Maria: nägemiseni, mu Marbella!

Maria: nägemiseni, mu Marbella!

Mul on samaaegselt kurb ja hea meel teile kirjutada seda jutukest. See on mu viimane lugu Marbellast, sest augusti lõpus kolin ma Londonisse elama ja tööd tegema. Varsti räägin sellest, kuidas kõik nii läks…

Mul on samaaegselt kurb ja hea meel teile kirjutada seda jutukest. See on mu viimane lugu Marbellast, sest augusti lõpus kolin ma Londonisse elama ja tööd tegema. (PS! Kes tahab seda lugu lugeda nii, nagu mina kirjutasin, siis kerige lehe alla ja vajutage taustaks see lugu :))
Varsti räägin sellest, kuidas kõik nii läks… 
Aga enne tahan väljendada pisut oma tundeid ja avaldada armastust Elule! Elu võib olla tõeline seiklus, kui julged elada nii, et sul pole mitte midagi kaotada. Ja just nii olen ma viimased kolm kuud elanud. See pole küll teab mis pikk aeg, aga ma olen selle aja jooksul rohkem elanud kui kogu elu jooksul kokku. See on minu parim aeg elus – olen  piisavalt vana ja küps, et osata elu nautida ja valikuid teha, kui on selleks vajadust, ning piisavalt noor, et mitte veel sukelduda elukestvatesse kohustustesse, mida korterilaenud, lapsed ja mugavussuhted endaga kaasa toovad. Ja selle eest  pean ma tänama minu eks-boyfriendi ning endist ülemust, kes mu vana maailma neli kuud tagasi hävitasid. Tõenäoliselt just see ongi huvitava elu olemus – ei tohi ennast elu eest peita, pead võtma kõik võimalused vastu. Kui istud kogu aeg toas arvutis või teed kogu aeg sama tööd või suhtled kogu aeg samade inimestega ning ei julge midagi uut proovida, siis kui palju põnevamaks saab su elu üldse muutuda? Siis hakkadki elama sellist elu, kus telesaated ja teiste inimeste sündmused muutuvad sulle olulisemaks kui sinu enda elu – elad kaasa teiste inimeste elule, kommenteerid netis teisi, saad sõbrannadega kokku kohvikus, et teisi taga rääkida või paremal juhul nende muresid kuulata ja arvamust avaldada. Kusjuures kõige kurvem on see, et veel mõned kuud tagasi olin ma ise samasugune – ma isegi ei teadnud, et kui astuda välja mugavuspiiridest, kui palju ilusamaks ja põnevamaks elu läheb. Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, sest ma arvasin, et stabiilne ongi hea ja see ongi see, mille poole püüelda. Alles neli kuud tagasi elasin ma nagu „vanainimene“, aga hinges ihkasin seiklust – mida loomulikult ei saa tulla, kui ei anna võimalust! Kõik oli paigas – kuhu palk kulub, kuhu klubisse reede õhtul minna, kus lõunat süüa, millisest poest süüa osta, milline on mu lemmiksaiake, millist müslit ja kohvi hommikuks teha. Nüüd on kõik need asjad muutunud! Ma teadsin enne täpselt, mitme aasta pärast ja mitut last ma tahan, milline peaks olema minu kodumaja ja milliseid kardinaid ma sinna akende ette tahan, kuhu ma tahaksin järgmiseks reisida ja kui pikk peaks olema mu mees. Nüüd on ka kõik need küsimused koos vastustega Vahemerre uppunud – tuleb mis tuleb, võtan kõik avasüli vastu. Mul pole mitte midagi kindlat peale minu enda olemasolu ja tunne on kuidagi imelikult hea!

Nüüd siis aga sellest, kuidas ma sain pakkumise Inglismaale tööle minna. Siiani on enamus mu sõpru olnud minuvanused, aga Marbellas on mulle tekkinud ka vanemaid sõpru ja sõbrannasid, sest siin on lihtsalt nii palju keskealisi ja vanu inimesi. Kohtusin Ericuga ühel aiapeol ja jäime mitmeks tunniks lobisema. Eric on edukas inglise ärimees, kel siin Marbellas suvekodu, kaks koera, naine ja imearmas 7-aastane poeg Kieron. Ma ei teagi, kui vana Eric täpselt on, aga tõenäoliselt ligi 50, ehk siis vaid mõned aastad noorem kui minu isa. Sellises vanuses mehe sõbrana ei oleks ma küll osanud end ette kujutada. Igatahes juhtus nii, et ma hakkasin Ericule ja hiljem ka tema perele meeldima. Peolt lahkudes ütles Eric, et tal on hea tunne minu osas ja tavaliselt ta vaist teda ei peta. Ma kartsin, et ta mõtleb midagi romantilist, sest eks see on tavaline, et 50sed mehed 25stele silma heidavad, aga Ericul on mingi teine arusaamine elust. „Ära pabista, sa pole esimene ega viimane sõber, kelle ma lihtsalt leian ja ära tunnen. Ma koondan häid inimesi enda ümber – sugu, vanus, rahvus ja majanduslik seis ei mängi rolli,“ naeris Eric. Ta ütles, et usub saatusesse, usub, et igal sündmusel ja inimesel on ta elus põhjus ja ta veel ei tea, mis põhjus minul on, aga tal on hea tunne minuga suheldes.

Paar päeva hiljem ta helistas mulle ja kutsus enda koju õhtusöögile. Sain tuttavaks ka tema naise Nastjaga, kauni tõmmu venelannaga, kes  vaatamata minu eelarvamustele oli sama armas inimene kui Eric ise ja kes oli meile ( ligi 20 külalist) vapustava kolmekäigulise õhtusöögi teinud. Nastja on nii umbes 20 aastat noorem kui Eric, ta on pärit Novosibirskist, ta kohtus Ericuga mingi tasulise tutvumisportaali kaudu 9 aastat tagasi ja kuigi võiks mõelda, et siin suhtes pole armastusega mingit pistmist, siis ma pean teile kinnitama, et nii armastavat ja hoolivat naist ning õnnelikku perekonda, kes nii palju aastaid koos elanud ja endiselt teineteist särama panevad, ei ole ma ammu näinud. Ma juba tean, mida te mõtlete – et ju naine armastab meest raha pärast ja seetõttu, et sai vaesusest rikkuse kätte. Võib olla see isegi oli nii alguses, aga mis vahet seal on, kuidas asi algab või miks keegi kedagi armastab, kui see on tõeline armastus, mis vastastikku õnnelikuks teeb. Või tahate te väita, et ilusaid rindu ja prinki peput armastava mehe armastus on tõelisem kui näiteks naise armastus majanduslikku kindlustunnet ja perekonda pakkuva mehe vastu?

Ja siis see juhtuski. Kaks nädalat peale nendega tutvumist tegi Eric mulle ettepaneku, et ma võiksin samuti Londonisse kolida ja kätt proovida tema suurüritusi organiseerivas firmas, kuhu oleks vaja sügiseks ühte inimest juurde. „See on esialgu project manageri assistendi töö, aitad esinejate raiderit rahuldada, ehk siis hoolitsed selle eest, et esinejate kõik soovid oleks täidetud,“ selgitas Eric, kui ma võhiklikult  otsa vaatasin ja aru ei saanud, mis asi see raider on, mida ma rahuldama pean. „Ma olen sind jälginud. Sa oled täpne ja kiire, kohusetundlik ja töökas. Ma vajan oma firmasse just selliseid inimesi. Ma ei tunne sind, aga usaldan oma vaistu, usun sinusse ja seepärast võtan riski ja pakun sulle seda võimalust.“
„Loomulikult olen ma sellest tööst huvitatud, aga mulle ju meeldib Hispaania,“ mõtlesin ma ja olin natuke kurb. Selle peale ütles Eric, et ma võin ju endiselt vabal ajal Marbellas käia, kasvõi iga kuu. „Lennupilet Londonist Malagasse maksab 30 naela.“

Seda elu siin ma juba tunnen ja tean ning mul on võimalus edasi liikuda. Kas ma tõesti jälle kaalun võimalust oma mugavuspiiridesse jääda ja mitte edasi liikuda? Rääkisin ka oma Marbella ülemusega sellest pakkumisest ja ta ütles, et see on hea võimalus, mida tasuks kindlasti kaaluda. “Seda enam, et ma ei tea, kui suurt töömahtu ma saan sulle talveperioodil pakkuda siin. London on töö- ja karjäärivõimaluste poolest kindlasti uus ja kõrgem tase, mida sa väärid,“ ütles mu boss. „Pealegi ei ole Marbella elu aastaringselt selline, nagu sa viimased kolm kuud näinud oled. Kui talv tuleb, siis on siin päris kurb olla – vihma sajab ja inimesed on ära kadunud ning oma päriskoju reisinud. Ega siin pole siis ka kerge tööd teha, sest pole lihtsalt materjali, mille kohta kirjutada ja võimalik, et peaksime nagunii talveks kulusid kokkupoole tõmbama. Ja kui sulle tõesti seal Londonis ei meeldi, siis oled kevadel väga tagasi oodatud meile, “ ütles ta lõpuks ja see andis mulle julgust juurde, et oma positiivne otsus langetada. Mõeldud, tehtud! Ütlesin Ericule, et olen Londonist huvitatud ja mulle broneeriti lennupilet 15. augustiks.

Mis edasi saab, ma ausalt öelda ei tea. Olen maailma tuulte ja oma hetke meelte vallas :).  Eric mainis, et varsti on tulemas Shakira kontserttuur Inglismaal ja selle ettevalmistamisele kaasaaitamine saab olema minu üheks suuremaks esimeseks projektiks. Kuigi „Waka waka“ on mu vaieldamatu lemmik, mis juba viimased kuu aega igal hommikujooksul mind pleieris saadab, siis olen ma natuke ka kurb. Mul jäävad siia maha paljud uued sõbrad, hea toit, ilus loodus ja minu surfarist Carlos, kellesse ma endiselt natuke armunud olen. Aga tunne on hea. Tunne on selline, et kui ma enne olin üks Eesti tüdruk, kes tuli Hispaaniasse, siis nüüd olen ma üks Euroopa tüdruk, kes kolib ühest linnakesest teise. Kõik siin on tegelikult paari lennutunni kaugusel!

Nüüd ma siis lõpetan. Nuuks :(
Ja hoian nii endale kui teile pöialt. Et meil kõigil kõik hästi läheks!

Maria