Kaidi lugu: pangalaen viis mind suurtesse makseraskustesse

12 kommentaari
Kaidi lugu: pangalaen viis mind suurtesse makseraskustesse

Mina olen 30aastane kahe lapse ema ning praeguseks ka 4 aastat abielus. Enne abiellumist töötasin ma Tallinnas ja olin oma palgaga rahul. Sain elamiskulud makstud ja lubada endale asju, mida igatsesin ja ihkasin. Tõesti, elasin ilusat noore inimese elu, ega pidanud muretsema, kuidas ots-otsaga kokku saan. Aga ma tegin ka kohutava vea. Võtsin pangast laenu …

Mina olen 30aastane kahe lapse ema ning praeguseks ka 4 aastat abielus. Enne abiellumist töötasin ma Tallinnas ja olin oma palgaga rahul. Sain elamiskulud makstud ja lubada endale asju, mida igatsesin ja ihkasin. Tõesti, elasin ilusat noore inimese elu, ega pidanud muretsema, kuidas ots-otsaga kokku saan. Aga ma tegin ka kohutava vea. Võtsin pangast laenu …

Pangast laenu võtmine ei olnud üldse raske: iga kord kui ma panka sisse logisin, siis mulle pakuti lahkelt 10 000 ja 30 000 krooni tarbimislaenu, ilma tagatise ja kõigeta. Lihtsalt täitsin ankeedi internetipangas ja 10 minuti pärast oli oodatud summa kohal. Ma isegi ei mõelnud, et ma kunagi endale laenu kaela võtan, aga kahjuks juhtus asjade kokkulangemine. Nimelt paluti mul üürikorterist välja kolida, kuna omanik olevat ostja leidnud. Sõbranna, kes eelnevalt tegi ettepaneku kokku kolida, oli välismaale tööle sõitnud. Muidugi ei olnud mul raha säästetud, sest elasin ju head elu ja ei mõelnud majanduslikult ette. Tagant järele ma muidugi vabandan end sellega välja, et ma olin liiga noor, et sellistele asjadele mõelda.

Niisiis pidin ise hakkama saama ja uue elamispinna leidma. Üürikorterid ei olnud sugugi odavad. Ühe kuu üüri eest küsiti tollal 4000-5000 krooni pluss maakleritasu pluss 1-3 kuud ettemaksu. Olgu ka siinkohal öeldud, et mul ei ole rikkaid vanemaid ja sugulasi, kelle käest oleks saanud raha laenata nii suure summa ulatuses. Suures masenduses ja ahastuses olles tegingi saatusliku vea, mida kahetsen väga, väga, väga. Niisiis sain uue elamise ja maksin iga kuu mingi summa pangale. Kuid varsti hakkas mu palk kahanema ja kahanema. Põhjuseks meile kõigile hästi teada-tuntud majanduslangus. Hakkasin kõvasti kokku hoidma ka söögi pealt, peaasi et pangale saaks igakuise summa anda.

Üksi ja masenduses tegin järgneva otsuse, et ma ei taha enam senist tööd teha. Hakkasin töökuulutusi sirvima. Iga päev ikka vaatasin, kas äkki on minule sobivat tööd. Lootust ei olnud tegelikult uut tööd leida, sest seniks oli juba meie riigis palju töötuid ja kellel veel oli töökoht, nemad hoidsid kümne küünega sellest kinni. Lõpuks leidsin tööpakkumise, mis mulle kohe meeltmööda oli. Teises linnas muidugi, aga ma siiski tahtsin seda tööd. Ja ma saingi. Tuli välja, et palk polnud ikka nii hea kui lubatud.

Tekkisid makseraskused, suured makseraskused. Käisin pangas mitu korda läbirääkimistel. Mõneks ajaks said asjad joonde ja muidugi pikenes laenutähtaeg ja lõppkokkuvõttes suurenes laenusumma POOLE VÕRRA. Nutsin patja ja lootsin, et minu olukord paraneb peagi. Tuleb ainult hambad ristis vastu pidada. Varsti leidsin endale peigmehe ja mõne aja pärast ka abiellusime. Siis sündis mulle esimene laps. Sain küll emapalka ja mees käis ka tööl, aga ikkagi ei tulnud me toime, sest pank tahtis päris suurt summat kuus tänu eelnevale laenupuhkusele ja ajatamisele jne.

Vahepeal oli meie riik üle läinud eurole ja mind ähvardati kohtusse anda. Ma palusin laenuhaldurit (naisterahvas), et ta ei annaks mind kohtusse, et ainult 2 kuud on maksmata. Ma palusin ka, et hakkan 50 eurot kuus maksma seni, kui abikaasa ilusti firma käima saab ja rääkisin, et meil on rasked ajad kuna üheaastane laps kodus ja ootan teist last. 50 eurot oli nende jaoks vähe. Asi läks kohtusse ja edasi kohtutäiturile, nii mu laenusumma  suurenes JÄLLE POOLE VÕRRA tänu kohtukuludele ja kohtutäituritasudele. Ma olin ahastuses! 4000 eurost sai pea 8000eurone võlg. Kohtutäitur arestis mu kontod. KÕIK raha, mis laekus, korjas ta koheselt ära.

Abikaasa firmal hakkas hästi minema ja me elasime kenasti ära. Üks päev mees vaatas mu pangakontot, et palju siis pooleteise aasta jooksul mul raha kogunenud on: 0 eurot oli kontol. Abikaasa päris kohe järgi, et kuhu ma raha pannud olen. Ma ei olnud kuskile pannud, lihtsalt me ei kasutanud minu kontot üldse ja ma käisin ainult vaatamas, kuidas mu võlg kahaneb jõudsalt.

Abikaasa siis seletas mulle, et igas kuus peab kohtutäitur jätma miinimumi elatustasemest kontole ja iga ülalpeetava kohta veel vist 30%. Kirjutasime kohtutäiturile, et te toimite seadusevastaselt (huvitav, kes neid karistab). Palun ärge puutuge mu kontolt raha, sest see on 100% sotsiaaltoetus. Tagantjärele nad muidugi raha tagasi ei maksnud, aga edaspidi jäi mu raha alles.

Raha rahaks, aga ma olen kurb ja nõutu. Kuidas peaks noor pere, kes alles alustab oma pesa punumist, siin riigis hakkama saama? Igal võimalikul momendil tõmmatakse vaip jalge alt ära just kohtutäiturite ja pankade poolt? Kus on inimlikkus? Sotsiaalsetest võimalustes, kus riik aitaks sind raskel ajal, ei hakka siin eraldi rääkima (kõik teavad, kui madalatasemeline me sotsiaalne pool riigis on). Miks ma tunnen, et tahan siit riigist lahkuda, et ma tahan olla keegi? Tahan olla täisväärtuslik ühiskonna liige!

 

Buduaarile Kaidilt
PS! Kui sul on rääkida oma lugu, siis kirjuta info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.