Online-intervjuule vastas Kati Murutar: Olen sitke nagu vanakuradi vanaema!

Online-intervjuule vastas kirjanik Kati Murutar. End alfa-naiseks pidav kirjanik on alati palju elevust tekitanud oma toredate väljaütlemistega ja loometööga. Nädal aega oli kõigil lugejatel võimalus Katile küsimusi esitada, millele nüüd ka siit vastuse võib leida.

Online-intervjuule vastas kirjanik Kati Murutar. End alfa-naiseks pidav kirjanik on alati palju elevust tekitanud oma toredate väljaütlemistega ja loometööga. Nädal aega oli kõigil lugejatel võimalus Katile küsimusi esitada, millele nüüd ka siit vastuse võib leida.

 

Mis sa arvad, millised on kolm asja, mis meestele naiste juures kõige enam meeldivad?

Turvatunne. Turvatunne. Turvatunne. Esimene turvatunne on see, mille annab naise ilus ja ihaldusväärne välimus: ühest küljest tõstab see mehe eneseväärikust ja positsiooni – näe, kui äkilise tädi püüdis kinni! – teisalt tõotab kvaliteetseid järglasi. Teine turvatunne on see, mille annab naise armastus ja imetlus – naine armastab mehe tugevaks ning usub ise illusoorset näilisust, mis tal enesel tekib seoses armastuse hormoonide ja ensüümidega. Kolmas turvatunne on see illusioon, mis paneb mehe uskuma ja lootma, et mis ka ei juhtuks – see ilus naine armastab teda ikka, on talle ikka truu, tahab ja saab temaga ikka lapsi.

Kas tegite tõesti seksimisega lõpparve?
Ei. Kui väga vaja, võtan end kokku. Ja nagu vilunud ja paigas täiskasvanutel ikka – kui ette võtan, tuleb hästi välja. Aga nüüd, kus kõik selles elus ette nähtud lapsed ilmale toodud, paeluvad paljud muud tegevused mind oluliselt rohkem. Loovus ja vaimsed pühendumised – mis minu elukutse puhul toovad õnneks sisse ka. Praegusel eluperioodil olen kõige õnnelikum, kui saan tallis toimetada ja hobustega trenni teha. Eks näis, mis järgmine arengufaas toob.

Mis on sinu elu kõige huvitavam seik?
Võib-olla ehk mu raamatutes peituv prohvetlikkus. Mu enese jaoks on alati väheke ehmatav ja põrutav, kui mõni väljamõeldis – näiteks kaminameister romaanist “Abitu” – osutub tegelikult olemas olevaks. Olen paljudesse romaanidesse ja näidenditesse kirjutanud kujuteldavaid tegelasi ja sündmusi – mis varsti pärast seda mu ellu tekivad või kellegagi juhtuvadki. Ütle siis nüüd, kas see tähendab, et mul õnnestub veidi ettevaatavalt spikerdada, mis Jumalal plaanis – või projekteerin ise tulevikku – või on see kõik juhuste juhus.

Milline peaks olema teie unelmate mees?
Seda võiks vist võrrelda lootusega osta endale väike maja maal paksu metsa sees kesklinnas vaatega merele ja igal pereliikmel peab olema oma tuba. Tahaksin pidada koos mehega linnalähedases külas talli kümnekonna hobusega – suur ja jõuline mees peaks olema suuteline ise üsna palju töid ära tegema, et naisel oleks võimalus tema liikuvat ja osavat ilu vaadata ja imetleda  – ja samas peaks ta olema piisavalt asine ja rahakas, et mina kogu aeg ehitamise ja sööda, laste ja loomade toidu ja vajaduste eest maksmise pärast muretsema ei peaks. Ühtlasi peaks see tark ja haritud, loov ja ettevõtlik sangar olema ka romantiline ja spontaanne – kui kodutalus ja tallis üle viskab, viib ta mu umbes homme lõunamaale – ja ülehomme on kõik värskem ja laetum – ta teeb südamlikke ja vaimukaid üllatusi, on lastele tegus ja tegelik eeskuju, mitte telekapuldi või arvutihiirega maailmarevolutsiooni korraldaja. Ta peaks olema elujõuline maahärra, keda kutsutakse presidendi vastuvõtule ning kelle käevangus mina võiksin olla tema täienduseks. Iga osav ja võimekas naine suudab oma mehe ilmselt nügida sinna ideaali lähedale. Juhul, kui ta seda meest väga armastab. Kui mitte, siis saab temast enesest aastate jooksul mees. Ise enese unelmate mees!

Miks sul nii palju lapsi on, kas jumal andis või ise planeerisid?
Pärnu ajakirjanik Kalev Vilgats meenutab tänini, kui üllatunud ta oli, kui minuga keskkooli viimases klassis intervjuud tehes kuulis, et loodan saada viis last ja paju loomi oma täiskasvanu-ellu. Ta on seda – ka muus mõttes – prohvetlikku artiklit sageli meenutanud ja tsiteerinud. Mina jah teadsin noorukesest saadik, et mul saab olema viis last. Ühe ja sama isaga. Mis ka ei juhtuks. Kindlasti oli see taeva tahtmine. Et mu sisetunne oli õige ja hea, seda näitab see, kui ilusad, terved ja täiuslikud inimesed kõik viis on. Eranditult kõik viis on planeeritud. Brigitat (kolmas) ja Minnit (viies) ootasin isegi pool aastat loodetust kauem. Aga saigi väga hea, et aega läks – numeroloogiliselt-astroloogiliselt väga võimsad piigad tulid. Teadsin oma abikaasat esimest korda nähes, et temast saab minu viie lapse isa. Ja see ongi tema tugevaim külg.

Kas naine on vaid mehe küljeluu?
Küljeluu-sümbol räägib osade teoreetikute tõlgenduses sellest, et kõrgemad tsivilisatsioonid tõid planeedile Maa elu selleks, et toota endale tööjõudu. Alguses nad paljundasid inimesi kui suhteliselt primitiivseid tööloomi kloonides. Mehest saadud algmaterjali baasil kloonitud naine aga sai kromosoomilise täienduse – mis teeb ta mehest võrreldamatult keerukamaks, elujõulisemaks, müstilisemaks. Lugege Zachria Zetchkini raamatut, kus ta tõlgendab Piiblit ja Maa geograafilisi-tsivilisatsioonilisi pisiasju müstilisest-geneetilisest-kosmilisest aspektist. Ma arvan, et tal on õigus. Selle küljekondi tavapärane tõlgendus peab silmas naise ja mehe kokku kuulumist, ihulise-hingelise-vaimse terviku moodustumist. Juhul, kui leitakse õige teinepool. Enamasti ei leita. Minu tutvuskonnas on sadade kombinatsioonide seas vaid paar-kolm paari, kelle puhul on ilmne, et need kaks on ühe terviku kaks poolt. Enamasti talutakse ebatäiuslikke ja mööndustega varuvariante. Terve elu. Oi aeg küll. Aga nii on.

Millise tööga ei saaks sa hakkama või mida ei tahaks kindlasti teha?

Rutiin tapab. Olin ülikooli viimasel kursusel pool aastat päevalehes koosseisuline. Rohkem pole kunagi olnud. Ma ei saa. Jooksen kinni ja hääbun. Aga mul on väga suur kohusetunne enda kui kõiksuse loomingu suhtes – mistõttu on tunne, et enese lammutamine endale sobimatu elulaadiga on patt. Isemajandav, õigeid teemasid valiv ja kajastav, vahendav ja kaubastav (aja)kirjanik peab mitu korda rohkem töötama kui koosseisuline – aga ta teeb õiget asja ja jääb terveks. Kontrollitud. Umbes 15 aastat olen olnud FIE. Ja 8 aastat OÜ Kati Murutar. Tegevusalad ja sooritused on kirjas minu kodukal – külastage lahkesti! Ma olen tööl 24/7 ja samas tiksun laste ja loomadega kooselu antud rütmis. Väga liikuv, loomulik ja produktiivne rütm – millest annab tunnistust mu kobe viljakus. Suurt osa mu töödest laiem avalikkus ju ei teagi. Tõlgin ja toimetan. Koostan raamatuid, mille kangelane on hoopis keegi teine kui ma ise. Loomulik rütm, erinevate tööde vaheldumine – ja jaksad! Ainult mitte rutiini. Mitte ametnikuelu. Näe, paljud ei talu seda – vaadake, kuidas mädanevad kommentaarides visklevad ja paska pritsivad hinged. Arvate, et nad sündisid kusagil vales töökohas tunde täis istuma, enesehaletsusest lõhkema ning oma hirmu ja viha delfis-netilehtedes välja elama? Ei, ka nemad teavad, et rutiin ja vale elulaad tapab. Ainult et muutmise ja muutumise asemel üritavad nad teisi surnuks solvata – ja lõpuks viskavad ikkagi enneaegu lusika nurka. Kahju.

Mis on sulle püha?
Elu. Elu endas. Elu oma lastes ja loomades. Elu juhuslikult kohatud penis või tee kohal lendavas linnus. Elu!!!

Miks Teie suhted emaga on nii pingelised?
Ma ei suhtle emaga. Varases nooruses sain päris palju kannatada selle läbi, et ta kohtles mind nagu oma omandit. Tema leppimatust sellega, et valisin väga teistsuguse elulaadi kui tema meelest oleks õige olnud, leevendas see, et ta kolis kuu aega enne mu esimese lapse sündi Ameerikasse. Küllap on ta ise aru saanud, kui sõge oli Laulva Revolutsiooni ajal iseseisvuvast riigist minema ekselda – vahetada oma kõrgharidus, amet ja kodu ei-tea-mille vastu. Oma lapselastest nelja esimest on ta mõned korrad elus näinud. Maria Indira (2,5-aastane) pole seda au pälvinud. Õnneks. Sest mu õnnetu ema tegevus harvadel Eestis-käikudel näitab, et asjad on väga, väga, väga halvasti. Kuni veel suhtlesime, kuulasin ära tema mõnitava ja halvustava sonimise iga mu eluvaldkonna, lapse, pereliikme, töö, kirjutise – ja meie riigi, ühiskonna, üldse kõigi ja kõige kohta siinilmas. Nüüd kuulavad teised. Ta vajaks professionaalide abi, aga eelistab muid kuulajaid ja vahendeid. Mis on kahtlemata tema õigus. Pisut enne 40-aastaseks saamist jõudis mulle kohale, et ma ei tohi lasta ennast lõhkuda. Ei bioloogilisel emal, ühelgi oma lapsel ega üldse mitte kellelgi. Inimene peab psühhoterroristidest eemale hoidma. Selleks, et kroonilisest tallatusest ja omandina kohtlemise räsitusest välja kasvada, veetsin üsna mitu aastat oma lapsepõlve siin ja praegu, just nüüd ja kohe, õnnelikuks elades. Lugege “Eedeni aeda”.

Kuidas lahendaksite olukorra, kui Teie suhted enda tütardega selliseks muutuks?
Mu ema suurim teene on, et ta on mulle õpetanud, kuidas ei tohi oma lapsi kohelda. Niipea, kui taban end suhtumas neisse nagu omandisse või püüdmas neid muuta, karjatan: “Ei, tsurr!!!”.

Oleks see üldse võimalik?
Mu lapsed on minust sama erinevad kui mina oma emast. Meie naginad on ka väga teistsugusel tasandil. Loomulikult ma teen ka neile liiga – nemad mulle ka – aga mul on tõesti kobe negatiivse hoiatusnäite krunt all, et jaole saada, mis on toimumas.

Millised 3 isikuomadust on kõige olulisemad selleks, et olla hea kirjanik?

Empaatia. Paindlikkus. Julgus.

Kas sa oled enda eluga rahul?
Igal hetkel, kui ei ole, püüan elu muuta selles suunas, mida sisetunne juhatab. Olen aktiivne kulgeja – paigalmarssiv kiunumine ei tee õnnelikuks.

Miks poseerisid rasedana alasti ajakirja kaanel, kas see oli mingi protest või reklaamitrikk?
Ma ei poseerinud ajakirja kaanel. Ma seisin kunstnik Tõnu Nooritsa fotoseeria jaoks kivi otsas. Mitte kusagil kaanel. Fotod said ülimalt head ja sisendavad, efektsed ja sümbolistlikud. Kui neid sooviti kasutada, olin rahulikult nõus – mina kui Jumala looming võin vabalt olla loomingu modell ja inspiratsioon ning loomingut peabki näitama. Protest? Sellises mõttes, et mul ükskõik teie hangunud raamid ja reeglid? Võib-olla natuke tõesti. Reklaamitrikk? Nooritsal pole firmat, mida reklaamida. Minu tööl on nagunii oma nišš ja turg.

Millised on need ülesanded ja tööd, mida sa igapäevaselt teed, aga mis võiks või peaks olema meeste teha?

Koolivaheajal Pärnumaal Liu kodus arutasime 11-aastase tütre ja tema sõbrannaga, et olukord on lustakas – mina olen majapidamises mehe eest, nemad kahe peale moodustavad ühe naise. Tibid hoidsid mu kaht väiksemat last, tegid tolmuimejaringi, pesid aknaid ja nõusid, panid pliidi alla puid. Mina lakkisin uutes tubades põrandaid, mõõtsid talli juurde kuuluva paviljoni teisele korrusele tellitavaid uksi-aknaid, arutasin meistritega elektritöid, põletasin selle suve ehitusjäägid ära (tänu taevale, esimene sügistorm oleks need muidu kaevu taha toonud), vedasin katusevahetusest jäänud plekijäägid naabertöökoja plekihunnikusse, tassisin puid, lõin naelu ja keerasin kruvisid – ja nautisin seda kõike sajaga. Kevadel ostan endale akudrelli. Trimmeri töö teevad mul hobused ära, aga kogemused näitavad, et nn meestetöid ei jää mu elus vähemaks, vaid tuleb juurde. Järelikult tuleb riistad osta, mitte mõttetult, paljude mõnusate asjade tegemise asemel kangelast mängida.

Kas sind häirib see, et naise ja meherollid on hägustunud?

Maailmas on matriarhaat. Naised on tugevam pool. Vaadake netiajakirjast kõiki neid talle ja talusid, mida ma olen külastanud ja kirjeldanud – puha naiste võim. Üldine tendents on meist midagi nii palju jõulisemat ja voogavamat, et selle vastu pole mõtet põtkida. Asju, mida ei saa muuta, tuleb nautida – mitte nendega üksnes leppida.

Millise oma kirjutise üle oled kõige uhkem?

Mulle meeldib üliväga neid portreesid ja reportaaže kirjutada, mis moodustavad otsekui väikesed filmid. Seal edastan oma mõtteilma ja avastusi, kulgen ja kirjeldan – ja olen seda tehes nii õnnelik, et hirm tuleb peale. Nagu ka mööda talle ja talusid kulgedes, et neid lühifilme luua.

Mida ütleksid naistele, kes lükkavad edasi laste saamist karjääri või muu selle nimel?
Võib-olla nad polegi paljundamist ega kestmist väärt? Kui neile tundub, et karjäär ja edu on Elust olulisem – äkki ongi nad väärt, et ei kesta edasi. Ma tean, et siinkohal oodatakse epistlit tähtsusjärjekordadest ja oma elu asjatust raiskamisest. Pidage seda endale ise – kui süda õiget juttu ei räägi, oletegi väljasuremist väärt.

Kati, kas raamatute ja muude kirjatükkide üllitamine on sinu jaoks töö või mõnus ajaviide ja hobi?

See on minu olemise viis. Ma mõtlen ja tunnetan, õpin ja vahendan kirjalikult. Jumala antud anne on ülesanne – aga see, kes ülesannet hästi täidab, saab pidevaid autasusid. Nii et mõnus, mõnus, mõnus!

Kas raamatute kirjutamisega saab lahedalt pere ära elatada?
Lisaks oma raamatute kirjutamisele tuleb ka teiste omasid toimetada ja tõlkida, koostada ja arvustada. Artiklid ka veel juurde – ja juba loob.

Miks sa pead ennast Alfa-emaseks?

Sedasi nimetatakse karjajuhti. Minu karjas on viis last, kolm hobust, kolm koera, kolm papagoid ja kass. Otseselt või kaudselt vallata-hallata kolm majapidamist. Ma olen karjajuht ja vastutaja. Seesinane Alfa-termin meeldib mulle. Aga mu mehe ajab see oksele. Arusaadavatel põhjustel.

Kas pead end ilusaks naiseks?
Nina on pisut kujutult pirakas, kael sooneline, suu asümmeetriline, tissid nahka pistetud ning õlad-biitsepsid-kintsud liigagi lihaselised. Seda lootsite kuulda? Jajah, aga üldise kompotina olen ma Loojal päris vahvasti välja tulnud. Olen sitke nagu vanakuradi vanaema, poissnaine ja nõiamoor ühtaegu – ja sellega jumalast rahul.

Millised on sinu kõige suuremad trumbid naisena?

Silmad ja hääl – nooremana võrgutasin nendega mehi, nüüd lohutan-rahustan lapsi ja taltsutan-mõjutan loomi.

Kas vabakutseline ajakirjanik on parem olla kui lihtsalt palgaline?
Ma ei kõlba palgatööliseks. Olen isemajandav solist-logistik-orjapidaja – õnneks pole mul ka palgalisi, nii et naine nagu orkester töötab.

Kuidas sa kõigi lastega nii edukalt hakkama saad?

Maria Indira on kogu aeg minuga kaasas – kaitseb ja timmib mind. Ma pean silmas, et kaitseb valede teemade ja seltskondade eest. Aleksander on rohkem issi fänn, aga alati kui soovib, võib jääda lasteaiast koju ja minuga olla. Brigita on mingis mõttes mini-Me, et väga minu moodi – temaga on super-ladus tööjaotuses, sünergias ja ühistes seiklustes olla. Margareta – 17 – on eranditult kõiges nii totaalselt minu vastand, et tänu sellele totaalsusele olen lakanud püüdmast teda muuta. Vanima poja rahmeldamist ma kohati lausa kardan. Õigemini kardaksin, kui tal ei oleks stabiilset ja helget tüdrukut. Aga tal on. Ja see lahendab kujuteldamatult palju. Olen ema nagu seikluskaaslane. Ma teenin oma karja pühendumise ja mitmekordse jõuga – aga jõudu antakse inimesele ainult õigeteks asjadeks. Kui vale värki pusid, oled kiiresti ninali. Rahaga on muide sama saladus – kui tahad õiget asja osta või maksta, siis antakse töö, millega selle jaoks raha teenida. Jõudu ja õnne kõigile õigeteks valikuteks!

 

Leemet Prits

Buduaar.ee Tegevtoimetaja