Alar Ojastu toob eestlaste koju Tiibeti kunsti ja Tai kultuuri

Buduaarile Alar Ojastu:

Minu teekond Imé maalideni sai alguse 2007. aasta jaanuaris Bangkokis, kui külastasin oma lapsepõlve sõber Tommi, kes õppis Tais meditsiini.

Neljandal õhtul Suan-Lun turul puuvilju ostes viis tee meid kokku Kanadast pärit Davidi ja tema Austraallasest naise Katyega, kes olid läbi sõitnud kogu Tai ning suundusid nüüd oma viimasesse sihtkohta Chiang-Mai'sse Põhja-Tais. Tegemist oli viiepäevase omal käel edasi-tagasi tüüpi reisiplaaniga ning kuigi Tom pidi haige kõhuga Bangkoki jääma, liitusin mina järgmisel päeval siiski paariga.

Mida rohkem põhja poole, seda hõredamaks muutus asustus ning kuna pimedaks läheb juba kella kuuest, on ilma kindlate teemärkideta sõites kerge õigelt marsruudilt kõrvale kalduda ja see meiega juhtuski. Olime jäänud liiga kauaks Phang-Nui mägiorgu einestama ning kuigi kohalikud soovitasid sinna ööbima jääda, oli meil siiski plaan ööks Chiang-Mai'sse jõuda. Kuna ühtegi kohanime ei olnud näha või me sõitsime neist pimedas lihtsalt mööda, siis kulgesime mitu tundi ilma, et oleksime möödunud ühestki suuremast asustusest. Tunne oli juba üpris lootusetu, kuni nägime tee ääres munkasid. Olen kindel, et nägime kolmekesi välja nagu Naksitrallid. Tegime viipekeeles selgeks, et vajame abi, mille peale tehti meile omakorda selgeks, et oleme oma teelt väga suure kaarega eksinud ning targem oleks nendega kaasa minna.

Peale viieteistkümne minutilist ekslemist pimeduses, jõudsime lõpuks jõeni, mille kallastel olid kirjud hütid ning erkkollastes riietes mungad askeldamas nende ümber. Tais on üle 29 000 kloostri ja 250 000 munga ning pimedas ei tundunud see koht teistest väga erinev. Meile tutvustati kahte meest, kelle nimed olid Tippakorn ja Aolan. Kuna nende inglise keele oskus oli väga hea, siis suutsime omavahel vestelda ja saime teada, et olime jõudnud iidse “Chao-Chi-Hani” kloostri pühasse roosiistandusse. Mungad olevat siin üle 300 aasta kasvatanud roosisorti, millele loeti kasvades palveid ning valmides saadeti kuninga abil üle Põhja-Tai inimestele nende kodudesse õnne ja tervist tooma.

Saime teada, et päeva pärast saabuvad rooside laialitoimetamisega tegelevad saadikud ning saame neilt vajadusel abi auto parandamisel ja tankimisel või küüti Chiang-Mai’sse. Seniks lubati meil kloostrisse peatuma jääda. Saime vestluse käigus teada, et Tippakorn ja Aolan olid viie aasta eest Tiibetist tagakiusamise tõttu Taisse põgenenud kutselised kunstnikud. Viimased aastad olid nad elanud kloostri territooriumil abilistena, õpetades kolm korda kuus ümbruskonna lastele maalikunsti ning keskendudes ülejäänud aja enda loomingule.

Tippakorn ja Aolan näitasid meile ka oma maale ja ma ei suutnud uskuda, mida ma nägin. Ma ei teadnud, et värve saab üldse nii kasutada, et maalid su sees ellu ärkavad. Seal oli üle 40 töö. Osad olid omalooming, osad aga reprod Chiang-Mai turu jaoks. Vaatasin neid maale ja tundsin, kuidas mu sisemuses tekkis kummaline rahu. Ma olin kirgastunud - millised värvid, elu ja energia. Neid maale võis füüsiliselt tunda.

Olles lugenud Masaru Emoto raamatut “Vee sõnumeid” ning mõistnud teaduslikult tõestatud fakti, et mõte suudab mateeriat mõjutada, siis sai mulle selgeks ka Imé maalide saladus. Maalid valmisid roosiistanduses, kus mungad üle 300 aasta iga päev keskendusid õnne ja harmooniat toovatele palvustele. 300 aastat suunatud mõttetegevust ei lähe kaotsi - see jääb õhku, mulda, rohtu ja värvidesse, millega maalid värviti. Tippakorn ja Aolan on õppinud maalima sisemise vaikuse seisundist, mille kohta ütleb Eckhart Tolle raamatus “Siin ja praegu” järgmist: “Iga kunstnik, teab ta seda või mitte, loob ilu alati seisundist, kus ei ole kohta mõttel, seisundist kus valitseb vaikus ja sisemine rahu.”

Minus tekkis tohutu soov seda elamust jagada. Tegin sellest kunstnikega juttu, kuid nad keeldusid. Selgitasin, et mind ei huvita kasum vaid hoopis see, et saaksin kasvõi killukese sellest mida nägin, heausklikul eesmärgil kodus edasi anda. Samuti ütlesin, et iga maal, mis Eestist tellitakse, läheb inimesele, kes on just seda maali tahtnud ning müües maale Euroopasse on iga töö pealt võimalik luua kordades suuremat väärtust kui miinimumhind, mida kohalikud kaupmehed olid nõus välja käima.

Teadmisega, et rahaga saab head teha ja suurema raha hulgaga saab veelgi enam head teha, jõudsime lõpuks kokkuleppele, et kui koostöö ei omanda ärilise kohustuse mõõtu ja tellimuste arv ei ületa 25 tellimust kuus, siis on nad nõus ideele võimaluse andma.

Nii saigi alguse koostöö, mille tulemusena jõuavad iga kuu Eesti kodudesse erilised pärandid Tiibeti ja Tai kultuurist. Vahetub positiivne mõtteenergia, millest ei sünni vaid üks õnnelik inimene, kes sai oma unistuste maali, vaid saavad kasu ka nii paljud teised. Loe lähemalt www.imemaalid.ee  või tutvu kogu Imé imelise kollektsiooniga: http://www.sisustus.ee/?cmd=products&cid=105&scid=509&sid=434