Laura lugu: kas jääda suhtesse, kus lapsesaamise tõenäosus on 40%?

Laura lugu: kas jääda suhtesse, kus lapsesaamise tõenäosus on 40%?

Mul on suur mure ja ma ei suuda otsustada, kuidas oma suhtega edasi minna. Olen olnud koos oma mehega kuus pikka aastat, nendest kolm aastat abielus. Kunagi oli meil plaan ja ühised unistused, kuidas meie elu välja peaks nägema. Et kõigepealt reisime maailmas ringi, siis abiellume, ehitame maja ja hakkame lapsi tegema. Kui meie unistuse algus läks täpselt nii nagu me plaanisime, siis teine osa pole kahjuks täitunud.

Mul on suur mure ja ma ei suuda otsustada, kuidas oma suhtega edasi minna. Olen olnud koos oma mehega kuus pikka aastat, nendest kolm aastat abielus. Kunagi oli meil plaan ja ühised unistused, kuidas meie elu välja peaks nägema. Et kõigepealt reisime maailmas ringi, siis abiellume, ehitame maja ja hakkame lapsi tegema. Kui meie unistuse algus läks täpselt nii nagu me plaanisime, siis teine osa pole kahjuks täitunud.

Pulmaööst saati, mis oli juba kolm aastat tagasi, oleme üritanud last saada. Kui pool aastat sai üritatud, siis läksin arstile. Kartsin, et kuna olen teinud kunagi varem abordi, siis äkki on viga minus. Õnneks selgus, et kõik on korras ja justkui peaksin jääma rasedaks. Seepeale saatsin ka mehe arsti juurde ja selgus, et hoopis mees ei saa lapsi. See nn diagnoos polnud lõplik, mehe haigus oli ravitav ja on olemas tõenäosus, et ta võib kunagi lapsi saada, aga kuna haigus oli juba väga kaua ravimatult olnud, siis tõenäosus lapsi saada oli 40%. Tegu oli kroonilise orhiidi ehk munandipõletikuga, mis oli tal lapsepõlvest välja ravimata jäetud. Munandipõletik võib tulla väga erinevate haiguste tüsistusena ja tihti mehed ei teagi, et nad seda põevad. Arsti sõnul umbes 25% viljakusprobleemidega meestest on saanud probleemi just tänu sellele põletikule ja põhjuseks võib olla näiteks mumps või mõni külmetushaigus. Väga noores eas poiste emad ei pööra sellistele asjadele tähelepanu, kui poeg ütleb, et kotid valutavad, aga see võib saada hiljem meheeas saatuslikuks. 

Mees hakkas siis oma ravimisega tegelema, poole aasta pärast öeldi, et kõik on korras ja nüüd oleme varsti juba kaks aastat last üritanud, kuid endiselt midagi ei juhtu. See pidev üritamine ja ebaõnnestumine on mõjunud meie suhtele traumeerivalt. Iga kuu sa ootad ja loodad, et nüüd on see kord, kus päevad jäävad tulemata. Ja endiselt midagi ei juhtu. Asud jälle tööd tegema (sest pikapeale muutub see nn kohustuslikul ajal seksimine tüütuks). Kuna mehele öeldi, et tema on nüüd terve ja igati suguvõimekas, siis mees ei usu, et asi võib olla temas ja ta ootab iga kuu positiivset uudist.

 

Kuna endiselt on tõenäosus viljastuda ja kunstviljastamine on kallis, siis eks me ikka loodame ja üritame, aga ma tunnen, kuidas usk ja lootus hakkavad lõppema ning olen hakanud mõlgutama lahkuminemise mõtteid. Kõik need mõtted on tulnud vaid sellest ühest põhjusest. Ma tean, et on veel mitmeid teisi võimalusi – näiteks lapsendada või kunstviljastada, aga mulle on need vastumeelsed.  Mul kui tervel naisel on lihtsalt valus ja kurb leppida mõttega, et võib olla ei saa me kunagi lapsi. 

 

Loomulikult on võimalik lahku minna, aga ma tõesti armastan teda ja ka tema armastab mind. Vaadates ringi oma sõbrannade seas, siis nii raske on leida head meest. Mul on see hea mees olemas, aga jah, kahjuks pole ükski suhe üdini täiuslik. Pealegi, kui isegi lahku minna, siis pole mingit garantiid, et leiad endale hooliva ja armastava mehe, kes hakkab sinuga lapsi tegema. Ja isegi kui arstid ütlevad, et sa oled täiesti terve ja võimeline lapsi saama, ka siis pole ju elus garantiid, et sa ikka rasedaks jääd ja lapse ilmale tood. Selliseid näiteid, kus mõlemad on terved, ja ikkagi ei jääda rasedaks, on mul päris mitu oma tutvusringkonnast tuua.

Aeg läheb edasi, oleme mehega mõlemad juba üle 30. Tahaksin väga last, aga kas üritada edasi üheskoos või eraldi, seda ma ei suuda otsustada. 

 

 

Buduaarile Lauralt