Villu Parvet: Miks me joome?

Villu Parvet: Miks me joome?

Ma ise olen natuke imelik – joon vähe, õieti üldse mitte. Juba üle kümne aasta. Võiks küsida, mida ma üldse joomisest ja purjus naistest tean. Tegelikult olen nendega kokku puutunud päris palju. On asju, mida võiks kindlasti teada, enne kui paar kokteili (või tegelikult palju rohkema, nagu vahel ikka juhtub) endale sisse kallad.

Ma ise olen natuke imelik – joon vähe, õieti üldse mitte. Juba üle kümne aasta. Võiks küsida, mida ma üldse joomisest ja purjus naistest tean. Tegelikult olen nendega kokku puutunud päris palju. On asju, mida võiks kindlasti teada, enne kui paar kokteili (või tegelikult palju rohkema, nagu vahel ikka juhtub) endale sisse kallad.

Olen oma elus paljudega rääkinud sellest, miks nad ennast täis joovad. Sellest, miks nad üldse alkoholi joovad ja mõnikord end lausa nii täis joovad, et järgmisel päeval on raske toimunust pilti kokku panna. Erinevad inimesed on välja toonud erinevaid põhjuseid. Nad on öelnud, et joomine on „lihtsalt mõnus“, „rahustav“, „vabastav“, „põnev“, „teistega liitev“, „äge“, „normaalne“ jne. Ilmselgelt ei anna säärased pealiskaudsed vastused aimu, miks täpselt inimesed joovad. Mina usun, et tegelikult joovad inimesed kolmel peamisel põhjusel.


1. Põgenemine iseenda eest. Nüüd võid mõelda, et Villu hakkab jälle tootma mingit „äärmuslikku viinavastast teksti“ ja tembeldama kõiki, kes vahel mõne kokteili võtavad, sügavalt probleemseteks inimesteks. Ei, nii see pole. Ma ei ütle, et sa jooksid oma isiklike probleemide pärast. Samas ma arvan, et sul on tuttavaid, kelle puhul see võib nii olla.

Meile meeldib enda sisse vaadata, kui asjad on hästi. See on väga inimlik. Kui me oleme millegi positiivsega hakkama saanud või midagi tõsiseltvõetavat saavutanud, meeldib meile tegeleda enese uurimisega – mõelda, miks me ikkagi hakkama saime, midagi saavutasime ja üleüldse, miks me nii tegijad oleme. Sellistes olukordades enda peale (ja sisse) vaatamine on lihtsalt äge ja selles pole mitte midagi halba. Pigem see isegi aitab tulevikus veel tublim olla. Samas, kui asjad EI OLE hästi, kui meie elus on midagi, mis pole korras ja mis päris tõsiselt häirib, siis ei meeldi meile tavaliselt enese vaatlemisega tegeleda. Miks? Sellepärast, et me võime siis avastada päris palju ebameeldivat. Mis kõige hullem – võime aru saada, et meie paljudes probleemides on süüdi üks ja sama, muidu täiesti normaalne, aga vahel täiesti absurdselt käituv tegelane ehk meie ise.

Joomine on lihtsaks võimaluseks hoiduda tõsiselt ja ausalt peeglisse vaatamisest. Kui me ennast täis joome, ei pea me keskenduma ebameeldivale, mis meie sees on, vaid saame vaadata väljapoole. Sellise strateegia miinuseks on muidugi see, et meie probleemid (eriti need, milles me ise tegelikult süüdi oleme ja mille puhul me seda süüd väga tunnistada ei taha või ei julge) ei kao joomise tulemusel ära. Sageli need siis hoopis paisuvad ja paljunevad.

2. Kiire enesetundemuutus. Tihti ei mõtle me sellele, miks me midagi teeme. Õigemini ma arvan, et inimesed ei mõtle läbi, mis on tegelikud põhjused meie soovide ja eesmärkide taga. Vaevalt enamik meist tunnistaks, et veedab suure osa oma päevast püüdes täiendada isiklikku kollektsiooni väikestest piltidest, millel on kujutatud Euroopa arhitektuuri-objektid, mida isegi ära ei tunne. Ilmselt peaksime sellist inimest päris napakaks. Enamasti ei teeni inimene raha mitte sellepärast, et teda erutaks erinevate ajastute arhitektuur, vaid selle pärast, mida ta raha eest saab. Näiteks võib ta tegelikult tahta vabadust, mõjuvõimu, positsiooni, turvatunnet, elamusi, vaheldust, naudinguid jne.

Ma usun, et tegelikult teeme me asju selleks, et kogeda mingit TUNNET. Ja täpselt sama võimaldab alkohol. Kohe, kui ennast piisavalt purju juua, enesetunne muutub – tunneme kiiresti teisi tundeid. Järsku valdab meid mõnus rahu ja enesekindlus – me ei karda enam ja tavalised probleemid ei häiri. Tunneme ennast (eriti mehed) palju olulisema ja võimsamana, moondume hetkega tegijateks. Samuti tekib meie ellu kohe palju erutavat põnevust ja vahedust – täis olles ei tea kunagi, mis täpselt juhtuda võib.

Kõik on võimalik! Lisaks on ammu teada, et koos viinavõtmine ühendab inimesi – tunneme lähedust, meil on oma joomispartneriga midagi ühist ja me pole siin maailmas üksi. Selle punkti mõte ei ole see, et keegi ei tohiks enam juua. Kasulik on mõista, mida joomine meile tegelikult annab – selleks on võime tunda neid tundeid, mida me tegelikult väga tunda soovime. Siinkohal pean kurvastusega ütlema, et alkohol on küll kiire, kuid päris algeline viis nende tunnete saavutamiseks. Mida paremini inimene iseennast kontrollib ja mida kaugemale on ta isiksuslikult arenenud, seda rohkem on tal võimalusi samade tunnete saavutamiseks palju positiivsemal viisil. Näiteks võib inimene selleks, et ennast tähtsamana tunda, saavutada midagi ettevõtjana, vahelduse saamiseks reisida, armastuse ja läheduse kogemiseks oma lähedasi positiivsega üllatada ning jõuda enesekindluseni läbi spordi või uute oskuste õppimise. Kui inimesel aga selliseid häid variante samade tunnete tundmiseks pole, siis ongi kergem ennast täis juua. Jood pudeli viina ära ja tunned kiiresti põhimõtteliselt samu tundeid. Loomulikult on see enese petmine, sest alkoholi mõjul tekkinud tunded on ajutised ja paraku ka järeleproovitult päris kindel viis inimesena taandareneda. Mida rohkem leiad kahjulikke ja algelisi võimalusi kiiresti oma seisundi muutmiseks (joomine, narkootikumid jne), seda kindlam võid olla, et inimesena sa väga palju ei arene.

3. Teise mõju. Nii labane kui see ka ei tunduks, joome me kolmandaks sellepärast, et see on „normaalne“ selles seltskonnas, milles me liigume. Inimene on karjaloom ja joomine on tegevus, mida tehakse tavaliselt koos teistega (kui sa liiga tihti ennast üksi täis jood, on olukord juba päris paha). Kuigi see mehhaanika toimib täiesti lollikindlalt, ei tunnista enamik meist seda, sest enese meelest oleme ikka iseenda peremehed.

Vahel joome seltskonnas liiga palju sellepärast, et me ei tea täpselt, kuidas on „õige“ mingis olukorras toimida. Alati, kui inimene karjaloomana mingisse uude olukorda satub ega tea täpselt, mida teha, vaatab ta, mida teised teevad. Kui satud pidevalt „uutesse ja põnevatesse“ olukordadesse, kus on palju ootamatusi ja teised joovad hästi palju, siis tihti iseendalegi tunnistamata jood ennast täis lihtsalt teiste eeskujul. See, kusjuures, on täiesti inimlik. Targem oleks ilmselt säärastesse olukordadesse sattumist vältida või vähemalt mõista, kuidas sellised olukorrad sind mõjutavad.

Teiseks kallutab meie seltskond meid jooma, sest kardame olla tõrjutud. Kui kõik teised seltskonnast joovad, siis tundub päris imelik neist eemalduda ja öelda, et „mina küll ei ole üks teie hulgast“. Ja see, mis on „normaalne“ kogus ära juua, sõltub jällegi seltskonnast. Kui inimeste jaoks, kellega oled ennast sidunud, on „normaalne“ end mõned korrad nädalas täis juua, siis võid kindel olla, et see saab „normaalseks“ ka sinu puhul. Varem või hiljem. Paljude jaoks kahjuks pigem varem ning ilma, et nad sellest täpselt aru saaksid. Kui peaksin välja tooma ühe asja, mis meie tulevikku ja isiklikku arengut kõige rohkem mõjutab, siis on see kindlasti inimesed, kellega me ennast ümbritseme või ümbritseda laseme. Kiire pilk sellele, kuhu nad elus kas teadmiste, oskuste, majandusliku edukuse, tervise või ükskõik millises valdkonnas jõudnud, näitab meile meie enda tulevikku. Kui sinu lähiseltskonna liikmete olevik ei sobi sinu tulevikuks, siis ära looda mingisugusele maagilisele ilmaimele, mis sind edukaks teeks. Edu ja areng ei taba sind juhuslikult, väga suure tõenäosusega oled varsti samasugune kui nemad. Vahel tasub seltskonda vahetada.

Minuga nii ei juhtu. Kui peame ennast kaitsma mõne hirmsa mõtte eest, siis muutuvad ka kõige juhmimad meist leidlikuks, ja seda olen näinud väga paljude puhul. Ühel huvitaval viisil avaldub see siis, kui kellegagi midagi väga halba juhtub, midagi nii koledat, millest isegi mõelda ei taha. Näiteks kui mingi tüdruk kuskil Eesti linnas ära vägistatakse, mõne tõsise haiguse saab või täiesti tundmatu kuti kaasabil rasedaks jääb, siis enamasti ohkame, noogutame ja nendime: „Ja-jah, tean-tean, nii on, sellised asjad juhtuvad.“

Tihti sunnib meie sisemine kaitsesüsteem meid minema veel sammu edasi ja lisame: „See on, jah, tõsine värk, aga küllap ta OLI ISE SÜÜDI.“ Mida ma öelda tahan? Paljud faktid meid ümbritsevas maailmas on nii hirmsad, et meil on lihtsam süüdistada toimunus pigem ohvrit kui tunnistada, et see võiks juhtuda ka meie endaga. Enda rahustamiseks sisendame endale, et „ohver oli ise süüdi“, sest siis on meil lihtsam uskuda, et „minuga ei saa nii juhtuda“. Kahjuks näitavad faktid vastupidist. Saab küll juhtuda. Inimesed, kellega need asjad juhtuvad, on tegelikult need samad inimesed, kes on ise samamoodi mõelnud.

Ma ei taha hakata moraali lugema. Samas on fakt, et alkohol muudab meie mõtlemist ja käitumist. Ma ei arva, et me muutuksime alkoholi mõjul otseselt agressiivseks, passiivseks või rõõmsaks. Pigem on viin täiuslikuks „lihtsustajaks“.

Keerukad võrrandid, valemid ja algoritmid, mis meid elus tavalistes olukordades mõtlema panevad, muutuvad lihtsaks teise klassi matemaatikaks „1 + 1 = 2“. Olen seda sageli tähele pannud meeste puhul. Kui näiteks keegi kainet meest õlaga müksab, tekib müksatule pähe mitmeid mõtteid ja küsimusi: „Kas tal on kiire?“, „Miks ta mind ei näinud?“, „Kas ma seisin vales kohas?“, „Vahel ikka juhtub“, „Küllap peab ta kuskile jõudma“ jne. Tänu sellele, et aju tööle hakkab, jõuab inimene tavaliselt ka päris kvaliteetsele otsusele selle osas, kuidas olukorras toimida, näiteks kõnnib müksatu lihtsalt edasi ja jätab mööduja tähelepanuta.

Viina mõju all on aga asjad lihtsad. Müksamine ja kõik on kohe selge: „Mölakas, raisk, nüüd peab sekkuma!“ Järgmise sammuna haarab müksatu näiteks möödujal rinnust kinni ja hakkab talle oma elufilosoofiat selgitama. Kui teine inimene reageerib, võib järgneda täiesti mõttetu kaklus. Mis on selle näite mõte? See ei juhtu ainult meestega ja ainult agressiivse käitumise puhul. Kui ennast täis jood, siis kaldud ise samamoodi kiireid järeldusi tegema. Näiteks kui mingi mees käitub sinuga ühe õhtu jooksul väga viisakalt, heldelt, armsalt ja hoolivalt, siis võid viina mõju all kohe järeldada, et „ta ongi ülinormaalne armas inimene“, ning ärgata hommikul mingi tüübi juures, kes sind labaselt ära kasutas. Kahuks juhtub seda väga tihti, kuigi enamik naistest ei taha seda kuidagi tunnistada. Siis kuulemegi neilt absurdseid selgitusi: „Ma väga meeldin talle, aga ta ei saa praegu minuga kokku saada, sest tal on tööl nii kiire“ jne. Tegelikult sebib sama kutt juba ammuilma uusi naisi ja ei viitsi tolle üheööseiklusega mingit tegemist teha.

 

Ma ei arva, et peaksid hakkama täiskarsklaseks. Samas ma arvan, et mõtlemine selle peale, miks me joome ja mida see meiega teeb, on lihtsalt kasulik. Suvi on väga lahe aeg, eriti kui seda ei pea pärast kahetsema.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping suvi 2013