Kas vestluskaaslane räägib tõtt?

On ju teinekord nii, et pikka aega piinleme ühe küsimuse küüsis (nt: „Kas minu mehel on armuke?”,  „Kas ma tõesti meeldin oma sõpradele või nad suhtlevad minuga vaid sellepärast, et...” jne.) ja kui lõpuks oleme selle küsimuse oma huviobjektile esitanud ning sellele vastuse saanud, siis kõhkleme vastuse objektiivsuses. Mis see on, mis kallutab meie otsust usu või ebausu poole? Kuidas kavalad ja nutikad meiega manipuleerivad ja meie arvamusi ning otsuseid mõjutavad? Mis on nende nipid, mida võiks teada ja ka (mis seal salata) kasutada?

 

Esialgu tuleks siiski selgeks teha, kuivõrd tähtis on asjaolu, et vestluspartner valetab. Kui pole suuremat vahet, siis pole ka põhjust muretseda. Üldiselt ei tasu tõe ja vale küsimusi endale väga  suureks probleemiks tekitada.

 

Vale alaliigid:

 

Vale pääsemise nimel

Seda valet kasutavad vahel arstid: nad lihtsalt ei suuda öelda patsiendile, mis haigus tal on, sest iga inimene pole suuteline tõtt taluma. Või vastupidi - teisele tuleb öelda, et ta on surmavalt haige, et siis inimene suuresti just oma tahtejõu abil ”tiriks” end sellest haigusest välja. Juhtub aga ka selliseid variante, et ütled kellelegi, et ta aasta pärast sureb ja ta ongi juba aasta möödudes selleks valmis. Või ütled talle: “Sa oled terve, mine ja ela!” ning patsient on järgmisel päeval terve ja õnnelik. Iga juhtum on unikaalne, peame õppima ja tunnetama, millal saab ja tohib tõtt rääkida. Seda valeliiki võiks teatud juhtudel nimetada ka hädavaleks.

Sellest ehk oskavad pajatada truudusetud abikaasad. Petad meest, kuid kunagi ei valeta talle – lihtsalt jätad mõned “ebahuvitavad detailid” ütlemata. Ütlemata tõega oskavad samuti opereerida poliitikud, diplomaadid, advokaadid jne. Nad annavad informatsiooni sellisel moel, et see töötaks nende heaks.   

Sellist valet tuleb näiteks ette siis, kui teid tahetakse kompromiteerida, et omandada teie kapital; siis tavaliselt manipuleeritakse ülimalt ilusate väljenditega.

 

“Kuulsin, et su mees käis eile kalal?”

“Mis sa nüüd, ta oli eile terve päev kodus arvuti taga!”  

“Aga mulle minu kallim väitis, et käis sinu mehega kalal…”  

Tavaliselt väljakutsuvat valet kasutavad ka poliitikud, kui tahavad teada, mis arvamusel on rahvas selles või teises küsimuses. Näiteks! Toimub infoleke ja kümned väljaanded lähevad sellega kaasa. Ning palun – ühiskond arutab selle üle, mida pole veel toimunudki, poliitikud saavad aga võimaluse teha otsuseid antud valdkonnaga seoses.

 

 

 

Tavaliselt inimesed pilgutavad kuus korda minutis. Kes valetab, pilgutab tunduvalt sagedamini. Tal tekivad monotoonsed intonatsioonid. Instinktiivselt üritab ta vestluspartneri poole küljega istuda. Räägib ka natuke kõrvale. Paneb käed ja/või jalad risti. Hoiab käes esemeid, justkui kaitstes nendega ennast teiste eest. Enne, kui vastab ka kõige kergemale küsimusele, teeb väikese kuid põhjendamatu pausi.  

 

Mis toimub inimese hinges, kui ta valetab? Paljud väidavad, et nende nägu muutub maskiks, nad on segaduses ja pööravad pilgu kõrvale. Teised aga teades, et kohe kuidagi ei tohi ennast reeta, üritavad suurendada enesekontrolli ja vaatavad otse silma. Sel hetkel nende silmaavad ahenevad, pilk on tardunud ja näole tuleb ebaloomulik asümmeetriline naeratus.

 

Mõned inimesed on teadlikud, et neile on omane valetada vaikse häälega. Seega kui nad valetama asuvad, siis tõstavad  oma hääletooni, kuid imelikud intonatsioonid, kõnetempo muutus ja näoilme reedavad neid. Tihtipeale võivad nad öelda: „Ähh, sa ei usu mind?!”, ning koheselt esitavad mitmeid fakte ja tõestusi, mida kunagi poleks öelnud, kui tegemist oleks tõega. Nad mõistavad, et nende positsioon nõuab seletust, seega tõestavad oma tõde mitte ainult teistele, vaid ka iseendale..

 

Buduaar.ee