Keemiline koorimine parandab nahka

Keemiline koorimine on üha menukam meetod nahaprobleemide parandamise ning tõsiasi, et protseduuril parandatakse nahavigu happega, ei tohiks kosmeetik Marianne Talve kinnitusel kedagi ära hirmutada, sest ei kujuta endast midagi ohtlikku. „Keemilise koorimise eesmärk on kiirendada naharakkude loomulikku uuenemist ja surnud rakkude eemaldumist,“ selgitab Talve lühidalt ning lisab, et protseduuri hea mõju ilmneb nahal väga kiiresti – nahk on klaarim, jumekam, siledam.

Kuigi keemilist koorimist tehakse kõige sagedamini näole, võib seda teha ka kätele, kaelale, rinnaesisele ja muudele piirkondadele. „Näiteks striiade nähtavust saab keemilise koorimisega oluliselt vähendada,“ ütleb Talve.
Lisaks sellele parandab keemiline koorimine pigmentatsioonihäiretega nahka, aitab võidelda kõikvõimalike vananemisest tingitud ilmingutega nagu näiteks liigne kuivus ja ebatasane nahastruktuur ning abi saab ka mitmete nahapõletike vastu.

„Keemilise koorimisega saab vähendada või isegi eemaldada tedretähne, läätslaike ja nõndanimetatud raseduse maski ehk melasmat, tasandada akne arme, parandada suurte pooride väljanägemist,“ loetleb Talve protseduuri häid omadusi.

Keemilisel koorimisel kasutatakse väga erinevaid aineid, milledest enamlevinud on glükoolhape.
„Kõrgeprotsendiline glükoolhape aktiviseerib kollageeni sünteesi nahas, mille tagajärjeks on pinguldunum nahk, sest kollageeni taasloome on peamine põhjus, miks keemiline koorimine tasandab kortse,“ räägib Talve ja lisab, et glükoolhappel on ka antioksüdatiivne, põletikuvastane ja pigmentlaike helendav toime.
Ent keemilises koorimises leiavad kasutust veel mitmed teisedki happed, sest erinevate hapete mõju omavahel sobitades, on võimalik igale nahaprobleemile individuaalselt läheneda.

Lõunapausiga nahk klaariks
 „Keemilised koorimised võib koorimise sügavusastme ja mõju järgi jagada kolmeks, kuid kõigil neil on üks eesmärk – eemaldada rakukihid, ergutada uue epidermise kasvu ning kutsuda esile mikroobivaba põletikureaktsioon, mis omakorda aitab kaasa derma ehk pärisnaha uuenemisele,“ kirjeldab Talve.
Põhjusest, mis inimese keemilise koorimise juurde on toonud, sõltub ka konkreetse protseduuri valik: kui pindmist koorimist teevad üldjuhul kosmeetikud, siis keskmist ja sügavat koorimist dermatoloogid või plastilised kirurgid.
Lihtsaim, kiireim ning levinuim kolmest on mõistagi pindmine koorimine, mida tavatsetakse selle soorituskiiruse tõttu vahel kutsutada ka „lõunavaheaja koorimiseks“, sest suuremat eelhooldust ega taastumisaga see protseduur ei nõua.
„Pindmist koorimist tehakse enamasti 20-40 protsendilise glükoolhappega, mis on võrreldes teiste AHA-hapetega väga kiiresti imenduv. Protseduur aitab eemaldada pindmisi nahakihte, toob välja säravama naha, kiirendab akne paranemist, vähendab ja ühtlustab pigmenti ning aitab kuiva nahka,“ räägib Talve. Ka peenemad kortsud ja heledamad pigmendilaigud taanduvad juba pindmise koorimise järel.
Mõnel õrnemanahalisel võib Talve sõnutsi jääda pindmise koorimise järel töödeldud piirkond 12-24 tunniks kergelt punetama, kuid juba paar tundi pärast protseduuri tohib näole kanda puuderkreemi ja kui nahk koorimisjärgselt kestendab, võib seda leevendada mõne niisutava kreemiga. Talve kogemust mööda esineb punetust siiski väga harva.

„Püsivamate tulemuste nimel soovitaksin ravikuuri kord nädalas pooleteise kuu jooksul,“ lausub Talve ning märgib, et koorimistega kõrvu tuleks kindlasti kasutada päikeseblokaatoreid ja vältida päevitamist nii rannas kui solaariumis.

Keemiline põleng nahal
Keskmised koorimised on aga tavaliselt ühekordsed protseduurid. „Kuna siin tungib hape epidermisest läbi pärisnaha ülemisse kihti, tehakse seda suurte pooride, aknejärgsete armide ja tugevavamate pigmendihäirete, sügavate kortsude ja naha enneaegse vananemise korral,“ räägib Talve ja lisab, et selle meetodi tehnika ja teostus on küllaltki erinevad ning sõltuvad nahast ja soovitud eesmärkidest. Väga sügavaid kortse keskmine koorimine Talve sõnul siiski eemaldada ei suuda ning vahel harva tohib kaunima naha nimel võtta ette rohkem kui ühe keskmise koorimise.
Et keskmisel koorimisel kasutatakse enamasti triklooräädikhapet, põhjustab protseduur happe pealekandmisel mõneminutilist valu. „Triklooräädikhape kutsub nahas esile kunstliku keemilise põletuse, mille mõju sõltub happe kontsentratsioonist,“ selgitab Talve. "Et hape nahka ühtlaselt imenduks, peab nahk olema võimalikult ühtlase paksusega, mille saavutamiseks tuleb nahka glükool- või retiinhappe toodetega enne koorimist siluda.“
Protseduuri järel nahk tumeneb ja pinguldub, seda eriti pigmendilaikude piirkonnas ning koorub paar päeva pärast koorimist maha.

„Esimesena tuleb maha nahk õrnemates kohtades nagu suu ja silmade ümbrus, viimasena koorub laubalt ja juustepiirilt. Hiljemalt nädal pärast töötlemist peaks kogu kooritud nahk olema maha koorunud,“ sõnab Talve ja hoiatab inimesi hellakstehtud nahka ärritamast ning koorikuid ise mitte eemaldamast.
Keskmise koorimise järel tuleb kolm kuni kuus kuud kasutada vähemalt 15 SPF märgistust kandvaid päikesekaitsevahendeid ja hoida nahk igasugusest kiirgusest eemal.
Kolmandat, sügavat koorimist, teevad meedikud operatsioonil. Sügaval koorimisel kasutatakse fenooli, kuna derma võrkkihini imendudes silub see preparaat edukalt naha vanaduskortse, sügavaid aknearme ning noorenab naha väljanägemist.

„Sügava keemilise koorimise puhul on siiski tegemist meditsiinilise protseduuriga, see nõuab üldnarkoosi, mis kätkeb endas mitmeid ohte ning nõuab eelnevalt põhjalikku dermatoloogi konsultatsiooni,“ märgib Talve.

/Liis Bekker/