee. Olin teinud just kooki ning mõtlesin, et viin talle ka! See ei olnud see "ma-olen-nii-armunud" tunne, vaid see oli selline, et ma lähen viin oma parima sõbra isale kooki, kellega ma hästi läbi saan. Me jälle rääkisime ja rääkisime. Hommikuni. Nagu tavaliselt. 

Teisest korrast sai kolmas, neljas, kümnes... . Jätan endale tähtsamad detailid, aga ütlen, et me elame hetkel õnnelikult koos. Meie suhte algus oli raske. Janile rääkimine oli raske. Eriti raske on, kui kõik teavad sind kuskilt. Kõik teavad rohkem, kui sa ise. Elasime alguses kuulujuttudest. Aga see kõik jäi püsima. Ma olen väga õnnelik ja meie vahel pole tunda seda vanusevahet. Kõik on super!

Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ehk ei ole me elu lõpuni koos või ei lähe asi nii, nagu tahaksime, olen ma siiski väga õnnelik selle kogemuse eest. Selle kõige eest! Ma tunnen, et elan suurepärast elu ja ma armastan seda meest elu lõpuni. Ta on osa mu imelisest elust. Ükskõik mis ka ei juhtuks või mis ka ei arvataks!

 

Buduaarile Marjotilt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected] Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.