Pesudisainer Kriss Soonik tahab oma loominguga panna inimesi punastama ja naeratama

Kriss Soonik on noor naine, kelle omanimeline pesubränd saab peagi viieaastaseks. Kriss on suutnud tänu ambitsioonikusele ja tahtejõule teha oma loomingu rahvusvaheliselt tuntuks ning praegu müüakse tema disainitud luksuspesu viieteistkümnes riigis üle kogu maailma. Buduaar külastas Krissi keset Londoni melu, uurides tema loomingu ja pisut ka unistuste kohta.

Kriss Sooniku (29) pesubränd Kriss Soonik Loungerie on peale Tallinna ja Londoni esindatud ka New Yorgis, Tokyos, Madridis ja paljudes teistes linnades üle maailma. Peamiselt müüakse tema loomingut pesubutiikides, kuid stabiilne ja kasvav tegevus käib ka kodulehel. Krissi töö on samaaegselt ka tema kirg ja hobi, seetõttu ei ole ta kunagi soovinud olla oma ateljeega moedisainer ning omanäoline looming sünnib tema Londonis asuvas kodus. Siiski on tal tihti põhjust ka oma Eesti koju lennata. Nimelt toodetakse tema loomingut just Eestis ning kogu protsessil hoiab oma teravat pilku peal Krissi ema, tänu kellele saab ka Kriss olla pidevalt kursis sellega, et kõik toimib ja sujub. Krissi sõnul sobib tema looming naisele, kes tahab katsetada ning otsib midagi erilist ja teistsugust. Ta ütleb, et kindlat vanust ega inimest, kellele tema pesulooming mõeldud on, ei ole. Kõik on ainult kinni inimtüübis.

Mitte lihtsalt üheööliblikas

Neid, kes unistavad noorena moedisaineriks saamisest, on väga palju, kuid vähestel õnnestub sellel alal ka läbi lüüa. Krissi lapsepõlves ei näidanud tegelikult miski, et ta oleks loov inimene. „Mul ei olnud mitte mingit joonistusannet. Aga see-eest minu parim sõbranna oli väga andekas ja aktiivne. Ta käis erinevates huviringides ja vahel ma läksin temaga kaasa. Keskkoolis otsustas ta osa võtta Supernoova moekonkursist ja mina läksin talle assistendiks. Kui ma seda moeshow’d ja teiste loomingut vaatasin, siis mõtlesin, et ma suudaksin seda ise veel paremini teha. Järgmisel aastal otsustasin, et võtan ka ise osa. Mina ja minu sõbranna saime mõlemad finaali ja see oli hästi tore ja meeldejääv aeg,“ räägib Kriss oma esimestest kokkupuudetest disainimaailmaga. 

Krissi kooliaeg möödus Tallinna inglise kolledžis ja ainus, mis lapsepõlves vihjas sellele, et temas on kunstnikuhinge, oli tema stiil. „Mul on alati olnud selline teistsugune stiil ja mulle on meeldinud huvitavalt riides käia. Pigem teati mind koolis selle järgi, et mul olid imelikud riided. See oli minu viis end väljendada. Mitte miski minu lapsepõlves ei viidanud sellele, et ma tahaksin kunstnikuks saada.“ Just distsipliin koolis ja kirg millegi huvitava ja teistsuguse vastu on põhjused, miks Kriss ei ole siiani tahtnud minna moekooli. „Ma ei tunne siiani, et olen kunstnik või disainer. Ma tahan pigem luua asju, mida inimesed soovivad ja saavad kanda.“

Kriss alustas oma loometeed naisteriiete disainimisega ning tema looming oli juba algusest peale kombinatsioon kantavusest ja väikesest kiiksust. „Need ei olnud kunagi hullused, pigem midagi vahepealset, nii et arvatavasti ei saadudki aru, mida ma täpselt teha tahan. Kuna ma ei läinud edasi kunstikooli, siis arvati, et ma olen selline üheööliblikas ning küll mul see tuhin üle läheb. Ma ei jätnud jonni, kuid sain ka ise aru, et minust ei saa tüüpilist oma ateljeega moekunstnikku. Mingil moel avastasin, et keegi ei disaini Eestis pesu ja tegelikult siiani ei olegi pärast mind ühtegi pesudisainerit juurde tulnud.“ 

Kuigi Krissile meeldib disainida ka üleriideid, sai siiski pesust tema suund. „Ma arvan, et minu brändi teebki eriliseks see, et see on kahe vahel ja asjad on multifunktsionaalsed. Näiteks ühe topiga, mis sobib magamistuppa, võib sama vabalt minna ka kohvikusse.“ 

Kriss otsis endale isikupära ning pisut ka läbi juhuste leidis selle, vähemalt Eesti kontekstis, pesu näol. Hakates aga oma brändi looma, mõistis naine, et ainus viis seda edukalt teha, on rahvusvahelisele turule jõuda. Õige pea sõitis hakkaja naine end Londonisse arendama.

London kui teine kodu

Inglismaale kolimine tundus Krissile kõige õigem ja mõistlikum valik, mida toetas ka süvendatult inglise keele ja kultuuri õppimine koolis. „Inglise keelt pidevalt õppides tekibki tunne, et elad ja hingad selles linnas, ilma et oleksid seal kunagi käinud. London on nii lähedal ja see muudab kõik palju kodusemaks.“ 

Kriss ei teadnud sellel ajal aga seda, et Inglismaa uuenduslikkuse tõttu oli seal üheks tugevamaks suunaks saanud just noored moepesu brändid. „Uued ja väikesed pesubrändid on koos võimsamad. Sellepärast korraldati erinevaid messe ning minu bränd oli üks kümnest esimesest, kes neil osalema hakkas. Praeguseks on see kõik veelgi rahvusvahelisemaks muutunud ja pesuga tegelevaid brände on umbes kolmkümmend.“ 

Kriss läks Londonisse kogemusi saama ning London College of Fashionisse äri ja marketingi alal magistrikraadi omandama. Kuna Inglismaale kolimise hetkeks ei olnud ta veel kindlalt kooli sisse saanud, suundus ta mainekasse pesufirmasse Madame V tööpraktikat tegema. „Seal firmas olid mõned eestlased ning väga paljud sealt olid Eestiga seotud. Seega olid nad kursis, mida ma teinud olen, ja võtsid mind enda juurde kolmeks kuuks praktikale, kuni sain kooli sisse.“ Järgmised poolteist aastat oli Kriss peamiselt pühendunud koolile, kust sai palju uusi kontakte ning sõpru, kellega suheldakse siiani. „See pesuring on siin nii väike, inimesed liiguvad ühest kohast teise ja sa puutud nendega paratamatult kokku.“ Madame V on siiani Krissi jaoks olulisel kohal. Näiteks hiljuti palus ta nende peadisainerit endale mentoriks, et kollektsioone veel paremaks muuta ja hinnalist nõu saada.

Päris oma bränd

Pärast kooli lõpetamist töötas Kriss poolteist aastat tunnustatud pesufirmas Agent Provocateur. „See oli minu unelmate töökoht. Tõestasin, et suudan inimestega koos töötada, kuid mitmed asjad hakkasid näitama, et ma ei tohi päris enda asja ajamist enam edasi lükata.“ Kriss osales oma loominguga moeshow’l, mille tagasiside oli äärmiselt positiivne. Üsna pea hakkasid tulema ka esimesed tellimused ning nii otsustaski noor disainer, et proovib ühel kodulehel enda disainitud pesu reklaamida. „See oli oktoobris ja ma sain oma toodete kohta palju väga head tagasisidet. See kõik näitaski, et asi hakkab arenema ja inimestele minu looming meeldib. Jaanuaris tulin töölt ära ja hakkasin täiskohaga oma hobiga tegelema.“

Kriss tuli töölt ära suurima majanduslanguse ajal ning seetõttu oli paljudel raske uskuda, et ta tegi seda täiesti vabatahtlikult. „Paljud brändid panid end kinni ja oli positiivne, et keegi tuleb entusiasmiga uusi asju näitama. Samas ei ole majandus siiani täielikult taastunud ja ma võin öelda, et olen kogu aeg majanduslikult raskel ajal töötanud. Seetõttu ei tasugi keskenduda ainult Euroopale või Inglismaale. Enamik brände on suunatud valdavalt kodule ja hingavad ühe maa raskust. Näiteks Jaapanis vastatakse raske majanduse jutu peale ainult seda, et nad on sellest kuulnud. Ma arvan, et ei tasu ennast limiteerida ja minu eelis on juba see, et ma olen Inglismaale sisse rännanud, et see ei ole minu koduturg. Kui ma suutsin seal nullist pihta hakata, suudan ka mujal.“ 

Kui Kriss oma äri alustas ja London Fashion Weekil osales, sai kiiresti selgeks, et pesubrändidel tuleb enda tõestamiseks suur töö ära teha. „See oli minu jaoks arusaamatu hetk. Kuidas mina just sellesse aega sattusin? Minu ülesanne oli koos teiste pesubrändidega näidata, et lisaks kõigele oleme me moebrändid. See võitlus käib siiani.“

Krissi mitu ametit

Kriss ei ole oma firmasse palju inimesi palganud, kuna usub, et just nii on praegu kõige õigem. „Peab olema väga organiseeritud. Kuna kogu aeg on nii palju toimumas, peab oskama töid omavahel oskuslikult jaotada. Aga mulle meeldib see vaheldus!“ Paljud arvavad, et pesubrändi tiim on suur, kuid tegelikult ongi brändi taga peamiselt Kriss ja tema ema. Kõik ülejäänud on tootjad, vabakutselised ja agendid. Lisaks need head inimesed, kelle poole abi vajades pöörduda. Ta teab, et enamik tema loodud brändi suguseid brände koosnebki ainult ühest või kahest inimesest. Vähesed neist on kasvanud suuremaks, kuid tegelikult ei ole seda vaja. „Väikesed brändid hoiavad pesutööstust huvitavana, disainivad huvitavaid asju ja tekitavad seeläbi endale meediakära. Samuti kannavad nende asju kuulsused. Väiksed brändid toovad moemaailma põnevust. Neil, kes toodavad massi, põnevust pole.“ 

Kriss kannab ka ise oma loomingut. Ta ütleb, et kui pidevalt selle keskel olla, siis teist varianti ei olegi. Ta teeks hea meelega koostööd ka näiteks kiirmoeketi H&M-iga ning ei ole sugugi huvitatud üksnes kallitest ja glamuursetest brändidest. „Mulle meeldib väga mitmekesisus ja mulle ei meeldi üldse tavalised kallid brändid. Kui mul oleks palju raha, siis ma ikkagi otsiks üles need lahedad väikesed brändid, kes teevad midagi huvitavalt ja erilisemalt. See on mul kogu aeg hinges olnud ja ka minu bränd on üles ehitatud teistsugusele loomingule. Ma ei taha luua tavalisi asju, sest neid tehakse maailmas nii palju. Koondan oma energia emotsiooni, mida minu looming endas kannab. Ma tahan panna inimesi naeratama või vahel isegi punastama.“ Just erilisus ja silmapaistvus aitasid Krissil jõuda oma loomingu ühe kõige rohkem tähelepanu saanud eseme, musta trippidega trikotaažtopiga maailmakuulsa ajakirja FHM pildiseeriasse. „Meil oli eelmise aasta aprillis pressipäev ja sain seal tuttavaks ühe stilistiga, kellele väga meeldis see trippidega topp. Ta ütles, et annab teada, kui pildistamisi on. Juunis ta helistaski mulle ja teatas, et hakkavad Bondi tüdrukut Bérénice Marlohe’d pildistama ning küsisid luba topi kasutamiseks. Ajakiri pidi ilmuma alles oktoobris, ma ei saanud alguses kindel olla, kas see pilt ikka ajakirja jõuab, aga näed – jõudis!“

Vaatamata kõigele ei oska ja ei tahagi Kriss oma tööle kindlat nimetust anda. „Ma ausalt öeldes ei tea, kes ma päris täpselt olen, aga ma ei pea end disaineriks. Arvan, et olen pigem ärinaine või vähemalt tahaksin end selleks pidada. Mulle meeldib neid „mütse“ vahetada – ühel päeval olen moekunstnik ja teisel tegelen äri ja turundusega. Sealjuures tahan ise kõigega tegeleda ja kursis olla.“ Ideede puudust ei ole Krissil kunagi, pigem on probleemiks ajanappus. Parimad ideed tekivad tavaliselt reisides, kuid sellise töö juures jääbki tihtipeale segaseks, millal teha tööd ja millal aeg maha võtta. „Mul on tunne, et ma puhkan kogu aeg, sest kui sa teed midagi, mis sulle meeldib, siis see ei tundugi nagu töö. Aja maha võtmiseks üritan ma reisida, aga see on siiski ka firmaga seotud. Minu ameti puhul on väga raske piire tõmmata. Näiteks kui ma lappan moeajakirja, kas ma siis töötan või puhkan? Ma ei sea endale piire, et töötan kellast kellani, ja ma ei tunne ka, et end ületöötaksin. Vastupidi, tunnen, et jõuaksin veel rohkem teha. Kuid siis tekib juba küsimus: kas on vaja teha nii palju? Ma võtsin selle aasta eesmärgiks, et keskendun vaid olulisele ja panen oma energia suurematele projektidele, sest kõike lihtsalt ei jõua.“ 

Kriss on alati teinud kõike oma jõududega ja ilma välisinvestoriteta. „Kogu aeg peab midagi tegema ja otsima uusi võimalusi – jalga sirgeks lasta ei tohi. Ainus viis on kõik tagasi firmasse investeerida. Tegelikult oleme me Eestis tootmisega hästi paindlikud, sest meil on võimalus teha kohe ja praegu.“ Krissi jaoks on Eestis tootmine ka kvaliteedi mõttes parim, kuna suur osa tema klientuurist on seda kõrgelt hindav Skandinaavia. Nüüdseks on tõestatud, et Eestis tehakse väga kvaliteetset tööd. Samas aga ütleb Kriss, et Eestis tootmine ei ole mingis mõttes odavam kui näiteks Inglismaal.

Tugevus ja tulevik

Suurimaks toeks on Krissile tema perekond ja poiss-sõber. Ta ütleb, et ei kujutaks ette, kuidas ta kõigega ilma nende toetuseta hakkama saaks. Kriss peab vanemaid oma suurteks eeskujudeks ning ütleb, et on isalt õppinud vastupidavust ja seda, et kui midagi teha, siis hästi. „Alati on raske, aga positiivsed emotsioonid aitavad elu sees hoida, ja kui neid on piisavalt palju, siis tunned, et liigud edasi ja pead kõik negatiivse maha jätma.“ 

Kriss ei välista ka seda, et ta kunagi Eestisse tagasi kolib, kuid lisab, et see oleks võimalik vaid pidevalt reisides. „Ma ei arvanud, et Londonissegi nii kauaks jään. Praegu mulle meeldib siin ja tunnen, et olen õiges kohas. Aga mine tea, kui miski ammendab, võin vabalt edasi liikuda. Ma ei pane kätt ette sellele, et ühel päeval Eestisse tagasi lähen. Ma võin vabalt ühel päeval mõelda, et nüüd on kõik, aitab! Aga kindlasti ei tähenda see, et täielikult juhtme seinast välja tõmban. Tänapäeval on ju nii lihtne reisida, kui süsteemid toimivad. Kui ajada äri piisavalt rahvusvaheliseks, siis ei ole vahet, kas oled Eestis või Inglismaal.“ 

Praegu aga läheb Krissi suurim tähelepanu oma juubelikollektsiooni ettevalmistamisele. (Kriss Soonik kandideerib sügisel Eesti suurima moeauhinna Kuldnõel 2013 Hõbenõela tiitlile – toim.)

„Oktoobris peab Hõbenõela jaoks tegema moeshow. See on ühtlasi ka meie viienda aasta kollektsiooni esmaesitlus ehk siis ka juubelikollektsioon. Ma ei mäleta, millal ma viimati ise catwalk show’d korraldasin. Olen sellest hoidunud, sest seda peab tegema ülihästi, aga see nõuab palju aega ja vahendeid. Pigem olen teinud teist tüüpi üritusi, aga praegu on selleks moeshow’ks ideaalne ajastus!“ 

Kõige rohkem meeldib Krissile disainida loungewear’i, mida ta ise nimetab sohvariieteks. „Ma tunnen, et ei taha muutuda liialt pesubutiigi firmaks. Kuna näen satse ja pitse iga päev nii palju, siis saab sellest mingil hetkel küllalt. Loungewear tasakaalustab seda ja annab võimaluse muuta mugavaid rõivaid seksikamaks. Kõige rohkem meeldibki mulle võtta mingisugune ese, mille kohta arvatakse, et seda ei saa kuidagi seksikaks teha, ning muuta see millekski hoopis uueks. Kui pesupoed selle hea meelega vastu võtavad, saad aru, et teed õiget asja.“

Kriss avaldab Buduaarile ka oma väikese unistuse. Nimelt sooviks ta oma brändiga olla esindatud ka Lõuna-Ameerikas. „See on üks hästi huvitav ja alles praegu tärkav turg. Pole mõtet olla seal, kus on kõige rohkem konkurente ja inimesed on kindla kaubavalikuga ära hellitatud.“ Praegu aga, seoses viienda tegutsemisaastaga, on Krissil palju, mida ta tahab saavutada ja paika loksutada. „Kui see kõik lähebki nii, siis liigutame brändi korralikult järgmisele tasemele.“