Tiina lugu: leia kohe mees ja sünnita laps, või viskame su kodust välja!!!

Tiina lugu: leia kohe mees ja sünnita laps, või viskame su kodust välja!!!

Kas teie meelest on see normaalne, et vanemad annavad sulle kaks kuud aega kodust lahkumiseks, kuna sul pole meest ja sa pole neile lapselapsi sünnitanud? 

Kas teie meelest on see normaalne, et vanemad annavad sulle kaks kuud aega kodust lahkumiseks, kuna sul pole meest ja sa pole neile lapselapsi sünnitanud? 

Olen 33-aastane ainuke laps peres. Kogu oma elu olen elanud vanematekodus – seda nii keskkoolis, ülikoolis kui ka tööl käies. Kodust pole ma välja kolinud väga lihtsal põhjusel – meil on suur kodu (ca 400 m2), keegi ei sega kedagi ja ruumi on palju. Ma ei näe mingit mõtet lihtsalt sellepärast kodust välja kolida ja lisakulutusi teha, et olen saanud täiskasvanuks. Ma näen sellel mõtet siis, kui ma peaksin perekonna looma. Minu plaan on olnud see, et kolin ära, kui endale mehe leian. Mul on olnud küll boyfriend‘e, aga kooseluni pole siiani jõudnud. Pole midagi teha, kui mina meeldin nendele, kes mulle ei meeldi, ja mulle meeldivad need, kes minu poole ei vaatagi. 

Juba viimased kümme aastat kuulen ma iga nädal on vanematelt küsimust: millal ma mehele lähen ja lapselapsi sünnitama hakkan. Nagu ma ise väga tahaks vaba ja vallaline olla … Ei ma ei taha, aga ma ei plaani lihtsalt laste pärast endale mingisugust alkohoolikust partnerit leida, kes minu pere kulul meie juurde elama koliks ja mind rasestaks. Ja ega ma paaniliselt ka ei otsi endale meest, sest tegelikult ei tunne ma pereelust puudust.

Kui alguses lihtsalt küsiti, et millal mul abielu- ja lasteplaanid on, siis viimastel aastatel hakati tungivalt seda nõudma ja isegi ähvardama. Aeg- ajalt kutsusid nad kokku mingi tobeda “erakorralise perekonnakoosoleku”, mis nägi välja nagu dramaatiline teatrietendus, kus ema oli isale sõnad suhu pannud, mida minult küsida: Kas ma olen lesbi? Kas ma ise aru ei saa, et bioloogiline kell tiksub? Kas ma olen printsess, et keegi mulle ei sobi? Ja kui ma neid endast välja ajasin, tulid sellised laused: sind ei tahagi mitte keegi; sa ei leia kunagi endale meest; sinu võimalus oli see või teine mees, kelle sa välja praakisid; vaevalt, et üldse enam sünnitad kunagi; küll sa kahetsed tulevikus, et sul lapsi pole …  Mõnikord ka sellised pehmemad küsimused: Kas tõesti mitte keegi mulle kasvõi natukene ei meeldi? Kas ma tean, et pärast 25. eluaastat fertiilsus langeb? Kas ma ööklubisse ei tahaks minna meest otsima? Kas ma internetist olen proovinud otsida meest? Ja siis sellised võrdlevad laused: näed, see naine on palju koledam ja rumalam kui sina, aga tal on mees ja lapsed; näed, need üritavad juba kaks aastat last saada, aga vanus enam ei luba; näed, see on ikka tark naine, tegi endale lapse ilma meheta ära; näed, see naine leidis mehe kinost/poest/Kadrioru pargist/lõi sõbrannalt üle … 

Kui ma kuulen “erakorraline perekoosolek” väljendit, siis lukustan end oma tuppa ja väldin nendega suhtlemist, sest see on ka mulle ju valus teema ja see on aastate jooksul väga nõmedaks aetud. Lisaks on nad hakanud koju vedama igasugu meeskandidaate – oma sõprade vanapoissidest poegi, mille kohta tagasihoidlikult võiks öelda: üks ei kuulnud, teine ei näinud, kolmas oli lombakas. See kõik nägi välja nagu mingi väga halb komöödiafilm, mille peaosas olin mina.  Mehi hakati mulle valima isegi teleekraanilt kuni selleni välja, et “Kas sulle see mees ei meeldi, äkki otsime selle mehe kontaktid sulle kuskilt?” Välja ei saa koos emaga üldse enam minna –  isegi keskturult või bussist leiab ta mulle mõne mehekandidaadi ja valmistab sellega piinlikkust. Vanemate käitumine on olnud põhiline põhjus, miks see kõik mulle nii ebameeldiv on. 33 pole ju veel maailmalõpp, on ka naisi, kes saavad oma esimese lapse 43-selt! Mul on teisigi omavanuseid sõbrannasid, kel pole meest ja last. Enamiku ajast ei arva ma sugugi, et mul on igaveseks rong läinud ja ma ei leia enam kedagi.

 

Jõulude ajal kutsuti taas kokku perekoosolek ja teatati mulle, et kui ma meest ei leia, siis pean kahe kuu jooksul kodust välja kolima ning võin tagasi kolida siis, kui olen endale elukaaslase leidnud. Nad ütlesid mulle, et see on minu kohus neile lapselaps sünnitada, et neil on sugulaste ees häbi, justkui ma oleks mingi puudega inimene. Et sugu tuleb jätkata ja see on iga inimese ülim ülesanne, millest mina jonnakalt kõrvale hoian. Neil oleks nagu täiesti ükskõik, kas mina olen õnnelik või mitte – mees tuleb leida, ükskõik, kas ma armastan teda või mitte. Nüüd on nad siis pähe võtnud, et minu mehetu olek on tingutud sellest, et elan kodus. Ohjahh. Esialgu mõtlesin, et see oli nali, aga see on kaugel naljast – isa on mulle juba leidnud üürikorteri ning ema pakib ja ostab asju nagu triikraud ja lillepotid, mida mul uues kodus vaja läheb. Ma võin ju välja kolida, aga  see ei muuda nende suhtumist minusse ja ei too mulle meest majja.

 

Ma küsin, kas selline on normaalne vanemate käitumine ja kas tõesti 33 on lootusetult hilja? 

 

Buduaarile Tiinalt

 

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, saada see aadressile keit@buduaar.ee.