Henni lugu: eksmees ei usu, et tema naine kohtleb nende last vägivaldselt

Henni lugu: eksmees ei usu, et tema naine kohtleb nende last vägivaldselt

Mingite kummaliste asjaolude tõttu käivad minu ja eksmehe laps ühes ja samas lasteaias. See on kestnud ühe aasta ning eksmees sai sellest teada alles nüüd suvepeol, kuna ta pole kuigi tihe lasteaia külastaja. Lapsel käib järel ema, või vähemasti on see nii nendel päevadel, kui mina olen oma lapsele järele läinud. See ema loomulikult ei tea, et minul ja tema mehel on seljataga 4aastane kooselu ja tundub, et ka eksmees ei kiirusta seda talle teatama. Ma arvan, et see pole ka oluline, sest meil mõlemal on uus elu ja pole mingisugust otsest põhjust, miks me peaksime suhtlema. Seda enam, et lahkuminek oli emotsionaalne ja peale “tere” pole me teineteisega aastaid rohkem rääkinud.

Mingite kummaliste asjaolude tõttu käivad minu ja eksmehe laps ühes ja samas lasteaias. See on kestnud ühe aasta ning eksmees sai sellest teada alles nüüd suvepeol, kuna ta pole kuigi tihe lasteaia külastaja. Lapsel käib järel ema, või vähemasti on see nii nendel päevadel, kui mina olen oma lapsele järele läinud. See ema loomulikult ei tea, et minul ja tema mehel on seljataga 4aastane kooselu ja tundub, et ka eksmees ei kiirusta seda talle teatama. Ma arvan, et see pole ka oluline, sest meil mõlemal on uus elu ja pole mingisugust otsest põhjust, miks me peaksime suhtlema. Seda enam, et lahkuminek oli emotsionaalne ja peale “tere” pole me teineteisega aastaid rohkem rääkinud.

 

Mulle aga teeb muret hoopis see, et eksmehe naine kohtleb nende last ebameeldivalt ja traumeerib last sõimu ja vägivallaga. Ta on kannatamatu ja närviline ning samas väga võlts ja kahepalgeline. Kasvatajate ees teeb hea näo, aga niipea kui nurga taha saab, hakkab last  käest tirima ja raputama  ning sõimama väga roppude sõnadega. Vähemalt viis korda olen juhtunud nägema, kus ta annab pojale ka vopsu kuklasse  või tutistab juustest, nii et laps hakkab nutma. 

Esimese asjana, kui ma olin vist kaks korda seda näinud, läksin rääkima kasvatajatega, kes lubasid minu nn anonüümse vihje peale emaga rääkida. Ema loomulikult eitas kõike ja pinnis pikalt, kes sellist lolli juttu linna peal räägib. Ise ma ei näe põhjust, miks ma peaksin talle midagi ütlema minema, eriti olukorras, kus ta võib teada saada, kes ma olen. Ja nii ma siis tegingi südame külmaks ja helistasin oma eksmehele. See oli vahetult pärast lasteaia suvepidu, sest ka peol ei olnud sobivat hetke, et temaga rääkida. Kohe, kui ta kuulis, kes talle helistab, muutus ta hääletoon külmaks ja üleolevaks ning ma sain aru, et tegin väga valesti, et talle helistasin. Ja kõik see kukkus äärmiselt tobedasti ka välja. Kuna ma leidsin, et see pole nn telefonijutt, tegin talle kõigepealt ettepaneku kohtuda ja lõunat süüa. Kuna pärast lahkuminekut ei ole me kordagi kohtunud ja see lõpp oli natuke inetu minu poolt, st ma sain närvivapustuse ja ahistasin teda oma telefonikõnede ja sõnumitega päris mitu kuud, siis loomulikult oli mul väga raske seda kõnet teha nüüd aastaid hiljem. Ja nagu selgus, siis polnud ka tema unustanud minu viimaseid kõnesid ja teateid, sest kohe pärast seda ettepanekut kohtumiseks ütles ta mulle, et kui ma tahan jälle midagi alustada sealt kus pooleli jäi, siis parem ärgu ma üritagu. Võite ise ette kujutada, millise egolaksu ma sellest sain. Ja võite aimata, kas ma pärast seda üldse tahtsin temaga rääkida tema lapse ema teemadel?

Mõte jooksis peas, et mida teha – kas rääkida või jätta rääkimata. Tegin siiski ääri-veeri juttu, hämasin talle, et helistan lasteaia palvel ja küsisin, et kuidas tema pojal kodus läheb. Kas magab öösel hästi ja kas käib hea meelega lasteaias? Siis ta rahunes maha ja muutus sõbralikumaks. Ja siis ma muidugi läksin selle põhiteema peale ning ütlesin, et olen mitu korda näinud, kuidas ta naine on lapse kallal vägivaldne. Et kas ta üldse on sellest teadlik? Teades, kui väga ta oma poega armastab, siis ma olen kindel, et tema ei lubaks last sõrme otsagagi puutuda. Mees kuulas mu ära ja ütles, et ma olen endiselt samasugune haige inimene ja tulen jälle tema ellu mingit jama korraldama ning kinnitas, et tema naine on kõige parem ema, keda ta kohanud on, ja pigem võiks minu psüühika pealt midagi sellist oletada.

Mida ma siis tegema nüüd pean, kas luurama fotokaameraga ja pilte tõestuseks tegema? Või lasen ühel närvihaigel emal edasi oma last piinata ja teen näo, et mul on sellest ükskõik? Aga mul ei ole ju ükskõik. Ka mitte seetõttu, et see mu eksi laps on, vaid ükskõik millise lapse vastu keegi vägivaldne on – ma astun alati kaitseks välja, sest lapsed on ju nõrgad.

Rääkisin ka oma mehele selle loo ära ja olen mitu päeva nutnud selle pärast. Mees ütles, et mina tegin õigesti ja ta usub, et eksmees hakkab nüüd hoolsamalt jälgima oma naise käitumist, sest tavaliselt sellised psüühilised hälbed löövad välja ka muudes olukordades. Ma väga loodan, et see nii on, sest rohkem ma oma nina sinna ei topi, aga see väikene poiss peab saama abi.

 

 Buduaarile Hennilt

PS! Saada või räägi meile oma lugu sinu elust. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.