Reklaam sulgub sekundi pärast

Mari Lakspere: Eestlannadel on hea maitse, aga jääb puudu julgusest eristuda

Mari Lakspere on 25-aastane noor naine, kellele kuulub firma nimega Moulinette, mis tegeleb rahvuslike kudumite ja nende tänapäevaste versioonide tootmise ning turustamisega.

Mari Lakspere on 25-aastane noor naine, kellele kuulub firma nimega Moulinette, mis tegeleb rahvuslike kudumite ja nende tänapäevaste versioonide tootmise ning turustamisega.


Mari oli kõigest 22, kui ta Moulinette´i asutas. Tänaseks on sellest möödunud kolm aastat ja naisel seljataga õpingud Pariisi mainekas Institut Francais de la Mode’is ning töökogemus Givenchy naisterõivaste tootmisjuhi assistendina.
Uurisime, Marilt tema elu kohta Pariisis ning selle kohta, kuidas ta tuli idee peale hakata tootma vöökirjamustrilisi riideid ja aksessuaare.
Lakspere sõnul on rahvusmotiivid talle alati südamelähedased olnud ning ta soovis anda omapoolse panuse, et pakkuda tänapäeva moodsale tarbijale midagi huvitavat. Nii saigi alguse Moulinette.


Tee Pariisi
Nooruke naine tundis üsna pea, et kudumeid tootva firma juhtimisel kuluks lisaks ära ka moesektori erialasted teadmised. Südikas neiu võttis kätte ja kandideeris Pariisi maineka Institut Francais de la Mode'i magistriprogrammi Management de la Mode & Design. Kuna kogu õppetöö toimub seal prantsuse keeles ning kool nõuab väga head keeleoskus nii kõnes kui kirjas, pääseb igale 50 inimesest koosnevale kursusele vaid umbes 10 välismaalast. Niisiis oli Mari meeldivalt üllatunud, kui kõrgetasemeline õppeasutus talle uksed valla lõi.


2007. aasta sügisel pakkis noor naine kohvrid ja kolis Pariisi. Maailma moemekas polnud muidugi lihtne läbi lüüa. Mari sõnul oli tööd väga palju ja võrreldes Eestiga olid koolipäevad kõvasti pikemad, õppetegevust jätkus isegi nädalavahetustesse. Selle eest sai neidis võimaluse kohtuda mitmete prantsuse luksusbrändide tippspetsialistidega ning nendelt kogemusi ammutada. Eriliseks tegi õppimise ka seltskond - nii õpilased kui juhendajad olid tõelised moefanaatikud. Mari hindab kõrgelt ka õppejõudude pühendumist oma kursuste huvitavaks tegemisele.

Suureks abiks Pariisi eluga kohanemisel oli Marile Pariisis elav ja tegutsev ning peamiselt moepolitseina tuntud Urmas Väljaots, kes lõpetas IFMi kaks aastat enne teda. „Urmasest on saanud väga hea sõber. Ta aitas mind oma nõuannetega palju Pariisi eluga kohanemisel,“ on Mari moepolisteinikule tänulik.


Töö Givenchys
Koolile lõpetamisele järgnes kohustuslik praktika, mille raames Maril õnnestus pool aastat töötada Givenchy naisterõivaste tootmisjuhi assistendina. Rebimine magusate praktikakohtade pärast on Pariisis naise sõnul tihe.

„Ühele praktikakohale kandideerib tavaliselt 1000-2000 inimest, kusjuures enamik neist tuntud koolide lõpetajad. Väljavalituks osutub tavaliselt õige „profiiliga“ inimene see tähendab prestiizse õppeasutuse lõpetanud, teatud töökogemuse ja kultuurilise taustaga,“ selgitas Maripraktikantide sõelumissüsteemi. Mõne suure moemaja praktikandiks saamine tähendab seda, et kätt tuleb hoida pulsil kogu ettevõtte tegemistel.


„Kuigi tööpäevad olid hästi pikad ja tegusad ning enne moeshowsid tuli ette praktiliselt unetuid öid, õppisin palju kasulikke töövõtteid ja töötamist rahvusvahelises erineva kultuuritaustaga koosnevas team’is,“ kirjeldas naine praktikanditööd. Marile tehti praktika lõppedes ettepanek seda pikendada, kuid kuna ta oli juba eelnevalt mõelnud Eestis oma vöökirjamustriliste särkide projekti arendada, otsustas naine pakkumisest loobuda.

Stiilsed ja saledad pariisitarid
Stiilist rääkides on Mari sõnul näiteks pariisitaridele omane, et rõivastusega antakse edasi oma ellusuhtumist. „Nad armastavad riideid kanda isikupärasel viisil, jumaldavad väikesepartiilisi disainer- ja vintage tooteid,“ muljetab naine.

Noorte pariisitaride viimaste aastate lemmikbrändid nagu Maje, Sandro ja Comptoir des cotonniers ei ole Lakspere sõnul Eestis tuntud ja arvatavasti ei saavutaks siin ka suurt müügiedu, kuna kollektsioonide hitt-tooted nagu hallikates ja pruunikates toonides avarad kleidikesed ning mugavad kudumid erinevad siinsest maitsest ja trendidest.


Mari arvates on ka eestlannadel hea maitse ja värvitaju, aga tihti jääb puudu julgusest eristuda ning oma isikupärast stiili rõhutada. „Loodan, et õpitakse tarbima vähem, aga kvaliteetsemaid rõivaid. Eestis on käsitöötooted ning individuaalõmblusteenus kordades taskukohasemad kui Lääne-Euroopas, kahjuks oskavad vähesed neid võimalusi kasutada,“ nendib naine.


Mari pidas Pariisis viibides ka blogi, kust võib lugeda, et pole need prantslannad midagi nii korralikud toitujad. „Pidevalt on vaja küpsist või midagi muud kaloririkast ja ebatervislikku süüa,“ muigab naine pariisitaride kombe üle iga paari tunni tagant küpsisepaki kallal krõbistada. Kummalisel kombel suudavad prantslannad maiustamisest hoolimata üsna saledat joont hoida, kuigi eks igal ühel neist on omad probleemsed kehaosad arutleb neiu. Moepealinnas ei puudu tänavapildist muidugi ka suisa anorektilise välimusega naised, kelle kehamass on Mari sõnul umbes kolm korda väiksem kui normaalsel inimesel. Ja tegu pole sugugi ainult noorte naistega, vaid selliseid imepeeneid figuure on seal nii modellidel kui vanaemadel.


Tulevikust
Mari kavatseb lähitulevikus Moulinette´i ja oma vöökirjamustriliste toodete projekti ikka edasi arendada. Lakspere soov teha algusest lõpuni kodumaist asja on vedu võtnud. „Pariisis nägin, et luksussektoris püütakse säilitada kodumaiseid teadmisi ja tootmisvõimalusi. Tekkis soov katsetada, kuidas üks otsast lõpuni Eestis valmistatud toode välja tuleb. Meie vöökirjamustrilise kollektsiooni tooted on kangast pakendini Eestis valmistatud. Siiani sujub kõik kenasti, saan ise palju tootmistegevuse juures olla, et võimalikult täiuslik tulemus saavutada,“ on Mari rahul.

Kogemuste omandamisega tragi naine aga ühel pool ei ole, vaid mõlgutab mõtteid sellest, kuidas ehk paar aastakest välismaal mõne rahvusvahelise moebrändi või kaubamaja jaoks tööd teha.

 

Anu Lohk

Buduaar.ee

[gallery ids="1908667,1908674,1908698"]