ANNE SMITH: miks ma end lõikusin ehk enesevigastamine

2 kommentaari
ANNE SMITH: miks ma end lõikusin ehk enesevigastamine

Ma avastasin täna, et ma ei ole end 5 aastat lõikunud. Tänaseks päevaks olen ma enda armid üle tätoveerinud ning osad piisavalt tuhmunud. Väga lähedalt tätoveeringuid vaadates ja katsudes võib aimata, et tegemist on enesevigastamise armidega. Minu jaoks tähistavad need armid minevikku, mis on osa minust, mis ei peagi päriselt kustutatud saama. 

Ma avastasin täna, et ma ei ole end viis aastat lõikunud. Tänaseks päevaks olen ma oma armid üle tätoveerinud ning osad on piisavalt tuhmunud. Väga lähedalt tätoveeringuid vaadates ja katsudes võib aimata, et tegemist on enesevigastamise armidega. Minu jaoks tähistavad need armid minevikku, mis on osa minust, mis ei peagi päriselt kustutatud saama.  

Ohtrad enesevigastamise armid ongi üks peamisi põhjuseid, miks ma nii tätoveeritud olen.

Ma usun, et enesevigastamine ning muu negatiivne tuleb endale lihtsalt andeks anda ja teada, et sa ei oleks praegu selline inimene, kes sa oled täna ilma oma minevikuta ning maailm vajab sind.

Emotsionaalselt katki olles kehtib muster, et kui teised sinule haiget teevad, siis tunned, et tahad endale veel rohkem haiget teha selle eest. Kummaline, eks, aga nii ju on. Täna räägin oma enesevigastamise kogemusest lootuses, et sellest on kellelegi abi.

Miks ma end lõikusin?

Ma ei olnud rahul olukorra ja keskkonnaga, kus ma olin, ning ei suutnud saada üle vanadest käitumismustritest ja minevikust. Uued negatiivsed kogemused, mida kui magnetina juurde tõmbasin, toitsid hoolega enesevigastamist.

Mul ei olnud kohta, võimalust ega suutnud leida viise, kuidas stressi maandada. Ma leidsin pidevalt vabandusi, miks mitte võtta vastutust oma elu eest ning raskelt, kuid siiski mugavalt, suikusin kurbuse ja negatiivsuse rüppe. 

Ma tundsin, et enesevigastamine on ainus viis korraks kontroll kõige üle endale saada ning vaigistada sundmõtteid enda sees. 

Enesevigastamine oli füüsiline väljendus minu minapildist. Lõikumine justkui väljendas seda, kui väga ma end vihkasin ning tundeid iseenda vastu. Viha oma keha vastu. Viha oma olemuse, mineviku, tolle aja oleviku, ja viha, et ma ei julgenud olukorda muuta.

Ma tundsin, et pole vahet, kui enda keha lõikehaavadega kaunistan, sest olen niigi enda jaoks nii kole, rumal, paks, väärtusetu, koormav, mitte kunagi piisavalt pingutav-hea. Ma ei suutnud kunagi rahulduda sellega, mis ma ISE tegin, kui näiteks sama tulemuse teine inimene saavutas, siis ma oskasin seda hinnata, aga iseenda puhul ma tundsin alati, et mitte miski pole piisavalt hea või et inimesed saavad aru, kui andetu, saamatu või võlts ma olen.

Lõikumine leevendas valu minu sees, füüsiline valu oli kerge võrreldes sellega, mis minu sees oli ning füüsiline valu tõmbas vaimselt tähelepanu eemale.

Ma tundsin, et enesevigastamine on just see, mis mul kõige paremini välja tuleb. Ma teadsin, et mitte keegi ei saa mulle rohkem haiget teha kui ma ise. Ma uskusin, et kui end lõigun, siis saan oma peast välja need alandused, negatiivsed tunded, halvad kogemused.

Enesevigastamine oli nagu vana hea tuttav, kelle juurde on alati hea tagasi minna või nagu valuvaigisti, mida on lihtne tarvitada.

Enesehävituslik põrgulik ahel

Lõikumise põhjustel tekkis enesehävituslik ahel. Kõigepealt lõikasin end sellepärast, mis oli just juhtunud, siis sellepärast, et ma ei suuda sellest üle olla. Seejärel lõikusin ennast, kuna tundsin end väärtusetu ja koledana. Järgmisena tundsin, et olen hale, et end lõigun, ja vigastasin end sellepärast, et olin lõikunud end.

See ahel võis olla olenevalt olukorrast pikem või lühem, aga hiljem n-ö tagasi vaadates sünnitas üks põhjus kohe teise ning algprobleemi lahendamisest sai lõpuks probleem ise.

Negatiivne sünnitas negatiivset. 

Enesevigastamisest ülesaamine 

Olles äärmiselt ekstreemses keskkonnas ning tehes asju, mis ainult süvendasid suitsiidsust, sattusin ma n-ö saatuse tahtel haiglasse. Mul oli iseendast niivõrd ükskõik ning olin kindel, et mitte keegi mitte kuskil ei suuda mind aidata. Ma ei usaldanud mitte kedagi ning mul ei olnud plaani iseennast aidata. Kuna ma olin kindel, et varem või hiljem ma tapan end ära (mitte, et elu tapab mu ära, vaid et elu on ainus asi, mille üle mul kontroll on), siis ühel hetkel ma täiesti külmalt haiglas ütlesingi, kuidas ma end näen ja tunnen, sest ma olin veendunud, et mul tõesti pole mitte midagi kaotada. Täna ma tean, et sealt algas ka minu murdumine paranemise suunal.

Ma usun, et tuleb leida inimene-inimesi, kes ei ole enesevigastamisest n-šokeeritud. Lähedased ja perekond, kellega ilmselt on samuti suhted sassis, ei suuda mitte kunagi jääda taolises olukorras objektiivseks ning võivad sinu peas kujundada välja arvamuse, et lõikumine on justkui viis tähelepanu saamiseks. Kõlab karmilt, aga tihti nii on. 

Pöördudes psühhiaatri, psühholoogi või muu spetsialisti poole, ei pea sa tegelema õigustamise, lohutamise või muu taolisega. Sa ei ole kõige erilisem lumehelbeke ning maailmas on palju inimesi, kes on taolise probleemiga silmitsi pidanud seisma ning enesevigastamise sõltuvusest ON VÕIMALIK ÜLE SAADA! 

Reaalne soov, professionaalse abi otsimine ning pealehakkamine on edu võti.

Raskel hetkel, kui tuleb tung end vigastada, püüa keskenduda ja märgata, mis olukorrad ja/või tunded on enesevigastamise tungi algpõhjuseks. Tuleta endale intensiivselt meelde, et enese kahjustamine vaid süvendab probleeme ning püüa sellest olukorrast väljuda. 

Leia asendustegevus ja kui muu ei aita, siis mine kasvõi jääkülma duši alla. Tee ükskõik mida, mis viiks tähelepanu mujale ja ei kahjustaks sind. Soovitan teha nimekiri asendustegevustest, et raskel hetkel oleksid olemas meeldetuletused parematest valikutest.

Kui tunned, et ei suuda mitte mingil juhul enesevigastamisest loobuda, siis proovi edasilükkamise taktikat, näiteks ütle endale, et jah, teen seda, aga homme, ja järgmisel päeval jälle homme. Iga päev on homme, kuni ühel päeval see mõte sind enam iga päev ei saada.

Väga normaalne on samm-sammult liikuda edasi parema tuleviku nimel ja iga tagasilöök olgu õpetuseks, mitte karistuseks. 

Võta käidud teed ja raskusi motivatsioonina. Ma ütlen endale tihti, et iga halb on millekski hea ja pikas plaanis see ka nii on, lihtsalt raskes olukorras on raskem head näha, aga see ei tähenda, et seda olemas pole!

Sa oled väärt rohkem, kui ise seda aimatagi julged! Sa sündisid siia maailma põhjusega ning keegi pole loodud lõputult piinlema! 

Sa ei pea häbenema oma tegusid, tundeid, minevikku. Iga kogemus, ka halb, on osa teekonnast ja lõpuks oled sa see, kes sa ise olla tahad. Sinu käes on võim muuta oma elu ükskõik mis suunal! Sa suudad parimat! Päriselt!

Võta oma elu üle kontroll ja pane paika plaan, kuidas enesevigastamine lõpetada. 

Püüa anda endale andeks oma negatiivsed tunded ja mõtted ning anna endale aega!

Ära tunne häbi, otsides abi! Häbematu lugu on hoopis see, kui maailm kaotab ühe täisväärtusliku andeka inimese.

Mõned kontaktid abi otsimiseks:

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel), igapäevaselt kl 19-07

Psühholoogilise kriisiabi telefon: 6314300 (tööpäeviti kl 9-20)

Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel), igapäevaselt kl 19-23

Lähisuhtevägivald: Tallinn 5396 9834, Tartu 5682 4768 (24 h)

http://peaasi.ee