Kui tundub, et müüja petab teid

Igapäevaseid sisseoste tehes ei kohta me alati meeldivat teenindust ja ausust. Vahel lööb väsinud kassiir mõne kauba kogemata kahekordselt, kuid ebameeldivaks teeb loo mitte see, et inimene eksis, vaid see, kuidas ta oma eksimusse suhtub ning kahetsust väljendab.

Millegipärast kohtab ostjale eksitavat informatsiooni jagavaid silte ning nahaalset ja kliendivaenulikku suhtumist vägagi tihti. Erilist vahet pole, kas tegu on tuntud poeketi või turuputkaga. Alljärgnevalt kaks näidet elust enesest.

{image id=201660 align="right"} Katrin (22): „ Soovisin osta peene sokliga lambipirni. Poeriiulis ühed olid. Numbrid hinnasiltidel, mis sealsamas välja olid pandud, jäid kõik 1.90 - 6.90 vahemiku. Ma ei hakanud triipkoodi järgi täpset hinda otsimagi, sest arvasin, et kui ka 7 krooni on, ära ostan ikka. Kassas selgus, et üks lambipirn maksis 22.90. Ma siis küsisin, et miks õigeid hindu välja pole pandud? Äkki ma ei ole nõus sellise hinnaga ostma? Müüja nähvas kiiresti, et ta ei saa neid enam tagasi ka viia, need juba kassalindil kirjas... Ma olin juba parajalt vihane ja viitasin siis veel tõikadele, mis selles poes silma torkasid. Näiteks, et mitte ühelgi sordil WC-paberil, mis välja on pandud, pole hinnasilte juures. Seepeale vastati mulle, et vabandame, kuid naine, kes siltide eest vastutab, läks juba koju ära. Nii muuseas mainisin veel, et imporditud alkoholil on küll pandikleepsud peal, ent mitte ühtegi eestikeelset sõna purgi sisu kohta ei leidu - võid vaid eeldada, et see on mingi õlu ja poola keelest sõna „piwo“ üles leida. Selle peale sain kommentaari, et laokastidel on eestikeelne tekst küljes. Maksin oma saia ja kohupiima eest, lambipirnid, mehele mõeldud õlle ja tualett-paberi jätsin kassasse ning lubasin teine kord juba tarbijakaitsega naasta. Jube on see, et pannakse suvalised inimesed kassasse. Kutsekoolis saab ju õppida müüjaks, kuid tundub, et võetakse suvaline tööle ja juba järgmisel päeval pannakse kassase. Selline ei oska ju viisakalt töö käigus tekkinud apsakaid väljagi vabandada, ilma, et kliendi peale karjuma ei hakkaks.“

{image id=201659 align="left"}Virve (34) räägib ka oma juhtumi: „Suvel Viljandis puhates oli kiiresti tütrele lühikesi pükse vaja. Turg oli sealsamas lähedal, niisiis läksimegi sinna – et saabki mänguväljakul jooksmiseks püksid. Pole väga kahju ka, kui ära rikub. Ühe putka juures hakkasid välja pandud põlvpüksid meeldima. Riidepuu küljes tuvastasime sildi hinnaga 80 krooni, samas kõrval olid samasugused mitu numbrit suuremad püksid sildiga 120 krooni. Võtsime ikka need 80-kroonised, sest lapsele olid just need parajad. Lõõpides küsisin veel allahindlust. Müüja vastas kohe, et jaa, teeme 100 krooniga. Küsisin, et kuidas see siis ale on, kui kauba peal on silt, et pükste hind on 80 krooni? Kiiresti tuli vastus: „Ma unustasin hinda vahetada...“ Andis ikka riidepuu peal olnud hinnaga, st 80 krooniga, sest ega ma ei pea ju hiromant olema, et tean millistel esemetel on õige hind ja millistel mitte. Inimene võtab kauba selle hinnaga, mis välja on reklaamitud, see puhta müüja oma laiskus, et pole jõudnud silte korrigeerida. Tädi oli tige küll mu peale, podises ja turtsus...“

Tegelikult tundub väike kliendi „tõmbamine“ kaubanduses täiesti tavaline. Eestis veel selline kasumi teenimise viis soosingus pole, kuid aprillirahutuste aeg paralleelselt Vene telekanalite uudiseid vaadates jäi kõrvu ka uudis, milles räägiti, et Venemaal ühes poeketis on loodud uus töötajate premeerimise kriteerium – preemiat saab see, kes suudab kokkuvõttes ostjaid enim tõmmata nii, et vahele ei jää... Sellel taustal on Eestil veel arenemisruumi kõvasti.

Hea teada:

URL: http://www.tka.riik.ee

Loo kirjutamisel on kasutatud ka Tarbijakaitseameti kodulehekülge.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]