Sirli lugu: et mehest mitte ilma jääda, hakkasin tegema trenni

Olen 28-aastane naine ja suur sporditegija ei ole ma kunagi olnud. Lapsest saadik on mul nn beebikõht ees olnud. Kui olin laps, naersid vanemad, et minu beebirasv vist ei kaogi ära. Mäletan, kuidas ükskord ema sõbranna juures riideid proovides käskis ta mul "kõhuke" sisse tõmmata, et naiselikum oleksin. Mu kehakuju tüüp on õun ehk siis rasv ladestub kõhule ja vööpiirkonda. Selle tulemusena näen välja, nagu oleksin rase.

Olen oma "pehme kõhu" pärast lapsest saadik hell olnud ja igasugused kommentaarid jäävad kauaks kummitama. Kui olin 21, läksin tööle toidupoodi ja sealsed pikad päevad tegid oma töö. Ma võtsin väga kiiresti kaalust alla ja 166 cm pikkuse juures kaalusin lõpuks 52 kg. Nii sale ei olnud ma veel välja näinudki. Siis kolisin Tallinna ja astusin ülikooli. Samal aastal kohtasin ka oma tulevast abikaasat. Ämm vaatas esimesel kohtumisel, et väga sale neiu on talle näitamiseks toodud.

Siis aga hakkasin jälle kaalus juurde võtma. Eks sellele aitas kaasa ka öiste vahetustega töö. Proovisin lühiajalisi dieete, aga need ei aidanud. Kaal näitas lõpuks 62 kilo. Mõned arvavad, et seda pole ju üldse palju, aga asi ei olegi kaalus, vaid väljanägemises. Ma nägin välja nagu viiendat kuud rase naine. Rase kursaõde noris koolis, et kaugel ma siis olen omadega. Üritasin naljaga vastata, aga ega hea tunne ei olnud. Ka kaugemad sugulased arvasid, et ootan pisiperet. Ma vihkasin oma kõhtu ja mu mees ei tohtinud seda puudutada.

Mu mees nägi, et kuidagi oleks vaja aidata ja soovitas joogaga tegelema hakata ning isegi vaatas mulle harjutused välja, mis pidid kaalulangusele kaasa aitama. Mõnda aega ma neid tegin, mu enesetunne paranes, füüsiline välimus samamoodi. Kuid mu immuunsüsteem oli nõrk ja jäin haigeks. Terveks saades leiutasin igasuguseid vabandusi, miks enam mitte trenni teha. Umbes kolme aasta aasta eest jäin koju ja hakkasin tõsisemalt oma hobiga tegelema. Kodus laua taga istumine aga ei mõjunud hästi mu figuurile. Kõht kasvas veelgi suuremaks ja ka jalgadele ning kätele hakkas rasv kogunema.

Mu mees maadles samal ajal samuti väikse kaalutõusuga ning ta hakkas tõsisemalt jooksmisega tegelema. See tekitas minus veel halvema enesetunde ja ma ei tahtnud tema ees ennast enam riidest lahtigi võtta. Ma ei tahtnud, et minust pilte tehakse ja endast pilte ei tahtnud ma ka näha. Mulle ei meeldinud see inimene, kes vaatas peeglist vastu.

Siis otsustasin, et aitab. Võti millegi muutmiseks on mu enda käes, tuleb ainult tegutsema hakata. Mehe töökaaslase käest sain trennivideod, mille järgi hakkasin trenni tegema. Alguses oli ikka väga raske. Olin pärast trenni alati nii väsinud ja tuim. Mõtlesin sada korda, et miks ma seda teen. Punnitasin siiski edasi ja ei lubanud pooleli jätmise mõtetel pähe tekkida. Nüüdseks olen regulaarselt trenni teinud kaks kuud ja tulemused on suurepärased. Mul on lihased nüüd ja ma kontrollin neid. Ma jaksan teha rohkem kui enne ja ma ei väsi nii kiiresti. Mu väljanägemine on väga palju muutunud. Ma olen palju positiivsem ja rõõmsatujulisem kui enne. Mu mees teeb palju rohkem komplimente ja igas valdkonnas on meie suhe muutunud paremaks.

Tahaksin lõpetuseks öelda, et ei ole kunagi hilja millegagi alustada. Olgu selleks siis sportimine või mõne muu meelepärase asjaga tegelemine. Peaasi on alustada ja sihikindlalt tegutseda. Võin oma kogemusest öelda, et tulemused võivad ilmneda varem, kui oskad oodatagi, ja see ainult kannustab edasi tegutsema. Ilusat tegusat sügist kõigile!

Buduaarile Sirlilt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected] Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.