Sandra Angel: Eile polnud mu elus veel kedagi ja täna jahivad mind juba 3 meest!

Kui sügispäike hellalt mu põski ja käsi silitama hakkas ja Avicii taustal tõdes, et ta ei tea, kus tee lõppeb, aga ta teab, kust alustada, tundsin, et elu polegi nii morn. No või, et see ei pea nii morn olema. 

Milleks mulle pealinna ülikoolis kõige selle tuupimine, mida ma niikuinii kunagi tegema ei hakka, aja surnuks löömine peldik-spordiklubi administraatorina või peenraha teenimine flaierijagaja-tüdrukuna, kui võiksin samal ajal lõpuks ometi elama hakata?

Paitasin kaasa ümisedes Mac-i.

„Tere hommikust.“ Pruunide silmadega jõuline ja veidi ülekaalus noormees kummardus mu poole. Vaatasin teda ehmunult. Ta oli tõmmu, ülimalt rahulik ja näis kuidagi päriselt viisakas, mitte nagu see kuradi Patrick, kes kasutas viisakusi vaid veiderdamiseks, et endale tähelepanu tõmmata.

„Julian,“ noogutas ta ja sirutas käe minu poole.

„Ee... Sandra,“ haarasin korraks ta käest. See oli pehme ja soe.

„Kas ma tohin?“ Julian osutas tühjale toolile minu vastas.

„Ja-jah, ikka, “ Püüdsin tunduda hästi loomulik.

Juliani rahu on nakkav. Ta rääkis aeglaselt, naeratades ja temas puudus igasugune pealetükkivus. Mis aga kõige olulisem – iga kord, kui suu avasin, muutus ta tähelepanelikuks käsnaks, kes iga mu sõna endasse imes. Erinevalt Patrickust ei suhtunud ta rahasse kui vahendisse vaid kui heasse lapsepõlvesõpra. Pahelisus versus turvalisus. Milline mees!

„Võid mu kunagi sööma viia,“ ütlesin talle kuskilt naisteajakirjast meelde jäänud lause, mis pidi vältima enda odavalt müümist. Noormees naeratas noogutades. Päiksekiired sasisid ta süsimusti lühikesi kergelt kräsuseid juukseid, tundsin kaelal õrna tuuleiili ja näis, et kõik vaatavad meid heldinud pilguga. Aeg peatus selles romantilises hetkes.

„LET'S FUCK! LET'S FUCK! LET'S FUCK! LET'S FUCK! LET'S FUCK! LET'S FUCK! LET'S FUCK! LET'S FUCK... “ See oli muidugi Patrick, kes end ülipika ja samas mitte eriti sisuka sms-i kujul ilmutas. Erakordne mölakas! Pigistasin telefoni vihaselt „mute“-peale ja surusin selle selle omakorda käekotti. Uskumatu! Julian tundub tänu Patricku-sugustele topelt-armas ja veel palju-palju meeldivam.

„Sa oledki vist selline... päriselt viisakas,“ üllatasin ka ennast oma märkusega ja vaatasin Julianile otse silma.

„Viisakas peabki ju olema,“ ütles Julian lahkelt ja jätkas juttu sellest, kuidas õppimine Saksamaal on ta käitumist muutnud ja kuidas Euroopa ärikultuur erineb venelaste sõjakusest. Ta rahu lummas mind. Julian tundus sel hetkel olevat just selline mees, kellega võiks kunagi  ilusasse suurde valges roosimeres ujuvasse majja kolida. Milline veider lähedus ja turvatunne juba esimesel kohtumisel.

Õhetasin ja vabandasin end korraks „natuke värskendama“.

*** 

„Sandra, sa vist mõtled üle,“ kihistas väike tüdruk minus, kui suurde tualeti-eesruumi peeglisse vaatasin.

„T.ra, kas ma ütlesin sulle, kuidas asjad käivad? Mõtlemine pole sinu kõige tugevam külg ja sa tead seda! Tule 90-ndatest välja! Pane oma Brigada VHS-id põlema ja hakka valgeks inimeseks!“

Peeglis oli jõulise olekuga Armani särgis kiilaspea. Ma ei unusta iialgi hetke, mil meie pilgud kohtusid. Mind pole kunagi silmadega nii kiiresti läbi tõmmatud. Mees muigas üleolevalt ja naeratas.

„Mul on suurem,“ ütles ta madala iseteadliku häälega.

„Eeh...“ Pöörasin ümber ja tüüp seisis minust vaid mõne sentimeetri kaugusel. Toppis tätoveeritud käega telefoni püksitaskusse. Absoluutselt rahulik ja samavõrd ebameeldiv.

„Mac, noh. Sul on 13 tolli ja mul on... palju, palju rohkem,“ irvitas ta.

„Ahah...“

“Kas sa üldse tead, kes ma olen?“ Terane pilk.

„Ei.“ Issand kui haige, kelleks ta ennast peab?

„Aga tahad?“

„Mida?“

„Kõike.“ Jälle see irve.

„Ee...“

„Ok, vedas sul. Võid mulle õhtul helistada,“ ütles ta mu telefoni enda kätte võttes. Valge Samsung (Galaxy S4 Active, 162 eur) kiunus „Plip-plip... plip-plip-plip... plip-plip... plip“, kui tüübi jäme sõrm ülbelt selle klahvidest üle käis. Võtsin telefoni ja tardusin.

Välja jalutades osutas ta nimetis-sõrmega oma kuklavoldile:

„Karl.“ 

Ukse vahelt puhus külma õhku. Nagu päriselt?

***

„Kurat küll,“ mõtlesin ikka veel peegli ees seistes. „Eile polnud mu elus veel kedagi ja täna jahivad mind juba 3 meest!“. Naeratasin endale ja tundsin, kuidas liblikad mu kõhus lendasid.

„Ok,“ saatsin Patrickule.

*-*-*-*-*

See oli teine peatükk Sandra Angeli raamatust "Ma tulen". Kellele "too much", kellele parajalt palju. Esimest peatükki saad lugeda SIIT.  Kes ei jõua järgmist peatükki ära oodata, siis raamat on müügil kõikides hästivarustatud raamatupoodides. Lisaks saad lugeda SIIT.