Kas sina oskad teist inimest kuulata?

Suhted põhinevad inimestevahelisel kommunikatsioonil. Meil kõigil on vaja, et keegi meid meie muredes ära kuulaks ja et nendele muredele leiduks ka lahendus. Mõne inimesega on väga  meeldiv ja vabastav suhelda. Teisega aga ei laabu jutuajamine kohe üldse ning tundub, et ta ei saa sinust aru, ei kuula sind või annab halba nõu.

kadi@buduaar.ee


Suhted põhinevad inimestevahelisel kommunikatsioonil. Meil kõigil on vaja, et keegi meid meie muredes ära kuulaks ja et nendele muredele leiduks ka lahendus.

Mõne inimesega on väga  meeldiv ja vabastav suhelda. Teisega aga ei laabu jutuajamine kohe üldse ning tundub, et ta ei saa sinust aru, ei kuula sind või annab halba nõu.

Inimesega, kes  ei oska kuulata, ei taheta olla.

Mõnede suhtlemispsühholoogide arvates suudame efektiivselt kuulata vaid kolmandiku või kaks kolmandikku kogu ajast. ülejäänud juttu me lihtsalt kuuleme. Kuulamine aga on keeruline psühholoogiline protseduur, mis hõlmab sensoorse kogemuse olulisuse määramist ja mõistmist. Kuulamine koosneb teise inimese kuulmisest ja hõivatusest selles, mida ta ütleb.

Tegelikult ootab igaüks meis, et keegi kuulaks ära meie mured ja jutud. Kui sa tahad olla meeldiv inimene, kelle arvamust ja nõuandeid küsitakse ning kelle seltskonda eelistatakse, siis ole hea kuulaja. Proovi aga meeles pidada teatud reegleid.


Millised on need rekatsioonid ja suhtlusrikkujad, mille mõju suhtlemisele on sageli negatiivne:


1) Kritiseerimine – kui keegi räägib sulle midagi, siis teie suhte rikub ära see, kui sa tema hoiakuid ning  teda ennast hakkad negatiivselt hindama. Kui sa ei ole tema väidetega nõus, siis jää pigem erapooletuks ja neutraalseks.


2) Sildistamine – ära alahinda oma kaaslast ja ära pane teda paika teatud stereotüüpidega! See solvab ja rikub suhteid. Näiteks kui ütled oma kaaslasele, et ta  on nagunii ise kõiges süüdi või et ta on nii paranoiline, et see kõik pidigi  nii halvasti temaga minema.


3) Diagnoosi panek – kui keegi räägib sulle oma murest, siis alati ei peagi talle mingit nõu andma ega tema käitumist analüüsima. Vahel ei ole see lihtsalt võimalik ning sa ise ei pruugi ka osata õiget diagnoosi panna. Piisab lihtsalt kuulamisest. ära mängi amatöörpsühhiaatrit!


4) Kiitmine –  suhtlusrikkuja võib olla ka teisele inimesele, tema tegudele või haoiakutele positiivse hinnangu andmine. Eriti veel kui saad ka ise aru, et kõik tema käitumises ei ole õige.


5) Kamandamine – üks suurimaid suhtlusrikkujaid on teise kamandamine ja käskimine teha just seda, mida sina tahad.


6) ähvardamine – ähvardus on lahendus, mida pakkudes rõhutatakse karistusele, mida on oodata, kui lahendust täide ei viida. ähvardamine on püüd kontrollida teist inimest, hoiatades teda negatiivsete tagajärgede eest, mida kavatsetakse rakendada. ähvardamine on  väga ohtlik ning ei lahenda midagi. Teeb vaid hullemaks. Hirmutunne, mis tekib ähvardatavas, võib küll viia ähvardaja soovitud tulemuseni, aga mitte lõplikult vaid lühiajaliselt.


7 ) Moraali lugemine – moraali lugemine tähendab seda, kui hakkad teisele inimesele õpetama, mida ta peaks tegema. Epistli lugemine ei tule alati kasuks – eriti kui teine osapool ei ole seda palunud.


8) ülekuulamine – suhtlemises on tihiti tõkkeks sellised küsimused, millele saab vastata väga lühidalt, sageli vaid jah või ei –  nn suletud küsimused.  Karm ülekuulamine ei soodusta suhtlemist ning tekitab teises inimeses halva enesetunde. Kui sul on vaja kedagi aidata, siis esita avatud küsimusi, mis jätavad vastajale ruumi oma mõtteid sügavamalt uurida.


9) Nõu andmine – nõu andmise puhul kehtib sama, mis diagnoosi paneku puhulgi – ära anna nõu ega õpeta, kui sa ise ei oska ega tea midagi. Nii võid teha teisele ainult karuteene. Ole lihtsalt kuulaja.


10) Kõrvalepõikamine –  väga suur viga suhtlemise juures tehakse sellega, kui hakatakse muud juttu tegema ja põigatakse tegelike probleemide juurest kõrvale.


11) Loogiline argumenteerimine – kuigi loogilise argumenteerimise juures ei tundu  midagi vale olevat on see siiski paha, kuna sellega püütakse teist veenda, lähtudes faktidest ja jättes arvesse võtmata asjassesegatud tunded.


12) Rahustamine – rahustamine on tegelikult püüd takistada teist inimest negatiivseid tundeid tundmast. Viha, kurbus ja pisarad tuleb  välja elada ning teatud puhkudel ei ole rahustamine kõige parem abivahend.


Neid kahteteist vastusetüüpi peetakse suhtlemisel riskantseteks, aga siiski mitte vältimatult destruktiivseteks elementideks. Kõik sõltub ikkagi ka konkreetsest situatsioonist ja inimesest.



Allikas: Tallinna ülikooli psühholoogiaõppejõu Katrin Kullasepa suhtlemispsühholoogia materjalid





Kadi Jüriado
kadi@buduaar.ee