Britta lugu- minu elu lesbina

Millal ma lesbiks „hakkasin”?

Mult küsitakse pidevalt, millal ma lesbiks hakkasin? Noh esiteks, lesbiks ei hakata, see on inimesel sünnist saati sees. Avastasin, et mehed pole minu jaoks kui olin umbes 14 aastane. Teised hakkasid siis juba kuttidega väljas käima ja tulid esimesed suudlused, seksuaalkogemused. Minul aga polnud poiste vastu mitte mingit huvi, ma viskasin pilgu peale hoopis oma sõbrannadele. Mis mulle naiste juures meeldis? Nad tundusid sõbralikumad kui mehed, lõbusamad, siiramad, neid oli pehme ja hea puudutada, nendega sai rääkida. Esimese naisega magasin 15-aastaselt. See oli hea!

Ma ei ole kunagi olnud poisilik, pigem vastupidi. Mulle on öeldud, et olen kaunis nagu printsess. Kuna ma pole karvaste kaenlaalustega mehine lesbi, siis on huvi poiste poolt olnud alati olemas. Olen proovinud ka poistega olemist. Tee mis tahad, nad ei eruta mind! Nad on liiga robustsed, kohmakad, tihti tahumatu sõnavaraga ja rumalate naljadega. Suudeldes meesterahvast tuleb mul hirm peale, ta nagu tahaks mind ära süüa! Ma ei ole mingi feminist, mehed on ka toredad, ent nad pole minu jaoks!

Seks mehega on erinev seksist naisega. Seks naisega kestab kaua ja on väga õrn ja rohkeid naudinguid pakkuv. Seks mehega on mõni minut kiiret lükkamist kuni tema orgasmini jõuab.

Tegelikult pole kerge olla lesbi. Esiteks ei aktsepteerita Eestis homosid ja lesbisid ning seega ei ole mõtet oma orientatsiooni avalikkuse ette tuua. Need kes teavad, need teavad. Mõnikord sooviksin küll, et võiksin julgelt kõigile kuulutada, et mulle meeldivad naised, ent see on ebareaalne.

Mis vanemad arvasid?

Kui vanematele ütlesin, et asi on nii, et mulle ei meeldigi poisid, siis kutsuti kohale katoliku preester, kes mulle aru pähe panna üritas. Aru ei tulnud kahjuks pähe. Ütlesin vanematele, et kolin kodust ära kui nad minu otsusega ei lepi. Tegime sellise kompromissi, et sugulastele minu lesbilisusest ei räägi. Vanemad ei kannatavat seda häbi välja. Nüüd saan vanematega hästi läbi, aga minu orientatsioon on tabu teema. Sellest me ei räägi ja tüdrukuid ma koju ei vii.

Tagakiusamine koolis

Kui koolis välja tuli, et olen lesbi, hakkas terror pihta. Kooli pidudel ja klassiõhtutel kutsusid poisid mind tantsima ja siis sosistasid kõrva, et kas ma mõne sõbrannaga neile lesbishowd ei tahaks teha ja naersid siis mulle näkku. Mulle topiti kotti igasuguseid rõvedaid pilte kahest karvasest naisest kes üksteist lakkusid, kui ma tahvli ette vastama läksin, hüüti tagapingist igasugu rõvedusi.

Kõige nõmedam oli see, et minu „sõbrannad” üritasid purjus peaga mind ära kasutada. Ju neil oli huvi, kuidas oleks naisega olla. Ma ei osanud arvata et nad mingit nalja teevad ja nemad meeldisid mulle ka. Seksisin kahe sõbrannaga ühel peol ja järgmine päev olid kooli peal jutud lahti, et mina olevat neile maksnud, et nad minuga magaksid. Siis pakkusid mulle kõik raha, et ma nendega seksiks või teab mida teeks. Asi oli juba üle igasuguse piiri ja üks vanem naisõpetaja, kes oli ka arvatavasti lesbi, jättis mu peale tunde ja tegi mulle siivutu siis ettepaneku. Vahetasin kooli.

Uus elu ja uued tuuled

Uues koolis olid sõbralikumad inimesed. Minu orientatsioonist ei teadnud seal keegi ja hoidsin selle ka sügavalt enda teada. Seda, et olen lesbi, teadsid vaid paar kolm lähedasemat sõbrannat. Kiusamisest olin palju õppinud, teadsin kuidas käituda ja mille eest hoiduda.

Ülikoolis olid palju mõistvamad inimesed. Minu kursusel oli peale minu veel 2 lesbit! Saime kohe suurteks sõpradeks, sest oleme hästi sarnased. Ühega neist tekkis mul suhe, mis kestis pool aastat. Siis avastas minu naine, et talle meelduvad ikka mehed ka ning hakkas ühe kursavennaga koos elama. See oli küll halb üllatus.

Sain tööd ühes lesbibaaris ja olen sellega väga rahul. Saan vabalt olla see, kes ma olen ja ei pea end häbenema. Leidsin endale uue girlfriendi, kes on lesbi mis lesbi. Meil on tõesti suur armastus, käime koos igal pool. Reisime tihti, käime metsas jalutamas, peol, [gallery ids="1830807,1830808,1830809,1830810"]