Relika lugu: laste isa ei maksa alimente

Olen 33-aastane 2 lapsega üksikema. Ootasin viimast kuud teist last, kui sain teada, et mehel on teine suhe. Kui asi välja tuli, otsustas  mees kodust välja kolida ning jättis ühiselt soetatud korteri mulle ja lastele. Mul oli emotsionaalselt väga raske kahe väikese lapsega, aga sellel ei hakka ma pikemalt peatuma, vaid tahan rääkida sellest, kuidas vaatamata sellele, et naisel on õigus lastele toetust saada, pole mul õnnestunud laste huvide eest seistes laste isalt raha saada. 

Olime lahkumineku ajaks 8 aastat koos elanud ning kodulaen oli võetud 10 aasta peale. Seega oli jäänud maksa veel 2 aastat kodulaenu, mille kuumakse oli u 300 eurot. Mees ütles, et ta jätab elamise meile ja on nõus maksma edasi ka meie kodulaenu ning ülejäänud kulud pean ma ise katma. Esialgu oli see paras šokk, sest olin just sünnitanud ja mul polnud sissetulekut, millest neid muid kulusid katta. Õnneks aitasid mind mu vanemad, kes andsid mulle pisut elamisraha lisaks 420eurosele lastetoetusele, mida sain riigi poolt. Kuidagi sain ots otsaga kokku ning aeg lendas ja peagi oli meie korter laenust vaba. Ootasin seda väga, sest vajasin väga lisaraha. Seejärel tegin eksmehele ettepaneku, et ta võiks nüüd seda korterilaenuraha hakata minu kontole kandma, et saaksin selle eest lastele toitu ja riideid osta. Vanem poiss oli vahepeal kooli läinud ja vajas seda raha väga koolitarvetele ja huviringidele. Mees aga ütles, et mina kulutan selle raha nagunii enda peale ära ning ta on nõus katma vaid otseseid kulutusi. Mõtlesin, et mis seal siis ikka ja olin sellega nõus ning palusin saata lapse trenniarved otse mehe e-mailile. Pool aastat hiljem selgus, et mees pole maksnud ühtegi arvet ning minu käest tuldi küsima meie ühise poja maksmata trenniraha. Küsisin eksmehelt, et miks ta seda raha siis ära ei maksnud ja ta ütles, et kuna ta kattis samal ajal mingeid muid lastega seotud kulutusi, siis oleksin pidanud ikkagi mina need kulud katma. Kuna mul tõepoolest polnud seda raha kuskilt võtta, siis pidi pojake jalgpallitrennist ära tulema. Mul oli nädalaid, kus sain lastele iga päev vaid makaroni ja riisi keeta ning musta leiba anda, sest muud lihtsalt polnud lauale panna. Kui nõudsin mehelt ülevaadet, et millised olid need kulud, mida ta samal ajal kattis, siis selgus, et üks kulu oli lastega Soome veelõbustusparki sõitmine, teine kulu oli vanemale poisile Nintendo mängu ostmine ning kolmas kulu oli nooremale poisile mänguauto ostmine - kaks viimast asja nendest olid jõulukingitused. Ma saan aru, et see kõik kokku võis maksa tõesti 1200 eurot, aga mina polnud neid asju palunud ja neid asju polnud poistele üldsegi vaja. Vaja oleks olnud hoopis sööki, riideid ja jalgpallitrenni kulude katmist.  

Võtsin oma laste isa veelkord ette ja rääkisin temaga tekkinud olukorrast. Tema aga ütles, et kui ma ei saa laste kasvatamisega hakkama, siis võib tema Nadjaga (kes on uus naine) lapsed enda juurde võtta. Loomulikult ei anna ma mingil juhul oma lapsi temale. Ta pole kindlasti selline isa, kellele tahaks kasvõi üheks nädalaks lapsi usaldada.  Meie suhted läksid aina hullemaks ja iga kord, kui ma raha küsisin, siis ta ütles, et mida ma üldse virisen, sest ma sain ju korteri ja kui mul raha on vaja, siis müügu ma korter maha ning koligu lastega väiksemale pinnale. Samal ajal, kui tal minuga on olnud väga halvad suhted, on ta suhted lastega väga palju paremaks läinud ning ta veedab nendega iga nädal vähemalt ühe päeva koos. Mulle see väga meeldib, sest poisid vajavad isa ja see on neile väga oluline, et isa nendega tegeleb. Ja eks see vaba päev on natuke ka mulle puhkuse eest, mida ma aeg-ajalt vajan. Paremaks isaks hakkamise põhjust võib otsida sellest, et ka eksmehe uuel naisel on 6-aastane poeg ning kolmel poisil on kahtlemata lõbusam kui ühel poisil. 

Kõik oleks ju tore, aga raha eksmees endiselt ei anna ning minu küsimise peale käsib kas korteri maha müüa või ähvardab hooldusõigust ära võtta. Kui me rahast ei räägi, on meie läbisaamine täitsa hea. Lisaks ütleb ta, et kuna ta võtab poisse iga nädal üheks päevaks enda juurde ja mõnikord võtab ka nädalalõppudel, siis on ja temal igasugused kulud ning ta ei leia, et ta peaks mulle isiklikult midagi maksma. 

Ma olen pidanud nõu ka endast targematega ja ma tean, et kohtus ei ole tal kuigi suurt tõenäosust minult poisse ära võtta, aga ma tean ka seda, et ega mulgi pole kohtus midagi nõuda, sest tal on oma firma ja ta maksab endale sealt miinimumpalka ja varjab kasumit.

Ja üks kõige olulisem põhjus, miks ma ei taha kohtusse minna, on see, et ma lihtsalt ei taha, et poisid saaks teada, milline jobu isa neil on. Isa on poistele väga väga oluline inimene, keda nad väga armastavad ja kes on nende eeskuju. Kui ma hakkaksin nende isa maha tegema, siis ma teeksin oma lastele väga haiget, aga seda ma kindlasti teha ei taha. Ma tahan, et lapsed ei peaks kannatama vanemate vahel toimuvate sõdade tõttu. Olen terapeut ja tean, kui oluline see on harmoonilise isiku kujunemisel.

Eks ühel päeval, kui nad on suured, siis loomulikult avaldan ma neile selle info, kuidas ja kui palju tuge oli isast, aga praegu pole selleks kindlasti õige aeg. Õnneks on täna poisid nii suured, et saan käia tööl ja saame kolmekesi selle rahaga kenasti hakkama.

Buduaarile Relikalt

PS! Kui sul on rääkida oma lugu, siis kirjuta [email protected]. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.