Teele lugu: ma olen 42 ja ikka veel ei soovi last!

Tavapäraselt hakkab naine hiljemalt 30seks saades lapsesaamisele mõtlema. Ma olen 42 ja minus pole siiani lapsesaamise soovi tärganud. Suure tõenäosusega jääbki see nii. Lapsed lihtsalt ei sobi minu iseloomu ega unistustega kokku. Minus pole ka seda egoismi, mis paneb mind last tegema seetõttu, et vanaduspõlves oleks keegi, kellele end kaela määrida. 

Kuigi meie ühiskonnas on välja kujunenud väga tugev veendumus, et kõik naised peavad varem või hiljem endale mehe leidma ja lapse saama, siis tegelikult ei ole see kuskilt otsast õige. Lapsi peavad saama ikkagi vaid need, kes seda siiralt soovivad ja nende kasvatamisega ka hakkama saavad. Mina sellega hakkama ei saa. Esiteks olen ma liiga suur perfektsionist – see korralagedus nii mu kodus kui kehas, mida lapsesaamine ja lapse eest hoolitsemine endaga kaasa toob, ei ole mulle vastuvõetav. Teiseks pole ma kunagi soovinud vastutada kellegi teise kui vaid iseenda eest. Lapsepõlves oli mul koer. Mitte et ma teda tahtnud oleksin, aga vanemad kinkisid, et minus emalikku hoolivust kasvatada. Ma pidasin vastu nädal aega, siis kinkisin koera ära ühele teisele lapsele, kes teda rohkem tahtis. Minus pole lihtsalt seda emalikkust, mis on nendes naistes, kes sobivad emaks. Kui ma oleksin ema, oleksin väga vilets ema. Mu lapsed kasvaksid peamiselt lapsehoidja juures, sest mulle meeldib reisida, elust rõõmu tunda, ennast arendada, tööd teha, intelligentses seltskonnas aega veeta ja raamatuid lugeda. Arvatavasti te nõustute, et selliseid emasid ei ole lastele vaja. Öeldakse, et lapsed teevad nooreks. Vaadates minu mitmelapselisi klassiõdesid, näen mina ikka kümmekond aastat noorem välja kui nemad. Sest viimased kakskümmend aastat olen ma hästi maganud, tervislikult toitunud, väga vähe muretsenud ning oma vaimu ja keha harinud. Mäletan väga hästi, kuidas koolikokkutulekul klassiõed oma unetuid öid kokku lugesid – mu armas pinginaaber ei olnud laste tõttu juba seitse aastat järjest ühtegi täispikka ööd maganud. Ja väidetavalt kasvavad probleemid koos laste kasvamisega. Minu arusaamise järgi on elu siiski millekski muuks mõeldud.

Ma tean ühte naist, kes on päris palju minu moodi inimene, ainult selle vahega, et tal on kaks last ja ta on kohutavalt halb ema. Tema enda sõnul oli lastesaamine nagu äriprojekt, millel oli algus ja lõpp. Kõik oli läbi mõeldud, lapsed tehti üksteise järel valmis, kuid laste kasvatajateks olid vanavanemad (ja nad on seda siiani). Lapsed kutsuvad oma ema eesnime pidi ning naine ise kinnitab, et kui ta peab oma lastega kauem kui tund aega tegelema, ei pea ta närvisüsteem vastu. Seetõttu elavadki lapsed vanavanemate kodus ning ema võtab neid nädalalõppudel enda juurde, et siis koos midagi vahvat teha. Olen ise kuulnud, kuidas lapsed helistavad ja ema igatsevad. Aga emal on teised huvid – töö, peod, mehed, trenn, ilusalongid. Valus on vaadata, kuidas lapsed kannatavad, aga kui pole südames seda tõelist emaarmastust, siis pole seda võimalik ka lastele anda. 

Ma olen näinud liiga palju halbu lapsevanemaid, kes on teinud endale lapse puhtast egoismist, sest bioloogiline kell tiksub või et ühiskonnas on see kombeks. Suurt osa naisi innustab ka hirm vanaduses üksijäämise ees. Mina seda karta ei oska. Pealegi, vanadekodud on rohkem täis laste poolt maha jäetud vanemaid kui neid, kellel pole üldse lapsi. Ja isegi kui mul oleks lapsed, siis viimane asi, mida ma nendelt ootaks või nõuaks, on see, et nad oma täisverelise elu minu eest hoolitsemisele kulutaksid. 

Muide, ma ei ole oma sõpruskonnas sugugi ainus naine, kes on otsustanud lapsi mitte saada. Kuna elukvaliteet on kordades tõusnud ja naiste eneseteadlikkus kõvasti kasvanud, teevad sellise otsuse praegu ja edaspidigi paljud naised. Naised on kodust välja tulnud ja avastanud, et elul on lisaks lastele lihtsalt nii palju muud põnevat pakkuda. Mul on ausalt öelda kahju nendest naistest, kes emaks saades justkui lõpetavad oma elu elamise ja seostavad suurema osa oma unistustest lastega. Inimene elab seni, kuni ta unistab, sihte seab ja neid vallutab. Aga kui sa toitud teiste inimeste (oma laste) tulevikust, muudad eelkõige oma lapsed pikemas perspektiivis õnnetuks. Kogu lugupidamise juures kõikide nende vaprate emade vastu ja hinnates seda suurt tööd ja vaeva, mida nad iga päev oma lastega näevad, on minu unistused 42-aastaselt seotud minu enda eluga ja see teeb mu väga õnnelikuks.

Tahaksin reisida esimeses klassis umber maailma, arendada oma firmat Euroopast väljapoole ja kui ühel päeval ära väsin, siis koos mõne toreda mehega veeta oma kuldsed aastad kuskil soojas päikese all, kus meid mu mehe täiskasvanud lapsed ja imearmsad lapselapsed aeg-ajalt külastavad. Ka selline võib olla ühe naise unistus õnnelikust elust. 

Foto: Sura Nualpradid

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping suvi 2013