Parema õnne jahil ehk kodumaine feng shui

Maailmas on palju erinevaid inimesi, erinevat õnne ja erinevat armastust. Nagu on ka palju erinevaid raskusi. Üks osa inimesi tuleb neile jagatud kaartidega oivaliselt toime, ükskõik kui nigelad need ka poleks, ja on seejuures õnnelikud, vähemalt rahulolevad.

Teine osa, isegi kui nad on keskmisest kõvasti edukamad ja elavad ilusate seinte vahel, kust avaneb vaade maailma läbi avarust ja valgust andvate maast laeni akende, ei suuda kuidagi hingerahu leida. Töö nagu meeldib, aga pole vist päris see. Suhtel ei ole midagi viga, aga teeb kuidagi rahutuks. Päris haige ja pikali ei ole aastaid olnud, aga enesetunne võiks olla parem. Miks mõnikord on nii raske see õnnelik olemise kunst?

Väike konstruktiivne enesekriitika viib elus muidugi edasi. Alati saab ju paremini. Koristada põhjalikumalt, lugeda rohkem mõttega, oma töös olla detailsem jne. Isegi mööblipoes endale koju kummutit valides kohtame harva selliseid mööbliesemeid, mis on nii täiuslikud, et ühelegi õmblusele diivanil ega kinnituskohale söögitoa laual ei saa näpuga näidata, et mis mõttes siit niit ripub või miks kuskil on mingid liimijäljed. Kui aga enda elus liiga palju lahtisi niidiotsi ja liimiplekke on, tekib mõnikord edasiminemise asemel hoopis soov käega lüüa.

Salasooviga kõiki eluvaldkondi ergutada ja turgutada ostsin endale raamatu. „Eesti oma feng shui“. Südaööks oli raamat kaanest kaaneni läbi töötatud ja avastused ning lahendused hoopis lihtsamad, kui arvata võiks. Oma varasematel feng shui vaimustuse perioodidel olen mööda poode ringi jooksnud ja lõbusate täissöönud draakonite kujusid taga ajanud, hetkekski mõtlemata, kuidas mingi idamaine vidin minu elamises välja näeks. Nagu sea seljas sadul ilmselt. Kodumaine feng shui raamat soovitab aga hoopis enda sisse vaadata, ja sealt ei leia soovitusi vidinate ja jubinate ostmiseks.

Kindlasti kõik on kuulnud ütlusi, et nagu ise, nii asi, või et kodu räägib inimese kohta palju, või et sa muutud selliseks, nagu on su ümbrus. Paratamatult sõltub inimene paljuski teda ümbritsevast, nii seltskonnast, ruumist kui meeleolust. Kuna minu asjad ja kodu ja ümbrus on tavaliselt segamini, siis võib-olla tõesti oleks palju tahta, et mu elu oleks täiuslikult korras ja tasakaalus. 80/20-reegli kohta võib öelda, et selle järgi elan küll – 80% ajast olen õnnelik, ent – alati saab ju paremini. Ja nagu viimane piisk karikasse on tihtipeale kõige tillem, on ka see 20% mõnikord suurem, kui 80% iial olla saaks. Niisiis hakkasin vastu ööd koristama. Vastu hommikut, oleks ehk täpsem öelda... Ja nii uskumatu kui see ka minusugusele maailma kõige laisemale inimesele poleks, kehtib see, et kui kodu ehk ümbrus on korras, on ka mõtted selgemad.

Hommikul värskelt ärganuna kohvi tegema minnes tühja köögi töötasapinda vaadata oli hetkeks lausa võõrastav – kui oled harjunud pesemata nõude virna ja laua kasutamisega kõige kola panipaigana, siis korras ruumis on kuidagi harjumatult palju õhku. Keset seda suurt õhku tekkis omamoodi uus hingamine. Uus päev sama hästi kui uues kodus andis uue ja puhta alguse tunde, kus eilset pahna jalus ei vedele ja midagi vana mind tagasi hoidmas ei ole.

Usun, et kaaslastena tõmbame magnetina ligi neid, kes suhtuvad meisse nii, nagu me ise endasse suhtume. Oma uue raamatuga sain sellele kõrvale mõtte, et omasuguse otsimine ja leidmine kehtib ka kõiges muus. Sama põhimõtet kannab endas ütlus, et kus on, sinna tuleb juurde. Sain aru, et õnnele tuleb ise soodne kasvupinnas luua, pisikeste võitude üle suurelt rõõmustada ja hahetaval silmapiiril udu ja rõskuse asemel uue päeva algust näha. Tasakaalus hoiab meid hoopis maailma kõigi meeltega tunnetamine, mitte sellest kinnisilmi läbi tormamine, ja õnnelikuks teeb hea armastus iseenda ning end ümbritseva vastu.

Läbi feng shui tarkuste ja vanade eestlaste tuule ja vee õpetuse sain aru, et paremaks õnneks on lihtsalt vaja oma elus kord majja lüüa. Ja kas on paremat aega kui tänane päev, et visata kappidest välja kõik riided, mida 365 päeva kandnud ei ole või mis juba surnuks kantud on, loopida minema aegunud kataloogid ja vanad ajakirjad, viia kraam, mida haruharva kasutan, keldrisse hoiule – teha oma elus põhjalik sügisene suurpuhastus. Et midagi saada, tuleb midagi ka ära anda.

/Merlin Võsu/