Pisipere : Rasedusest teatamine

8 kommentaari

Positiivse rasedustesti järel on olulisim etapp uudise teatamine.
Paljud suudavad end tagasi hoida ning lähedastele olukorda intiimsel
õhtusöögil ühesuunaliselt olukorrale vihjavate kingitustega
teadvustada. /Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/ 

Positiivse rasedustesti järel on olulisim etapp uudise teatamine. Paljud suudavad end tagasi hoida ning lähedastele olukorda intiimsel õhtusöögil ühesuunaliselt olukorrale vihjavate kingitustega teadvustada.

Kuna meie ootasime esimene kord triipude ilmumist üheskoos, ei tulnud romantilisest beebipapude kinkimisest ning üllatusmomendist suurt midagi välja. Mehele tundus uus olukord siiski veelgi ulmelisem ja uskumatum, kui mulle. Ta ütles lausa: „Käime ikka arstil ära, mina neid plastjubinaid ei usu!“ Siiski tehti kõhule musi ja öeldi esimene tere. Eks me olime mõlemad rabatud, et plaan nii ruttu teostus.

Mina aga pulbitsesin emotsioonidest ja tahtsin võimalikult ruttu lähedastega – esmajoones õdede ja emaga – rõõmu jagada. Kõik, kelle telefonitsi kätte sain ja kellega uudist jagasin, hakkasid millegipärast itsitama. Rõõmus olin minagi, kuid naljakas olukord küll ei tundunud – meie elu tähtsaim ja ilusaim uudis, kuid nemad lõkerdavad… Väike õetütar oli kõikidest enim vaimustunud ning helistas veel mitu korda, et igasuguseid küsimusi enesetunde ja plaanide kohta üle rääkida. Isa sai kõige hiljem teada – tahtsin talle seda isiklikult edasi öelda. Vaid kaheksakümnendat talve nautiv vanaema oskas vaatamata positiivsetele emotsioonidel ka lapse saamise ja kasvatamisega seotud raskustele vihjata.

Tööl nii kiiresti olukorrast teatama ei kippunud. Eredalt on meeles kaks episoodi, mis seotud testi-eelse ajaga ning uudisest teatamisega. Enne esimesi kahtlusi olime töökaaslasega lõunapausi pidamas ning mõlemal oli vägagi ebamäärane olla – justkui hakkaks mingi tõbi tulema. Arutasime selle kummalise tunde ajel veerand tundi päikese magnetilisuse tõusu ja selle mõju inimorganismile. Sest muud seletust ju kahel täiesti tervel naisterahval kehva enesetunde kohta olla saanud, ega?

Teine episood leidis aset nädalapäevad peale esimest. Katrin, seesama päikesetormidest vaevatud kolleeg, tuli vabal päeval tööle. Ootas kenasti tugitoolis, et me lõpuks lõunat pidama hakkaksime, kuid kuna tööd oli tavaliselt rohkem, ei saabunud see hetk niipea ja noor naine ei pidanud sisepingele vastu. Koopiamasina juures kohmitsedes kuulsin äkki tasast häält: „Teate, ma saan vist emaks…“ Mul hakkasid käed meeletult värisema ja ma oleks tahtnud rõkata, et „MINA JU KA!“. Ma suutsin end talitseda seni kui esimeselt arstivisiidilt naastes kohtasin fuajees Katrinit, kes samuti end rasedusega arvele võtma tuli. Edasi liikus uudis juba asjade loomuliku käiguna – piisas täiesti, et paar inimest teaksid, kui õnnitlema asusid needki, kellega muidu väga tihedat kontakti ei pea.

Teise lapse puhul piisas mehele ja külas olnud emale juba sellest, kui ma peale mitmenädalast iiveldamist, unisust ja närvilisust ühel hommikul äraseletatud näoga WC-st välja tulin. Seekord oli negatiivseid teste juba mitmel korral olnud (kaasa arvatud ka paar nädalat varem tehtud test) ja ma ei tahtnud asjatuid lootusi ühise triipude ootamisega üles kütta. Samal augustikuu päeval pidime minema vanema õe poole laste sünnipäevale. Kohapeal teise õe tavalisest lohmakamat särki silmates üritasin originaalne olla ja ühtlasi oma seiskorda teatavaks teha: „No? Millal siis sinu tähtaeg on?“ „Märtsis,“ tuli kohe kiire vastus… Uskumatu! Õde oli oodanud esimesed vereproovi tulemused ära, et siis suguvõsa rõõmustada. Tore, et ta nõnda tegi. Kõik need uskumatust väljendavad kelmikad näod tegid minu seekord iiveldava raseduse hulga optimistlikumaks.

Tööl oli viisakat õnnitlemist, rõõmsaid kallistusi ja natuke ka noomimist, et ma nii ruttu peale seda, kui nad minuga ära harjusid jälle koduseks tahan jääda. Lugejad (töötan raamatukogus) vaatasid veidi imelikult, kui ma nende teenindamise asemel unistama jäin või poole laenutamise pealt tualeti poole tormasin. Ei saanud ju hakata kõigile seletama, milles asi.

Olen oma mõlema rasedusega nö. „kapist välja tulles“ kohanud vaid siirast toetust ja rõõmu. Mona Sofia ootamine tundus algusest peale väga loomulik ja selliseid emotsioonipurskeid nagu Gregor Jaskariga oli, ette ei tulnud. Olin enesekindlam ja organiseeritum. Võibolla oli see tingitud ka sellest, et kaheaastase poja, töö ja kõige muu kõrval ei olnud niisama sahmerdamiseks enam energiat, kuid pigem kirjutaksin selle varasema kogemuse arvele.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee