Saate “Tantsi tagumik trimmi” treener Monika Tuvi: saates osalemine oli aasta lõbusaim seiklus

Särasilmne tantsutreener ja tubli pereema Monika Tuvi, kes osales ka populaarses teleshow´s “Tantsi tagumik trimmi” kaalulangetaja Kaupo treenerina, ei näi kunagi väsivat. Buduaarile rääkis Monika, et saates osalemine oli tema jaoks kindlasti aasta lahedaim sündmus, kuigi esialgu naine isegi keeldus saatesse minemast.

Kuidas sattusid saatesse treeneriks? Milliste kogemustega saatest lahkusid?

Mind kutsuti saatesse treeneriks. Kohe alguses tundus saateformaat väga huvitav ja lustakas olevat, sellegipoolest vastasin algselt eitavalt, arvates, et mul lihtsalt ei ole pere ja töö kõrvalt aega sellega tegeleda. Mulle anti mõtlemiseks aega ja siis lõpuks võtsin ikkagi pakkumise vastu, nüüd tagantjärgi on muidugi hea meel, et nii otsustasin. Kindlasti sain juurde uusi kogemusi, samas nii õpetamise kui ka show lavastamise pikaajaline kogemus on mul olemas, esmakordne oli küll see, et treenitav oli ikka meeletult suur, ülekaalus mees.

Kindlasti tuli saate jooksul ette ka mitmeid lõbusaid seiku?

Riided kippusid seljast ära tulema, see probleem tuli jah päris mitmel korral esile. Esimeses saates oli mul seljas õlapaelteta top, kohe, kui käed üles tõstsin, oli top seljast läinud. Salvestuse ajaks pingutati see mulle nii tugevalt selga kui võimalik, aga ikka hakkas top alla vajuma ja sellepärast oligi minu esimene tants selline, et olin krampis ja üritasin päästa, mis päästa andis, et mitte “strippi” teha. Teine seik oli ka seoses kostüümi kaotusega, kui mul tantsuhoos lihtsalt püksid alla vajusid. See oli hip-hopi voorus, kus tegime vanakooli ja MC Hammerit, ehk siis meil mõlemal olid jalas suure jalgevahega kottpüksid ja need vajusid mõlemal täpselt ühel ajal alla. Hiljem kohtunikud kommenteerisid ka, et sünkroonsus oli nii hämmastav, et isegi püksid vajusid üheaegselt alla. Ilmselt oli neid naljakaid seiku veelgi….

Kui viimane võte läbi sai, kas oli kurb ka saatest lahkuda?

Kui meie jaoks viimane salvestus läbi sai, siis ei olnudki erilisi emotsioone. Oli nagu kahju ja nagu ei olnud ka, kuna teadsin, et mu lapsed ja pere on kindlasti rõõmsad, et mind nüüd rohkem kodus näevad.
Võtsin seda saadet võistluse koha pealt kuidagi nii vabalt, et ei osanud alguses seisukohta võttagi. Järgmisel päeval jõudis kohale, et ma olen nüüd vaba ja ei peagi uut lugu, tantsu ja teemat arendama hakkama, selline tunne, nagu puhkus oleks alanud.
Ilmselt sellised tunded ka sellepärast, et ennekõike oli see nende osalejate ehk paksukeste võiduajamine ja meie, treenerid, abistasime neid teatud eesmärgi saavutamisel. Loomulikult andsin ma endast parima, aga siiski 50% sellest ülesandest -  kaalulangetamine, oli nende endi õlul. Treeneritel omavahel mingit pinget ega olulist konkurentsi polnud. Õhkkond oli sõbralik ja üldse oli meil üks igavesti vahva tiim koos ja kindlasti oli see selle aasta lahedaim seiklus.

Karin Karu