Dane blogi: taaskasutus on lahe!

Dane blogi: taaskasutus on lahe!

Ma olen alati pidanud lugu taaskasutusest ja seega olen ka alati armastanud kaltsukates käia, kirbuturgi külastada ja sõbrannadega omavahel riideid osta-müüa-vahetada. Kui nooremana ei olnud mul lihtsalt teist võimalust, kui pidin kooliks uued teksad, saapad ja jope kasutatud riiete poodidest leidma, siis täna tunnen ma sellest lihtsalt kolmekordset rõõmu, kui leian mõne kasutatud toote, mis on 1) täpselt, mida ma otsisin või sobib mulle kui valatult, 2) ülimeganaeruväärselt soodsa hinnaga, 3) astusin ühe väikse sammu taaskaustuse poolt ja liigtarbimise vastu.  Mina küll käin kirbukatel ja kaltsukates hea meelega, kuid tean nii oma tutvusringkonnast kui näen ka tänavapildist, et liiga popp kasutatud riiete kandmine veel pole. Igatahes mitte nii popp, kui LV replikakotid, kulliküüned ja ebaloomuliku kujuga vildikakulmud.

Ma olen alati pidanud lugu taaskasutusest ja seega olen ka alati armastanud kaltsukates käia, kirbuturgi külastada ja sõbrannadega omavahel riideid osta-müüa-vahetada. Kui nooremana ei olnud mul lihtsalt teist võimalust, kui pidin kooliks uued teksad, saapad ja jope kasutatud riiete poodidest leidma, siis täna tunnen ma sellest lihtsalt kolmekordset rõõmu, kui leian mõne kasutatud toote, mis on 1) täpselt, mida ma otsisin või sobib mulle kui valatult, 2) ülimeganaeruväärselt soodsa hinnaga, 3) astusin ühe väikse sammu taaskaustuse poolt ja liigtarbimise vastu.  Mina küll käin kirbukatel ja kaltsukates hea meelega, kuid tean nii oma tutvusringkonnast kui näen ka tänavapildist, et liiga popp kasutatud riiete kandmine veel pole. Igatahes mitte nii popp, kui LV replikakotid, kulliküüned ja ebaloomuliku kujuga vildikakulmud.

Ma muidugi pean siinkohal tunnistama, et olen küll kaltsukafänn, aga 100% Olseni õdede boho-stiili kandja ma pole. Kõik minu sõbrannad teavad, et ma olen paadunud suurte lohvakate kampsunite ja hetkel juba umbes pool aastat pealuude fänn, aga see on ainult osa minust. Mulle meeldivad  suured ja sädelevad sõrmused, neoonroosad küüned ja näiteks Guessi kotid. Seega, kui ma räägin, et armastan kirbuturgudel käia ja kasutatud riideid osta, ei tähenda see, et ma näeks välja nagu kalkar või oleksin hoolitsemata, sest olen mitmetelt nii naistelt kui ka meestel enim just sellist hoiakut tajunud. 

Käisin põhikooli viimastes klassides, kui hakkasime sõbrannadega mingist hetkest juba suhteliselt regulaarselt koolist popitunde tegema ja sel ajal, kui teised ruutvõrrandeid lahendasid, kammisime meie kaltsukaid läbi. Elasime küll väikeses linnas, aga putkad olid linna peal laiali, seega vahel kulus selleks lausa mitu tundi, enne kui kogu kraam oli üle käidud. Eriti oli minu rõõm suur, kui suutsin leida mõne n-ö firmariide. Minu onu naine oli see, kes mind ja mu nooremat õde kõikide kallimate brändidega kurssi viis. Alati, kui nad maale tulid, tõi ta meile oma vanu riideid ja rääkis, mis kallite firmade riideid ta on ostnud. Mäletan isegi seda, et palusin tal kord paberikesele parimad ja kallimad brändid üles kirjutada, et ma jumala eest mõnda hinnalist (olgugi, et võibolla koledat) riidehilpu kaltsukas ostmata ei jätaks. Tol ajal ja nii noorena oli see minu jaoks miski, mida väga soovisin – kanda kallite firmade riideid. Tundsin end mõnd ülemaailma tuntud logoga riiet kandes kuidagi enesega rahulolevamana ja õnnelikumana, saledama ja ilusamana. 

Minu kirg kaltsukate järgi kadus aga paariks aastaks täielikult, kui läksin tööle ühte poodide ketti, mis müüb keskmiselt tunduvalt kallemaid riideid. Ja kui ma olingi siis reaalselt iga päev ümbritsetud nendest samadest brändidest, mida kunagi kaltsuhunnikutest otsisin, oli see tunne, et nüüd suudan ma neid osta ise ja täiesti uutena, justkui lapsepõlve unistuse täitumine. Mul jätkus vaevalt raha rongisõidule või nt šampoonidele ja kreemidele, söögist rääkimata, aga kapp oli kolmnurgastatud teksaseid täis ja tuju oli hea. Tol ajal muidugi oli selline priiskamine võimalik tänu sellele, et elasin vanematega ja päris elu veel elama ei pidanud. Kui ma aga töökohta vahetasin,  kogu selle glamuuri keskselt lahkusin ja omale auto ostsin, tulin nagu kolinal pilvedest alla ja siin ma nüüd olen …

Enam ei ela vanemate juures ja oma koju tuleb ise süüa osta ja mitte ainult. Pesupulbrit tuleb osta, nõudepesuvahendit, kööginõusid, triikrauda on vaja. Tolmuimeja peab ostma, esikusse on peeglit ja jalanõudekappi vaja. Autot peab iga nädal tankima, liising maksta, kindlustus, telefoniarve jälle nii suur, vanaemale see väike võlg, krediitkaart, õppelaen jne jne jne.  Seega, kui ma leian kuskilt kirbuturult väga hästi hoitud Mexxi saapad, mis on täpselt minu suurus,  täpselt minu stiil ja täpselt sellised, mida kaua otsinud olen, on tõepoolest minu rõõm vaata et üüratu, kui need 15 euroga saan. Ja lisaks saan veel mitu kihvti vintage sõrmust, retro teksatagi ja veidi päevi näinud, aga ülivinge ning nii sooja ja pehme kampsiku, siis ma viskan kogu selle kraami suurima rõõmuga oma 175 eurot maksnud ja juba kolmandat aastat mu lemmikusse Guessi kotti ja olen igati päevaga rahul. 

Minu seekordse jutu eesmärgiks oli proovida veidi rohkem populariseerida kaltsukaid, kirbuturgi ja muid osta-müü-vaheta keskkondi ka nende hulgas, kes muidu fännavad oma pikki plaatinablonde juuksepikendusi või sädelevaid kivikestega Poola toppe. Minge ja astuge mõnda kasutatud riiete poodi sisse, jalutage kirbuturult läbi ja kindlasti minge tsekake sel nädalavahetusel Buduaar LIVE turule Tartusse või Tallinna. Kel aega ja viitsimist, minge sõbrannadega oma riideletiga ka kohale ja pärast koju tulles on lisaks sellele, et kapis rohkem ruumi, mõned eriti heade diilidega uued asjad soetatud ja võimalik, et ka raha rohkem kui kodust lahkudes. Seega, kõik taaskasutust, säästlikkust ja sealhulgas ka glamuuri fännama ja reedel Eesti Näituste messikeskuses näeme!

Dane