Sandra Angel: Kuidas ma endale Maci sain

Sandra Angel: Kuidas ma endale Maci sain

Mul pole kunagi Mac-i olnud, samas pole ma ka kunagi perse saanud. Nii lihte see oligi. Mac-i saamine siis, mitte see teine asi. Seda parem ei meenutaks. Aga ikkagi… Ei, sellest hiljem. 

Mul pole kunagi Mac-i olnud, samas pole ma ka kunagi perse saanud. Nii lihte see oligi. Mac-i saamine siis, mitte see teine asi. Seda parem ei meenutaks. Aga ikkagi… Ei, sellest hiljem. 

 

Kohvik. Laupäeva hommik. Valus on. Nagu paneks ta mind ikka veel oma ülespumbatud riistaga. Idioot. Jah, suur helelillast klaasist peenisepump oli tal magamistoa voodikapi ülemises sahtlis ja ta ei häbenenud seda näidata. Ja kasutada. Minu nähes, vahekordade vahel, nagu oleks see osa tema trennist, mida ta väidetavalt iga päev teeb.

Patrick (kui see üldse on ta õige nimi, ma pole selles veendunud), on sitapea. Aga aus sitapea ja sellepärast ta mulle meeldibki. Ja sellepärast andestangi talle ta valed. Alates väiksematest – et ta vanaema on Hispaaniast pärit ja et tal on investeerimisfirma – , kuni suurteni, et ta on kohe-kohe minusse armumas. Valus. Kuidas saab sellist üldse ausaks nimetada? Vist ainult sellepärast, et ta hommikul kõik naerdes üles tunnistas.

 

„Kuidas see siia ära mahub?“, mõtlen, kui eemaldan valgelt karbilt kileümbrise. Mac ise on armas. Ü-li-ar-mas! Ilus, uus ja puutumatu. Nagu mu pepu enne Patrickut. 

Lotendavate kätega helga vahib mind kadedalt ja ma ei usu seda, te ei usu seda, – poetab üle oma paksude huulte: „L-i-t-s“. 

Tunnen tuld.

Helga. Jube meik. Või on see üldse meik? Traagiline mõlemal juhul. Arvad, et oled siin ettekandja? Tegelikult on sul lihtsalt aju rikkis ja see ei taju enam aja kulgu. Tulid siia, kui said 18 ja siis olid sul unistused, lahkud kui oled 81 ja siis sind siin enam pole. Muud vahet ei olegi. Järjekordne elu, mis kulgeb nulli kiirusel 2 euri tunnis, millest euro maandub paksus maos ja teine põies ja mõlemad lõpuks peldikus, ühesõnaga sitt. Loll oled, helga, loll! Vahi mind jah, vahi seda ilusat asja siin, mida sa peadki õuna pildiga ilusaks asjaks. Meie maailmas on see Mac. Ei! Sulle selliseid kingitusi ei tehta. Isegi kui sa terve jalgpalli-koondisega nussiks, ei tehtaks. Ei, isegi kui sa terve liigaga, kõigi liigadega jalgpalli ajaloos nussiks, ikka ei tehtaks. Ja kui sa teaksid, mida mina ja Patrick eile tegime, siis tormaksid sa kohe uksest välja ja hüppaksid trammi alla. Kuradi Helga Karenina! Ja kõik puruneks – su unistused, arusaam elust, rikki läinud ajamasin su peas ja tramm. 

 

Aga, vahet pole, Patrick ei vaataks sind niikuinii. 

„On üks asi, mis iga normaalse mehe südame murrab – pekk“, ütles ta ju eile öösel, kui oma särgi seljast tõmbas. Muuseas ja halvasti varjatud loomulikkusega. Mitte rohkem kui minut peale seda, kui oli oma lapsiku jutuga mind suure rõduga korterisse meelitanud. Valus.

 

„Mu eks arvab, et mu keha on 3 miinus.“ Idioot. Ma pole pime. 

Ma ei kavatsenud temaga magada. Ei. Tahtsin, et ta minusse takerduks, tükk aega pusiks, lõpuks alla vannuks ja üksi nuttes pihku taoks. 

„Davai, kepime!“ tegi ta rõõmsalt üpris otsekohese ettepaneku.

„Unusta ära.“ Naeratasin ja surusin end valgesse diivanisse.

„Okei, laku mu nibusid siis!“ Ilusad hambad.

„Unusta ära, nagu päriselt!“, lükkasin ta eemale. Lihased. Mitte nagu kulturistidel, vaid nagu Rooma jumalatel. Noor ja ülbe on ka hea.

 

Ja siis see algas. Patrick tuli. Nagu rong. Ta käed olid igal pool ja mida rohkem püüdsin neid eemale lükata, seda täpsemalt need liikusid.

„Ei, ei, ei, ei, ei, ei…“ Suudles kaela. Vastikult hea jahe keel. Kiire. 

„MINE PERSE! Tegelt ka!“ tõukasin tüüpi põlvega.

„Ok,“ naeratas Patrick ja pööras mu ümber nagu ajakirjalehekülje. 

Mida?! Ta võtabki seda sõna-sõnalt, sain aru, kui ta mõlema käega selja tagant mu teksade (Escada Rhinestone Bling Tight, 395 eur) nööpi avada üritas. Rabelesin lahti.

„Sa oled haige inimene!“ karjusin talle näkku ja hüppasin püsti. „Ma lähen minema.“

„Oota…“ ohkas ta kurvalt põlvitades. „Ma tean. Ma olen jah natuke haige“ Jälle see süütu naeratus, nagu ta maniakaalsus oleks terve maailma paratamatu traagika. „Ma tahan sinuga rääkida. Sa meeldid mulle päriselt.“ Valus.

 

See töötas. Kahjuks. Sõnad. Sõnad töötavad. Ta vahtis mulle südamesse ja muudkui rääkis. Kõigest. Enda puudustest, hirmudest ja sellest, et ta tegelikult vihkab naisi ja et seks on tema jaoks ainus võimalus, et enda eest põgeneda. Sellest, kuidas ta vanemad temast ei hoolinud ja kuidas raha teenimine vabastas ta kohustusest suhelda nendega, kes talle ei meeldi (praktilisel kõik), vabadusest ja sellest, kuidas enamik, kes tast erinesid (praktiliselt kõik), teda ei mõistnud ja kuidas ta seetõttu kõigist ja kõigest eemalduda tahtis. Sellest, kuidas tuleb elada ja mitte mõelda sellele, mida teised sinust arvavad.

Ei, loll ta polnud. Patrick oli tark. Mõned asjad oli elu talle juba kahekümnendate esimeseks pooleks ära selgitanud. Ometi oli see viimane kord, kui teda nii pikalt kuulasin.

 

Ma ei mäleta, kaua see kestis. Igal juhul soe hakkas – tundsin, et oleme sarnased ja ainuke mõistlik tegu on nüüd tervele maailmale sülitada ja koos temaga ta kõrghoone viimasel korrusel asuva klaasseinaga magamistoa voodisse kaduda. Valus.

 

***

 

„Ma tõesti sooviksin sulle perse panna. PLIIS!“, palus ta lõpuks. Nii siiras pilk! 

„Osta mulle Mac,“ ohkasin naeratades.

Ma polnud varem oma peput (laserepileeritud, hind… nalja teete või? See on priceless!) turule paisanud. Aga nüüd… Nüüd tegin seda lihtsalt selle pärast, et mulle tundus, et ma olen nii kuradi süütu. Oli see õige või vale samm, seda ei tea, aga tundus õigem kui mitte midagi tegemine. Ja Mac. Seda olin ka juba ammu tahtnud.

„Davai.“

„Päriselt?“ Valus.

 

Alles hiljem sain teada, et Patricku suurimaks investeerimis-projektiks oligi seksisõltuvus, mis neelas kogu ta raha, kui tal seda juhtumisi oli, aga vahet pole. Minu jaoks oli ja on ta lihtsalt Patrick – tore hullumeelne maniaki-poiss, kes mulle alati lahkesti oma abiriista ulatab. Nagu ka siis, kui ma selles võõras korteris enam… Eih, sellest hiljem.

 

***

 

„First name:“, vaatab Mac mind paluvalt.

„S–a–n–d–r–a“, trükin ühe sõrmega. Vaatan helgat. Kui sarnane ma sulle olin ja veel nii vähe aega tagasi. Valus. Aga see mõnus valu. 

Nagu ka see, mis edasi juhtus, kui too soojade tumepruunide silmadega võõras mulle leti äärest lehvitas.

 

 

See oli esimene peatükk Sandra Angeli kõmulisest raamatust “Ma tulen”. Järg ilmub juba nädala pärast. Raamatu kohta saad lisaks lugeda SIIT. Raamat on müügil kõikides hästi varustatud raamatupoodides ja registreerunud Buduaari kasutajad saadavad raamatut oma preemiapunktide eest SIIT.