Suhete second hand

19 kommentaari

Järjekordsel katsel igavust tappa surfasin Orkutis võõraste inimeste eludes ja ühe tuttava tuttava tuttava videote seast leidsin Robyni loo „Be mine“. Midagi nii ilusat ja südantlõhestavat ei ole aastaid kuulnud ning sellest sai kohe mu uus lemmik. Võib-olla Inese lugu „Ei“ pääseb sellele kõige lähemale… Aga mõtlema jäin hoopis nende laulude sisu üle. Ja selle üle, kuidas varsti neljakümnendatesse jõudev sõbranna, viimane romantik maailmas (peale minu, loomulikult), teatas ühel täiesti tavalisel päeval, täiesti tavalisel toonil, et igal keskmisel mehel on naine ja armuke. Ehmatasin, kui kergelt ja iseenesestmõistetavalt need sõnad välja kukkusid ja kui kurjalt nad õhku rippuma jäid.

Järjekordsel katsel igavust tappa surfasin Orkutis võõraste inimeste eludes ja ühe tuttava tuttava tuttava videote seast leidsin Robyni loo „Be mine“. Midagi nii ilusat ja südantlõhestavat ei ole aastaid kuulnud ning sellest sai kohe mu uus lemmik. Võib-olla Inese lugu „Ei“ pääseb sellele kõige lähemale… Aga mõtlema jäin hoopis nende laulude sisu üle. Ja selle üle, kuidas varsti neljakümnendatesse jõudev sõbranna, viimane romantik maailmas (peale minu, loomulikult), teatas ühel täiesti tavalisel päeval, täiesti tavalisel toonil, et igal keskmisel mehel on naine ja armuke. Ehmatasin, kui kergelt ja iseenesestmõistetavalt need sõnad välja kukkusid ja kui kurjalt nad õhku rippuma jäid.

Lihtne on vältida ühte osa abielumehi – neid, kelle nime guugeldades pulmapildid pop-up'ina plaks-plaks-plaks ette lahti hüppavad. Paraku on teisel grupil meestest, kes ei ole kellegi tähtsa pojad ega väimehed ega ise tähesärapüüdjad, pikema peiteperioodiga perekonnaseis. Rääkimata veel sellest elusalt-kätte-ei-anna seltskonnast, kes võib-olla isegi aastakümneid juba ühe kindla naisega koos elavad, aga iial abiellunud ei ole – nende perekonnaseisu ei suuda isegi keskluureagentuur tuvastada. Keeldun laskumast eraldi rühmana nimetama neid mehi, kes elavadki mitmel aadressil. See on ilmselt see kurikuulus polümonogaamia, mida paaril korral olen kuulnud mainitavat ja mis minu mõistusse ei mahu. Ometi on see tõusev trend suhtemaailmas.

Võib-olla on meestega nagu moega – on ju olemas sellised riided, mispuhul naised näevad välja kui hiigelsuure pere mitmikud, ja on olemas sellised disainerkostüümid, mille kandja teab, et tal on ainueksemplar. Võib-olla naised jagunevad armusuhetes samamoodi kaheks – need, kes on nõus jagama, ja need, kes pigem sureks, kui jagaks. Igaüks saab seda, mida tahab. Öeldakse ju, et sinuga käitutakse täpselt nii, nagu sa ise endaga käituda lased. Kuivõrd see aga elus tõele vastab… Tänapäeval on igale reeglile erandeid nagu itaalia keele grammatikas ja üksinda maailma ei muuda.

Meestel on see-eest pidu põlvini. Päev-päevalt üha rohkem ja rohkem naisi lepib tõsiasjaga, et ta pole oma mehele ainus. Kaduvväikseks on jäänud see protsent naiste seas, kelle uhkus ja eneseaustus on suuremad kui mehe ego. Teen endaga üha suuremat tööd, et ma ei langeks nende sekka, kes armukesepidamist paratamatusena võtavad. Küll aga uutest salasuhetest kuuldes tuleb enamasti nentida – ei imesta. Isegi kõhnavõitu rahakotiga, õllekõhu ja kulunud püksipõlvedega mees leiab sellise naise, kes on nõus tema elus teist viiulit mängima. Esimese viiuli kohale vabanemisi ju väga tihti ei ole… Rääkimata sellest, et kvaliteetmeeste puhul on laoülejääkidest naljakas isegi mõelda. Hea mees on nagu Birkini käekott – väärt rohkem kui lihtsureliku elu ja selleks, et seda saada, oled vähemalt kaks noorust järjekorras.

Olen aru saanud, et ei ole olemas välimäärajat, millist naist ja millise naisega petetakse. Paks, peenike, pikk, lühike, blond, brünett, ilus, inetu – igaühe neist võib leida nii pärisnaise kui armukese rollist. Üllatab pigem see, milline mehepoeg otsustab salaarmastusest ausa naise teha. Mõni uitava silmaga härra jääb elu lõpuni seadusliku naise kõrvale, mis tõstatab omakorda uuesti pärisnaise eneseväärikuse küsimuse, sest ma ei usu, et sellises suhtes on võimalik siiralt õnnelik ja rahul olla.

Kunagi arutasime sõbrannaga, et millist käitumist teineteiselt ootaks, kui sõbranna elukaaslane/abikaasa jääks kuskil võõra pruudiga silma. Mina olin kindel, et mina ei tahaks sellest midagi kuulda. Et suudaksin sisse lülitada valikulise nägemise ja ootaks, et mehel hoog üle läheb. Sõbranna see-eest nõudis, et tema tahaks vähimagi vihje puhul kohe teada saada, sest kõik algab oma suhtest ja kui juba armukesed mängus, on lõpp lähedal. Mida kiiremini ennast maksma panna ja otsast alustada, seda varem saad leida kellegi, kes sind hinnata oskab. Eks see on umbes nagu riietegagi – kümme odavat hilpu on alati vähem väärt kui üks kallis. Paraku ei ole paista, et kogu butiiginduse juures second-hand-kaubandus meil välja surema hakkaks.

/Merlin Võsu/