Kui vanemad muudavad su täiskasvanuelu põrguks

23 kommentaari
Kui vanemad muudavad su täiskasvanuelu põrguks

Olen 29-aastane naine, kes on pärit keskmisest Eesti perekonnast. Kooliajal võis paljudele minu klassikaaslastele jääda mulje, et minuga ei tegeletud piisavalt, sest minu kodus toimisid teistsugused reeglid kui paljudel teistel. Me ei veetnud ema ja isaga palju aega koos, kuid nad hoolisid minust väga. Selle tunnustuseks lasid nad  mul kasvada iseseisvaks inimeseks. 

Olen 29-aastane naine, kes on pärit keskmisest Eesti perekonnast. Kooliajal võis paljudele minu klassikaaslastele jääda mulje, et minuga ei tegeletud piisavalt, sest minu kodus kehtisid teistsugused reeglid kui paljudel teistel. Me ei veetnud ema ja isaga palju aega koos, kuid nad hoolisid minust väga. Selle tunnustuseks lasid nad mul kasvada iseseisvaks inimeseks. Nad on alati oluliseks pidanud seda, et õpiksin omadest kogemustest ja oskaksin õigeid valikuid langetada.

Juba kooliajal valmistasin ma endale lõunasööki ja vastutasin selle eest, et koolitööd oleks tehtud, triikisin oma pesu ja pidasin kinni antud lubadustest. Keskkooli lõpus hakkasin ma pidudel käima ja mu vanemad ei pidanud muretsema, et ma rasedana keskkooli lõpetan. Vaatamata suhteliselt vabale kasvatusele oskasin ma juba varajases nooruses eristada, mis on õige ja mis vale, ning seda kõike tänu oma vanemate suunamisele, mitte sundimisele.

Küll aga kuulus minu sõpruskonda palju noori inimesi, kelle eest langetasid kõik otsused nende vanemad. Ma tundsin neile kaasa. Neil ei lubatud täiskasvanuks kasvada, nad pidid igas asjas vanemate arvamust ja nõu kuulama. Vastasel juhul ähvardas neid koduarest või piiratud liikumisvabadus. „ Markooo, pane kohe müts pähe!” kajas naabrinaise hääl varahommikul koduaknast oma 17-aastasele pojale, kes piinlikkusest ringi vaatas, et tuvastada, palju veel kuuljaid oli.

Mäletan, kuidas tahtsin klassiõde välja jalutama kutsuda, aga ei saanud ühendust. „ Meie majas võtab telefoni vastu ainult isa. Tema langetab ka otsuse, kellega ma võin rääkida ja kellega mitte,” kinnitas klassiõde Marju ükskord, kui olin talle korduvalt ebaõnnestunult helistanud.

Nüüd on Marjul juba 2 last, ta on väga tubli naine nii kodus kui tööl. Juhtusin Marjuga kokku ja vestlesime ühisest kooliajast ja pereelust. Ta rääkis mulle, et kõik tema elus on väga tore, välja arvatud see, et vanemad kipuvad endiselt dikteerima, kuidas elu elada. Marju aastad pärast keskkooli on möödunud endiselt vanemate kontrolli all. Isa otsustas kuhu ja midagi Marju õppima pidi minema, ema laitis maha tema esimese boyfriend’i, kes polnud piisavalt haritud ja ema dikteerib ka täna, kellega Marju suhelda tohib. Kuid Marju on nüüd kavalamaks muutunud ega räägi enam kõike vanematele.  „Kas mäletad seda korda, kui sa helistasid ja mu isa ütles sulle, et ma olen vanaema pool? Tegelikult olin ma kodus, aga isa ja ema arvasid alati, et sa ei ole piisavalt heast perekonnast, et minuga suhelda,” üllatab Marju mind oma ülestunnistusega. „ Ja see Jaanus, kellega ma Rock Summeril tuttavaks sain ning kellega meil oli armastus esimesest silmapilgust…ta on mul siiani hinges. Aga kui ema sai teada, et ma Jaanusega suhtlen, tuli isa Tallinnasse minu korterisse ja viskas Jaanuse välja. Ta kinnitas nii mulle kui Jaanusele, et teeb politseisse avalduse, kui kutt mind rahule ei jäta,” räägib Marju. Selgus et Jaanuse ainus süü oli selles, et ta ei õppinud ülikoolis nagu Marju.

Ma kuulan ja mõtlen, kas tõesti on olemas selliseid vanemaid, kes ei saa aru, kust jookseb piir oma lihasele lapsele head soovimise ja ahistamise vahel.  Marju räägib edasi ja kogu see lugu muutub aina imelikumaks. Selgub, et ta ema helistab talle igal hommikul ja ta peab ette kandma, mis ta hommikuks sõi ning mis ta selga paneb tööle. Ta peab igal nädalalõpul vanemaid vaatamas käima ning korra kuus koos vanematega vanaema haual käima – see kõik pidavat olema perekondlik traditsioon. Kui ta kuskile sõidab, siis peab kohalejõudes kohe emale sellest teatama, sest ema muretseb. Marju saab varsti 30, ta ei ole enam laps, ta kasvatab juba oma lapsi, kuid vanemate roll tema elus ei kipu vähenema. Vanemate oluline roll on hakanud mõjutama ka Marju suhteid abikaasaga, kellel on kõrini nendest pereüritustest ja ämma soovitustest.

Mida teha selliste vanematega? Olen kuulnud perenõustamisest, kuhu lähevad mees ja naine, et abielukriisist välja tulla. Äkki peaks hoopis täiskasvanud lapsed vanematega käima perenõustamises, et vanemad õpiksid elama teadmisega, et mingis vanuses saab nende töö tehtud ja edasi peab laps ise otsuseid langetama. Nii on see ju ka loomariigis, miks inimesed sellest aru ei saa.  Mõtlen Marjule ja korraga on mul hea tunne, et minu vanemad ei ole koormavat armastust minu vastu üles näidanud.
Marju viimased sõnad kummitavad mind endiselt: „ Ma saan oma vanematest tegelikult aru, nad tahavad mulle vaid head!”  Marju, kas sa tõesti nii arvadki? Kas tõesti tahavad vanemad head, kui nad ei lase lapsel oma elu elada? Minu arvates on siin rohkem egoismi kui vanemaarmastust.

Justkui otsides kinnitust, et Marju on erand, võtan järgmisel päeval töö juures selle teema üles ja arutan kolleegidega, millised on nende suhted oma vanematega. Minu üllatuseks kinnitavad just eelkõige meeskollegid, et nende emad on tõeliseks nuhtluseks ja koormaks. Nad näägutavad iga otsuse kallal, kritiseerivad meeste naisi ja kipuvad külla tulles perenaise rolli üle võtma.  Üks 40-aastane meeskolleeg räägib, et tema emal on kombeks iga asja peale solvuda ja ette heita, et poeg ei armasta teda piisavalt. „ Näiteks, kui otsustame naisega nädalalõpuks linnast ära sõita ja pole ema sellest teavitanud, siis on ta hinge põhjani solvunud. Järgmine kord kui ma helistan või külla lähen, on tal nutt kurgus ja mina pean jälle nuputama, mis ma valesti teinud olen”. Ühe naiskolleegi ema on jälle meeletult uudishimulik.  „Ta peab kõike teadma – kui palju miski maksis, milline keegi välja näeb ja mida ma lõunaks sõin. Lisaks armastab ta nuhkida minu ja mu mehe asjades. Olen ise peale sattunud, kui ta parajast meie arveid läbi vaatab ja ükskord luges ta arvutis meie kirju.”

Jah, mis parata. Vanemaid ei saa me keegi valida. Kuid kas leppida sellega, et oma vanematele jääd sa alati lapseks? Loodame, et need lapsed oskavad oma lastele paremini toeks olla iseseisvaks kasvamisel.

 

Buduaarile
Steffi Kallaste