Kristiina lugu: lapsepõlv täis pidevat hirmu

5 kommentaari
Kristiina lugu: lapsepõlv täis pidevat hirmu

See lugu on tegelikult kirja pandud juba mõned aastad tagasi. Eesmärk on teadvustada neile, kel raske, et kõigest on võimalik üle saada ja olla. Ma meenutan selles loos oma lapsepõlve, mis oli täis pidevat hirmu. Meie peres kasvas neli last, kelle väikestel silmadel tuli näha asju, mida ei peaks tegelikult ükski inimene mitte kunagi nägema. See on kirja pandud kolmanda isiku vormis – mitte sellepärast, et see oleks välja mõeldud vaid selleks, et nii oli lihtsam oma tundeid väljendada.

See lugu on tegelikult kirja pandud juba mõned aastad tagasi. Eesmärk on teadvustada neile, kel raske, et kõigest on võimalik üle saada ja olla. Ma meenutan selles loos oma lapsepõlve, mis oli täis pidevat hirmu. Meie peres kasvas neli last, kelle väikestel silmadel tuli näha asju, mida ei peaks tegelikult ükski inimene mitte kunagi nägema. See on kirja pandud kolmanda isiku vormis – mitte sellepärast, et see oleks välja mõeldud vaid selleks, et nii oli lihtsam oma tundeid väljendada.

Kunagi ammu, aastaid tagasi elas üks pisike tüdruk. Tal oli kolm venda. Neil kõigil tuli juba varases lapsepõlves õppida ise hakkama saama. Kui vaja, siis tuli teisi ning ennast kaitsta. Neil oli kohustus saada hakkama kodus, mis sarnanes alailma sõjatandriga. Tuli lihtsalt leppida ja selle keskel elada.

Hommikuti kooli minnes ja õhtul sealt naastes ei teadnud keegi, mis ees ootab. Kas on lootust rahulikule õhtule või tuleb jälle käte abil kõrvad sulgeda või hoopis väljas rahulikku ja turvalist kohta otsida, kuhu kõik vale ja õudne ei kostuks.

Silmad ja kõrvad sai kõige eest, mida näha ega kuulda ei tahtnud, sulgeda. Omaette kõval häälel millegi rääkimine või kordamine aitas ka. Südant aga ei saanud kinni panna. Tema tundis alati.

Kõik see kisa ja appikarjed. Nutsid vennad ja pisarsilmil palus pisike tüdruk, et see lõppeks. Ükskõik, mil moel. Oli kordi, mil väike tüdruk tundis kadedust suuremate vendade suhtes, sest nemad said enne teda eemale ja ära. Neid ei olnud alati juures ja nad ei näinud kõike pealt. Ometi nad teadsid … Pisike tüdruk pidi lisaks kõige pisemale toeks olema. Et oleks julgem, siis magati ühes toas ja kas või ühe teki all.

Tüdruk on omaette mõtisklenud, kas keegi üldse mõistab seda valu, mis neile osaks sai? Seda ebaõiglust ja neid mõtteid, mis peas tiirlesid? Aga ta ei tea.

Kõik need öised üleval istumised, kui nad tahtsid magada, aga ei saanud. Kui nad palusid pisarsilmil, et aitab nüüd, aga keegi ei kuulanud. Kui kõige vanem vend läks ära keset südatalve. Kui pisike õde jooksis talle järele ja ulatas kindad, et venna käed ei külmetaks. Õe süda valutas, kuid tagasi teda ka kutsuda ei tahtnud, sest eemal oli ohutum.

Kui keskmine vend nuttis pärast karmi karistust, istus õde tema tekil ja nuttis koos temaga – koos pidavat valu kiiremini ära minema. Kui kõige pisemale tehti ebaõiglaselt haiget. Kui pisikesele tüdrukule, kes ei olnud enam nii pisike, öeldi koledaid asju ja ta kodust ära läks.

Kui neljale lapsele näidati viimast korda nende kallist koerakutsikat. Kui pisike tüdruk teda õues hõikas ja lootis lootuseta viimse hetkeni, et kutsu kuuleb ja tuleb tagasi. Kui pisike tüdruk vaatas taevast ja igatses issit. Seda päris ühte, ainsat ja õiget. Kõik need korrad, kui ta igatses tema juurde ja üksi olles temaga rääkis. Kui ta palus abi, teadmata ise, kellelt.

Kui oli hirm, aga kedagi ei huvitanud. Kui oli valus, aga polnud kedagi, kelle õla najal nutta. Kui tüdruk kartis pimedust, siis ei olnud kedagi, kes oleks lapsiku hirmu ära ajanud. Kui lapsed istusid õhtuti üleval ja tardusid hirmust hetkel, mil auto maja ette sõitis ja toauks häält tegi.

Kui polnud kedagi, kellega jagada oma rõõmu. Kui tuli silmitsi seista teadvusetult maas lamava inimesega. Kui tuli välja mõelda, kust abi kutsuda. Kui polnud kedagi, kes mõistaks. Kui… kui… kui… Ta mäletab ega unusta. Süda on andestanud, ent mitte unustanud.

Mõnikord on suureks sirgunud tüdruk mõelnud, et milleks see kõik vajalik oli? Miks just nemad? Nii tihti unistas see tüdruk lapsepõlves, et tal oleks teine kodu. Et tal oleks koht, kus turvaliselt tududa. Et oleks keegi suurem, kes alati kaitseks, mitte kes ise kaitset vajab.

Ei ole lihtne unustada, mis oli. Paratamatult lihtsalt on asju, mida need neli last ei unusta mitte kunagi. Unustamise asemel on aeg, mis aitab leppida. Mälestused on alles ja vahel meenutavad need tänaseks suureks saanud lapsed möödunud aegu ja valu. Hirmu, mille keskel tuli elada. Pisaraid, millest tuli üle olla. Elu, millest oli vaja välja rabeleda. Ise, üheskoos ja teineteisele toetudes.

Tagantjärele ei ole tüdrukul enam nii valus. Ta on asjad enda peas selgeks mõelnud ja leiab, et võib-olla just see elukogemus aitas kasvada selliseks, kes ta praegu on. Osates märgata teisi ja aidata nõrgemaid ning seistes iseenda ja oma tõekspidamiste eest, hoolimata sellest, mida kõrvalseisjad arvavad. Nemad ju ei tea.

Nüüd, kui tüdruk vaatab tagasi oma lapsepõlve, siis ei tunne ta enam hirmu. On natuke nukrust, kuid samas oskab ta kõige juhtunu kõrval leida rõõmu ajast, mil kõik neli olid koos. Mängud, mida mängiti siis, ja ühised naerud. Pisut omavahelisi lapsikuid riidusid ja nendele järgnenud leppimisi. See on see, mis aitab muust üle olla, ja see, mida tüdruk tahab endaga kaasas kanda.

Praegu tunnebki ta juba, et kõik on korras. Suuri sõdasid enam ei ole. Vennad ja ta ise on eemal. Samas jällegi võimalusel alati koos ja olemas. Elu on kord selline, aga «neli musketäri» elasid selle üle ja liikusid edasi. Nüüd on see läbi.

Kuid üks küsimus siiski on: “Kas tema mäletab sedasama?” Tüdruk ise ei küsi, aga ta tahaks siiski teada.

 

Buduaarile Kristiinalt