Tiina lugu – Pea püsti ja edasi!

6 kommentaari
Tiina lugu – Pea püsti ja edasi!

Maikuu on traditsiooniliselt “Roosa lindi” ehk Vähiliidu poolt väljakuulutatud rinnavähi varajase avastamise kuu. evian® ja Buduaar ühendasid jõud, et üheskoos viia naisteni sõnum „Ära jää hiljaks“. Ootasime teie kirju teemal, kuidas oma tervise eest hoolt kannate ja kokkupuutest rinnavähiga. Siinkohal avaldame Tiina loo.

Maikuu on traditsiooniliselt “Roosa lindi” ehk Vähiliidu poolt väljakuulutatud rinnavähi varajase avastamise kuu. evian® ja Buduaar ühendasid jõud, et üheskoos viia naisteni sõnum „Ära jää hiljaks“.

Maikuus tuleb müügile evian®-i eritoode, mille müügist kogu teenitud kasum annetatakse Vähiliidu toetuseks.

Eritooteks on: *kaks 0,5 liitri puhta evian®-i mineraalveega täidetud pudelit, *põhjalik infovoldik, *roosa rinnalint, mis sümboliseerib lootust

Need, kes evian®-i veepudelil oleva lipsukese endale rinda kinnitavad ja seda maikuu jooksul kannavad, näitavad sellega välja, et hoolivad endast, oma lähedastest ja nendest, kes põevad rinnavähki.

Ootasime teie kirju teemal, kuidas oma tervise eest hoolt kannate ja kokkupuutest rinnavähiga. Siinkohal avaldame Tiina loo.

Tiina lugu:

Alustan oma lugu mõttega “Elu on ilus, elu on väga ilus.”

Aga kõik see ei tundunud sugugi nii 11 aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et mu rinnanibud on erineva kaldega. Lohutasin end tükk aega sellega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Siiski jäi väike kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel, siis kui olin parajasti, õnneks, maakodus. Teadsin kogu aeg, et olen tugev inimene ja mind ei suuda miski kõigutada. Aga pärast seda kõnet läksin metsa ja ulusin. Ma polnud vist aastaid nutnud. Sel päeval nutsin ma arvatavasti välja ka kõik teised allaneelatud pisimured, suured mured ja kogu maailmavalu. Olin kurb ja tige, kuidas mina saan olla haige, olen ju normaalselt elanud, söönud, ei suitseta, ei joo. Mees ja lapsed tulid maale, kallistasid ja ütlesid, et küll kõik saab korda. Ei julgenud seda tookord uskuda. Sõna “vähk” oli minu jaoks iseenesest jube sõna ja suguvõsas oli olnud seeläbi lahkunuid üksjagu. Ka minu ema  ja kaks tädi.

Kaks päeva hiljem pidi toimuma minu 55. juubelipidu. Külalised olid kutsutud.
Kui nutud olid nutetud, võtsin end kokku ja otsustasin, et pidu ei tohi ära jääda. Ja keegi külalistest ei tohi sel päeval halvast asjast teada. Mängisin vist kõvasti üle, sest mitmed küsisid, kas olen purjus. Naersin ja ütlesin: “Jah”. Ja samal ajal tundsin, et tahangi edasi mängida – ja olengi terve.

Edasi  läks tavalist rada pidi – operatsioon Hiiul, vanas armsas onkoloogia haiglas ja superhead arstid minu ümber, dr Kütneriga eesotsas.
Ja see ellu tagasitulek! Kõik näis nüüd nii väga ilus. Sain lõplikult aru, kui head sõbrad mul on ja kui hoolitsevad lapsed. Palju aitas mind pärast oppi tollane Hiiu sotsiaaltöötaja Katrin Raamat. Mõistsin, kui tähtis osa on vaimul minu füüsilise keha kõrval.
Õnnetusest või hädast on palju õppida.

Õppisin palju rohkem hindama olulisi asju elus. Pole vaja viriseda pisiasjade pärast. Tuleb kujutleda maailma rõõmsamana ja ta muutubki selliseks. Tuleb ütelda inimestele ilusaid sõnu nüüd ja praegu. Ja tuleb nautida elu, kui see on vähegi võimalik. Ei pea mõtlema, et mis kõik võib homme tulla. Meist keegi ju ei tea, millal see kivi kukub. Ei tohi jääda koju konutama ja omi kurbi mõtteid mõlgutama. See mõte, et olen nüüd surmamõistetu, võib ju ravi alguses ikka pähe tikkuda. Eriti raskete ravide ajal. Aga tuleb teha meelepärast tööd ja võtta osa kõikidest iseenda tarvis meeldivatest üritustest. Ja vahel on vaja unustada need tähtsad tööd – kui tahan, olen ikka laisk. Kui ei taha, ei pese täna pesu, ei korista tube, naudin vabadust. Ja seetõttu ei muutu mitte midagi maailmas hullemaks.

Tohutut toetust annab mulle ja teistele, nii ravi lõpetanutele kui ka ravil käijatele, et on olemas Põhja Eesti Vähihaigete Ühendus, kus me kord kuus kohtume, kuulame loenguid, teeme käsitööd, arutame maailma asju, kohvitame. Kevadel ja sügisel käime ekskursioonidel, suvel Vähiliidu poolt organiseeritud suvepäevadel. Kõige tähtsam on see õlatunne ja üksteise toetus, me teame kõik täpselt, mida oleme läbi elanud ja mis tundeid see meis on tekitanud. Ja me ammutame jõudu oma lugudest ja sageli oma lollidest naljadest, mis on ainult meile mõistetavad. Üldiselt oma koosviibimistel me ei räägi haigustest, aga kui kellelgi on probleem, siis oleme alati toeks.

Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on õnneks olemas ka nn teabetuba, kus on nõustaja, kes on ka ise vähki põdenud ja seetõttu tajub probleemi. Sealt saab vajalikku infot ja saab ka oma muresid kurta, sest vaatamata sellele kui toetavad meie kodused on, ei taha me neid oma kahtluste ja hirmudega vaevata. Suureks eeskujuks on meile endine teabetoa nõustaja ja ühenduse juht Aino Paemurd, keda opereeriti 35 aastat tagasi ja kes tervena särab meie keskel.

Nagu näha, on teadus ja võimalused inimese ravimiseks tohutult edasi arenenud. Ja kui me jõuame õigel ajal õige arsti juurde, siis on väljavaated terveks saada tohutud. Seepärast on minu missioon alati ja igal pool ütelda, et ei tohi peita pead liiva alla. Kui on kahtlused, siis tuleb ikkagi loota meditsiinile ja usaldada arste. Ja minna arsti juurde – mida varem, seda parem. Samuti on vaja osaleda kõikidel sõeluuringutel, kuhu kutsutakse ja külastada kodukandis liikuvaid mammograafiabusse.

Vahetevahel tuleb pähe selline uitmõte, et võib-olla oli see tõbi mulle mingi saadetis kusagilt kellegi poolt. Elan ma nüüd ju hoopis teistsugust elu, keerlen teistel üritustel, osalen teistsugustes tegevustes. Võib-olla kui poleks seda olnud, siis oleksin teistes ratastes ja teistel radadel. Ja kas ma oleksingi praegu üldse olemas? Sedasi on lohutav mõtelda. Ei tea, ei saa proovida ega paralleelselt elada.
Lõpetuseks tänan veelkord kõiki arste, loodan et Eestimaa pind teid ikka vajab ja suudab kanda. Tänan Vähiliitu tema võitlustes. Samuti tänan kõiki oma ja teiste ühenduste liikmeid, kes alati on olemas ja nõus toetama.
Haigete lähedastele tahan öelda, et kodune toetus ja optimism on pööraselt tähtis.
Nii, et pea püsti ja edasi!

Aitäh!

Suur tänu Tiinale!

3. mail leiab aset vaba sissepääsuga meeleolukas Buduaar Fashion Night kevadine moeüritus, mille pealkirjaks on „Evianiga rinnavähi vastu“.
Moeõhtul, mis toimub kohvik-restoranis Wabadus, on heategevuslik lisa Eesti Vähiliidu toetuseks. Tule veeda koos meiega tore õhtu! Õhtu sisu osas leiad lisainformatsiooni SIIT