Sonja lugu: suguhaiguse tõttu jäin lapsest ilma

Tere naised, kirjutan teile oma õpetliku ja kurva loo. Olen tavaline korralik noor inimene, pole mingi suur seikleja või meeletu meestevahetaja. Vanust on mul 25, maganud olen elus kolme mehega. Arvan, et see on mulle piisav. Eelmisel nädalal pidin ma kahjuks tegema abordi ja jäin seetõttu ilma oma väga oodatud beebist. Põhjuseks oli minu kehas kaugele arenenud süüfilis, millest ma ise teadlik ei olnud.  Kuna oli oht, et see võib kanduda ka lapsele, ning ma pidin kohe raviga alustama ja ravi on lootele väga ohtlik, siis kahjuks ei olnud muud võimalust valida.

Räägitakse küll, et noortel naistel pole probleeme raseduse ja sünnitamisega, aga alati tuleks enne lapse planeerimist (ja ka siis, kui sa seda ei planeeri), käia naistearsti juures, et ikka kindel olla, et sul pole haigusi.  Ka mina tegin seda järjepidevalt ja käisin paari aasta jooksul vähemalt korra naistearsti juures, aga süüfilise testi me tõesti ei teinud, sest kinnitasin ka arstile, et mul on püsipartner ja seksime kondoomiga.

Praegu olen ma väga löödud, nutan iga päev ja eluisu on otsas, sest pidin oma oodatud lapsest loobuma. Meil oli planeeritud rasedus ja mul pole oma lapse kaotamises mitte kedagi süüdistada peale iseenda. Ma oleksin pidanud minema ka enne raseduse planeerimist arstile, aga kuna ma pole end kunagi haigena tundnud, siis ei pidanud vajalikuks ka seda teha, pealegi olin ma kindel oma praeguses ja eelmistes partnerites. Aga nagu näha, siis tegelikult ei tohi meestes kunagi kindel olla. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma sain süüfilise saada, sest mu esimesel poiss-sõbral olin mina esimene naine, teise poisiga seksisime vaid kummiga ning praegune mees käis ka nüüd uuringutel ja tema oli täiesti terve. 

Lisaks kõigele sellele, mida ma olen pidanud viimase kuu aja jooksul läbi elama - eelkõige siis abort ja nüüd süüfilise ravi, mis on päris valus, on mul häbi ka oma elukaaslasele otsa vaadata, sest tema on ju terve ja mina oleksin nagu mingi küla hoor, kes on kuskilt haiguse koju toonud.

Arst ütles, et mõnikord võib olla ka olukord, kus mees on viiruse toonud, aga ise on terve, kuid kuna süüfilis oli juba kaugele arenenud, siis arsti väitel ei saanud see olla viimasel ajal nakatatud. Järelikult pidin ma selle kunagi varem kuskilt saama. Ja ma kahtlustan, et selle andis mulle poiss number kaks - ju ta seetõttu kondoomiga seksida sooviski, et polnud oma tervises kindel. Samas, kui ma talle oma haigusest teavitasin ja palusin tal kontrolli minna (arst käskis kõiki partnereid teavitada), siis ta kinnitas, et on end kontrollinud ja on täiesti terve. Võibolla ta valetas, võibolla mitte. Üks asi on aga selge, et kui mees on haige, siis igasugune kokkupuude temaga võib sulle mingi haiguse anda, eriti kui viirusekandjaks on veri või sülg. Viimase peale mõeldes, siis nii mõnedki haigused levivad ju sülje kaudu ja pidades silmas, kui palju tänapäeval noored suvalistega suudlevad, siis tasuks ikka väga enne mõelda, kellega mida teha. Hea on mõelda, et need haigused juhtuvad teistega ja mitte minuga, aga ühel päeval kui avastad, et oled mõne saatusliku haiguse mehelt saanud, siis sa enam nii ei tunne. 

Egas midagi, elu läheb ju edasi. Teen ravi läbi ja saan uuesti rasestuda. Vähemalt loodan ma seda väga. Samas, ka iga raseduse katkestamine on ohtlik ning kunagi ei saa kindel olla, et sa ikkagi peale aborti veel lapsi saad. Ka veredoonorit minust kunagi ei saa enam, sest süüfilis on igavene haigus, aga see polegi ehk oluline. Tähtis on see, et olen elus ja terve ning haigus sai avastatud.

Teile aga ütlen, et valige hoolega partnereid ning hoidke oma keha. HIV pole ainus suguhaigus, millel on saatuslikud tagajärjed. Loodan, et võtate minu loost õppust ja lähete kohe arsti juurde end kontrollima.

Buduaarile Sonjalt

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, siis kirjuta meile [email protected]