Wakui Hidetoshi: armastan sülti ja mulgikapsaid!

28 aastane Wakui Hidetoshi on esimene Jaapanist pärit profijalgpallur, kes aasta algul Eestisse jalgpalli mängima tuli.
Buduaarile räägib Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna ridadesse kuuluv Wakui oma elust Eestis, Jaapani toidust ja kultuurilistest erinevustest.
 
Kui kaua oled Eestis Nõmme Kalju jalgpallikoondises mänginud? Millisel positsioonil mängid?

Eestisse tulin 2011. aasta alguses, kohe peale poolt aastat Valgevenes mängimist. Eesti jalgpallikoondistes pole ükski jaapanlane varem mänginud, seega olen siin nagu pioneer. Nõmme Kaljus mängin kesk- ja äärepoolkaitse positsioonil.

Kui vanalt jalgpalliga alustasid? Kus sa varem mänginud oled?

Alustasin jalgpalliga üheksa-aastaselt. Kuni 18. eluaastani mängisin kodumaal Jaapanis, seejärel valiti mind Brasiilia koondisesse mängima, kus ma ka järgmised kaks ja pool aastat veetsin, seal täituski minu unistus - minust sai lõpuks profijalgpallur.
Seejärel sõitsin tagasi Jaapanisse, et nüüd juba nende esiliigas mängida (varem Jaapanis esiliigat polnud), 6 kuud hiljem läksin kaheks aastaks Singapuri, edasi poolteist aastat Sloveenias, siis aasta Austrias, seejärel tagasi Sloveeniasse ja lõpuks aasta Tšehhis, pärast mida veetsin pool aastat Valgevenes ja nüüd olen siis Eestis. Reisimist on palju olnud. Jalgpalliga olen praeguseks hetkeks tegelenud juba 18-19 aastat, see on osa minu elust, milleta ma ei saa.

Räägi oma kodumaast Jaapanist. Kui tähtis on jalgpall teie riigis? Kui oluliseks peavad eestlased sinu arvates jalgpalli?

Meie rahvusspordiks on sumomaadlus, seda teavad vist kõik. Jalgpall oli Jaapanis 5 aastat tagasi veel tagaplaanil, kuid pärast J-liiga ehk esimese jalgpalli esiliiga tekkimist Jaapanis on kõik väga kiirelt edasi liikunud. Nüüd võin öelda, et jalgpall on jaapanlaste seas vägagi armastatud ja populaarne spordiala. 
Mis puutub Eestisse, siis esmapilgul tundub, et jalgpall ei ole siin rahva seas populaarne. Peale Eesti astumist Euroopa Liitu on teie jalpallikultuur muidugi märgatavalt edasi arenenud, kuid minu arust ei toeta just eestlased ise oma mängijaid piisavalt. Teil on palju tugevaid mängijaid, kuid nad vajaksid rohkem oma rahva toetust, kaasaelamist. Vähesed tulevad oma kodudest välja, et meie mänge väljakul toetada, kaasa elada. Saan muidugi aru, et Eesti kliima ei soosi seda. Külma ilmaga jalgpalliväljakule istuma minna ei ole just kõige lõbusam.  

Millised kultuurilised erinevused Eesti ja Jaapani vahel kõige rohkem välja paistavad?

Neid on palju. Jaapanis on klienditeenindussüsteem, põhimõtted ja suhtumine hoopis teistmoodi. Kui lähed poodi, astud uksest sisse, siis kõik teenindajad tervitavad sind alati valju häälega, rõõmsalt ja abivalmilt. Samamoodi ka bensiinijaamades, kus kliendi eest tehakse kõik ise ära, alates bensiini tankimisest, sinu autost prügi ära viskamisest autoakende puhastamiseni välja. Ja kui see tehtud, tänavad nad alati klienti, mitte vastupidi! Kindlasti leidub ka sarnasusi. Eestlastel ja jaapanlastel on tegelikult ühesugune mentaliteet, põhilised isikujooned. Algul olete oma iseloomult pigem kinnised, ei taha võõraid usaldada ega endale ligi lasta. Ajapikku hakkate end ise avama ja kui eestlase usaldus lõpuks võita, siis muutuvad nad vägagi sõbralikuks ja hoolivaks. Nagu ütles minu portugaallasest tiimikaaslane Jorge: “Võidad sõbra kogu eluks.” Eestis on tegelikult väga hea elada.

Oled sa proovinud ka Eesti keelt õppida? On see raske?

Kahjuks ei ole mul õnnestunud eesti keelt õppida. Siin oskavad kõik nii hästi inglise keelt, mis teebki minu jaoks väga raskeks eesti keele õppimise. Motivatsiooni on liiga vähe.

Kauaks plaanid Eestisse jääda? On sul siin tüdruksõber? Kuidas Eestis oma vaba aega veedad? Kas Eestis on võimalik õiget sushit saada?

Ma ei tea veel kauaks siia jään, kuid kuna minu jaapanlasest abikaasa ja laps elavad ka Eestis, siis ei ole põhjust praegu lahkumisele mõelda. Kõik, mis minu jaoks oluline, on siinsamas Eestis.
Olen jõudnud Tallinnas pea kõik vaatamisväärsused läbi käia, eelmisel suvel külastasime ka Pärnut. Mulle meeldib väga Tallinna vanalinn, sealsed restoranid. Loomaaeda külastan ka päris tihti, igakord kui lähen, peatun pikalt jääkaru puuri juures, ta on nii uskumatult suur ja armas. Ühe korra käisin suvel ka Pirita rannas, väga mõnus koht lõõgastumiseks, väljaarvatud see üks intsident muidugi. Tellisin nimelt rannabaarist kohvi ja lõpp-kokkuvõttes jäin miskipärast purju. Arvan, et mulle pandi Vana Tallinna likööri kohvi sisse ja kuna ma ise tegelikult alkoholi ei joo, siis polegi palju vaja, et purju jääksin.
Nõmme ja Balti jaama turul meeldib alati käia, et sealt värskeid köögi-ja puuvilju koju osta.
Igas riigis, kuhu jalgpall mind viinud on, tahan alati esmalt kohaliku toidu ära proovida. Mulle meeldivad uued asjad, uued maitsed, Eestis elades sööngi enamasti teie rahvustoite, need on päris head. Mulgikapsad ja sült on kõige paremad. Sushi on ja jääb muidugi minu lemmikuks. Lõhe nigiri - vot seda võiksin terve nädala süüa ja ikka tahaks veel. Jaapani lääneosas linnas nimega Fukuoka on selline restoran nagu “Zakoya” , kus pakutakse parimat sushit ja sashimit, kaasaarvatud toore kaheksajalaga sushit! Kui korra seda söönud oled, siis tavalist toitu enam ei taha. Eestis päris õiget sushit kahjuks saada ei ole. Minu jaoks on kõige õigem ikka kodumaal Jaapanis pakutav. Samas käisin paar nädalat tagasi oma hea sõbra George´i ja tiimikaaslase Marcoga restoranis Silk söömas. Teil tehakse natuke teistmoodi sushit, aga mulle täitsa maitses. Hinnad on muidugi uskumatult kallid. Ma ei saa aru, miks.

Sushi juures on kõige olulisemaks komponendiks värske kala, mida siin on raske kui mitte täiesti võimatu leida. Lisaks söövad jaapanlased väga palju riisi, mille kõrvale serveeritakse erineval viisil küpsetatud kala, liha, köögivilju.
Yakiniku on selline barbecue-tüüpi küpsetatud ja siis õhemateks viiludeks lõigatud liha. Tempura tähendab paneeritud kala või köögivilju, mida serveeritakse Soba nuudlitega (Jaapanis kõige popullaarsem nuudlisort, mida valmistatakse tatrajahust). Teise väga levinud nuudlisordina on tuntud Udon nuudlid (nisujahust valmistatud pikad paksud valged nuudlid).

Kaua sa jalgpalli veel mängida plaanid?

Mängin kuni suren. Kindlasti loodan profiliigas mängida kuni 45. eluaastani. Samal ajal tahan ka Jaapani lastele oma kogemusi jalgpalliga seoses edasi anda, neid tagant tõugata ja julgustada jalgpalli mängima, oma unistusi püüdma.
Olen paari oma partneriga loonud eraldi veebilehe ” WAKUSAKA”, mis on mõeldud  jaapani lastele, kes jalgpalli vastu huvi tunnevad. Sealt leiavad lapsed kogu info, mida vaja, et ise jalgpalliga tegelema hakata.

Karin Karu

Vaata allpool ka pildigaleriid!