London, London

Maarit Kasemägi

London, London – unistuste linn

Mõte suurest kosmopliitsest linnast Londonist ajab kindlasti paljudel judinad peale, sealhulgas ka minul. See on linn, kus kõik tundub võimalik. Kõik on hoopis teistmoodi võrreldes meie kauni pealinna Tallinnaga. Võrdlus nende vahel tundub isegi olevat ülekohtune.

Ärevus enne suurlinna sõitu oli tohutu. Keha läbis ka väikene abitusetunne - kuidas ikkagi nii ilmatu suures kohas hakkama saada ja orienteeruda, see tunne aga kaua ei kestnud. Ees ootasid mind ju kolm sõbrannat, kes usutavasti on ka lahked igas küsimuses aitama.

Uskumatult hästi valitud kohvri sisu võrdub reisil täpselt kakskümmend kilo – nii ka minul. Sees hädavajalikud riided erinevateks ilmastikuoludeks ja sündmusteks. Piisav kogus söögikraami, et mitte asjatult raha toidu peale kulutada. Kindlasti kaasa leib, sest  inglased seda väga ei tunnista. 

Lend Londonisse kestab keskeltläbi 3 tundi. Õhtusel ajal võis taevas näha mitmeid kauneid värve, mis moodustusid päikese ja pilvede koosluses. Tõeliselt kaunis vaade 11 kilomeetri kõrguselt lummab arvatavasti kõiki, kes taevalendu tihti ette ei võta.

Gatwicki lennuväljale jõudes näed kui suure keskusega on tegu. Astudes lennujaama, võib pea hakata ringi käima, sest see on nii suur ja orienteerumine tundub esmapilgul keeruline. Kui passikontroll läbitud ja pagas käes, tuleb hakata mõtlema, kuidas kesklinna saada. Kõige otsem rong on Gatwick Express, see viib lennujaamast  kesklinna Victoria peatusesse 30 minutiga. Mina aga kesklinna kohe minema ei pidanud, sest ööbimispaik asus South-East Londonist (Lõuna-Ida). Selleks pidin London Victoria liini võtma ja korra rongi vahetama. Kui lõpuks õigesse peatusesse jõudsin ei teadnud ma täspelt kuhu edasi minna ning kuna mõistsin oma sõbranna seletust valesti, ronisin 20kilose kohvriga kaks korda ülesse ja alla umbes 30astmelisest trepist. Kui aus olla, siis polnud see väga lõbus ettevõtmine. Jõudes lõpuks kohta, mis mu koduks mõneks ajaks sai, ootas mind ees jällegi trepp, aga seda korda väga kitsas – järjekordne katsumus oma asjadega ronida nii kuidas suudad.

Peatuda koduses õhkkonnas on palju mõnusam, kui teha seda  mõnes hostelis, hotellis või muus ööbimiskohas. Kuid eks see ole ka maitseküsimus. Minule igal juhul pakkus väga suurt rõõmu viibida oma sõbrannade „täitsa omas Londoni kodus”. Loodan, et ma neile ainult väga palju tüliks polnud.

Reisi ajaks oli 8.- 13. november. Võiks öelda, et meile varajane talveaeg, aga Londonis kestis veel ilus ja soe sügis. Tagasijõudes oli hirmutav astuda Tallinna lennujaamast välja külma kätte.

Mida siis viie päevaga teha ja näha jõudsin? Ütlen juba algul ära, et suuremat sorti kultuurireisi sellest kujundada polnudki plaanis. Olen kindel, et tulevikus jõuan sinna jälle ja jälle ning siis on aega rohkem ennast harida. Juba ühe muuseumi külastamine võtaks aega päeva või rohkemgi.

Teisel päeval sain aimu, mida sõna shopping tõeliselt tähendab - hommukul kell 10 lahkudes kodust shoppingtuurile ning lõpetades alles kell 22.00 on paras katsumus. Selle aja sisse jäi vaid osaline shoppingutänava Oxford Streedi „läbikammimine”.  Aega ei jäänud isegi söömiseks, paar hammustust võileivast ja oligi kõik. Võiks öelda, et kui tavapäraselt on lõuna ajal kõht väga tühi, siis seekord polnud isegi aega sellele mõelda. Jalad muudkui liikusid ühest poest teise ja käed aina täienesid uute kaubakottidega. Minu jaoks oli see uskumatu, sest ma pole varem sellist asja kogenud, et võin tõesti sellisel viisil raha kulutada. Arvan, et paljusid võib esialgu tabada  kramp kõiki neid poode nähes ja seda, mis seal veel pakutakse. Erineb see suuresti Eestis pakutavast. Kõike meelepärast on nii palju. Mõtlesin, et kui see tõesti mulle meeldib, siis miks seda mitte osta. Pärast on hilja avastada, et see ma ikka see, mida ma väga tahan. Tihtipeale loeb just esimene emotsioon, mitte hilisemad kaalutlused. Usun, et paljud meist on seda kogenud ja piinab hiljem mõnda aega piinelnud.

Kolmandal päeval polnud plaanis kesklinna liikuda, vaid tutvuda kohaliku keskusega Lewishamis. Lewishami iseloomustab rohke musta nahavärvi elanikkond, mõni ehk nimetaks antud rajoon rohkem geto’ks. Minule see kant meeldis, vähemasti päeval, sest eks võõras kohas ole pimedas õõvastavam. Jalutades ringi, tõden, et majad on just sellised nagu filmides võib kohata – äärelinna kivist ridaelamud.  Kohalikus keskuses võib leida mitmeid huvitavaid poode, mis pole mitte ainult suurele rahakotile mõeldud - Primark ja Peacock pakuvad väga huvitavaid soodsaid leide. Kuigi London on üle- üldiselt kallis koht, ei pea tingimata rikkur olema, et sinna shoppama minna. Hästi otsides leidub seal palju moodsaid ja erilisi ning samas soodsaid riideid. Kuid kindlasti tuleb abiks eelnevad soovitused, kuhu minna. Minu sooviks oli Londonis külastada mõnda turgu, sest pole varem välismaal sellises kohas viibinud, aga olen kuulnud, et Londoni turud pidid väga palju erinema Eesti omadest. Nii soovitas mul üks tuttav külastada sellist kohta nagu Camden Town. Pühapäeval võtsingi teekonna sinna ette. Maa alusest metroojaamast väljudes valdas mind hetkega vaimustus. Polnud varem midagi säärast näinud: esmapilgul oli kohe näha, et tegu on „karmi” kandiga. Tänaval kõndis palju üleni musta riietatud noori, paljud ehk sarnanesid gooti stiiliga, teised aga rohkem värvilisema pungiga. Tänav oli väga kirev, süstis tohutult positiivsust ja elavust ka endasse, olenemata sellest, et eelnevad päevad olid olnud juba üsnagi väsitavad.
Esmapilgul tundus seal olevat kolm turgu, üks põnevam kui teine. Turgude arvus ei saa ma päris kindel olla, sest algul peale vaadates näed, et on üks pood, aga poes edasi liikudes  avaneb tohutu suur turulaburünt, kus rahavas tungleb meeletult külg- külje kõrval. Soovitan kõigile kasvõi korraks seal peatuda! Usun, et igale maitsele võis sealt tänavalt midagi leida.

Bond Street vastandub Camden Towniga. Bond Street on tänav, kus on esindatud enamus maailma kuulsaid brände: Versace, Armani, Gucci jne. Kõndides mööda nendest poodidest, tekkis mul natuke kõhe tunne. Kõik paraku ei suuda lubada kalleid „silte” enda riietele. Mina isiklikult ei pea sellist asja näitajaks. Kes saab endale lubada kalleid brände, tehku seda. Ma aga ei usu, et see, kellel kõlavat firmamärki pole, oleks millegi poolest kehvem. Pigem suudavad inimesed olla hoopis erilisemad ja leidlikumad!

Kolmanda päeva õhtul läksin oma Londoni sõbrannadega välja, kuigi olin üdini väsinud, aga sellest keelduda oleks olnud patt. Läksime vesipiibukohta, mille nimi oli „Momo”. Võrdlused Tallinna enim tuntud vesipiibukohvikute, baaride Populari ja Hookah- House’iga, ei tule kõne allagi. Kui Tallinna omasid võib rohkem näitamiskohaks pidada, siis „Momo” oli sõna otseses mõttes mõnus ajaveetmise kohvik/baar. Ruum oli kitsas ristkülikukujuline nagu koridor. Lauad, mis olid kuldsed ja ümmargused justkui suured vaagnad, asetsesid üksteisele lähestikku, nii et laiutamiseks seal ruumi ei jätkunud. Lage kaunistasid rohked lambilühtrid, mis olid kõik isemoodi erilised. Lisaks nendele elementidele olid seal veel suurel hulgal dekoratsioone. Interjöör lõi väga hubase ja õdusa tunde. Teenindus oli aga ülimalt hoolitsev ja meeldiv. Pärast paaritunnist istumist ja jutustamist viis meie tee edasi suhteliselt lähedal asuvasse baari „Rumba”. See oli pisikene ööklubilaadne kohake. Koht oli natukene räpasem kui harjunud, aga iseenesest mõnus muusika ja hea seltskond.

Kõige kultuursem päev oli pühapäev, reisi neljas päev, kui sai linnas rohkem ringi vaadata. Jalutasime Thames’i kaldal ühe silla juurest teise juurde. Ära sai nähtud muinasjutuline sild Tower Bridge ja ka Millenium Bridge, mis on mõeldud vaid jalakäijatele üle Thames’i jõe kõndimiseks. Selle jõe kallastel peaks iga Londoni külastaja kindlasti ära käima, sest vaade on lummav ning näeb kui kirev on  London arhitektuuriliselt. Ära sai käidud ka Buckinghami lossi juures – võimas ehitis! Kui mõelda, et meil on Kadrioru loss, siis losse omavahel võrrelda ei saa.

Asi, mis Londoni juures mulle väga meeldib on transpordikorraldus. Hea on liikuda kiiresti linnas metroode ja rongidega. Olgugi, et Tallinnas sellist süsteemi vaja pole, võiks kaugematesse paikadesse liiklus küll rohkem tihedam ja sujuvam olla. Ja   ühistranspordikultuur on seal palju arenum: bussi sisenetakse esiuksest ja väljutakse tagauksest; selline süsteem ei tundunud kellelegi probleeme tekitavat. Eestis sellisest korrast unistada tundub esialgu liig, kuid loodetavasti paraneb ka meil kõik.

Metroodes jäävad silma inimesed, kes kõikvõimalikel viisidel tahavad end ümbritsevast eraldada- pool vagunit loeb lehte ja teine pool kuulab muusikat. Kui keegi neid peaks juhuslikult pikemalt silmama, üritavad nad sellest pilgust võimalikult kiirelt vabaneda.

Terve linn on täis nii erinevaid inimesi. Paljude ilmest võib välja lugeda tülpimust, kuid leidub suur hulk inimesi, kes oma rõõmsameelsuse ja emotsionaalsusega teisi nakatavad. Viibisin ühes ehetepoes Oxford Streedil ja äkitselt astub mu juurde müüja ning lausub midagi. Esimese korraga ei saanud ma aru, mis ta ütles. Tekkis tunne, et olen kuidagi valesti poes käitunud, midagi ebasobivat teinud. Seejärel, nähes mu ilmet, küsis müüja minult uuesti, et kust ma sellise laheda koti olen endale soetanud. Talle see väga meeldis. Temale näis uskumatuna, millisest poest ma selle olin ostnud ja veel kui odavalt ning lausus seepeale, et sellest kauplusest saab tema lemmik koht. Hiljem veel kuulsin, kuidas too müüja teisele rääkis, et äkki küsib minult luba kotti korra hoida. Minu jaoks oli see juhtum natukene naljakas, aga samas armas. Pärast poest lahkumist olin positiivsete emotsioonidega laetud. Kui tihti Eestis sellist olukorda võib tekkida, et keegi täiesti võõras astub ligi ja pärib midagi seesugust, seejuures olles ise ülimalt siiras? Üle- üldse tundusid erinevate alade teenindajad palju meeldivamad ja viisakamad kui meil, kuid leidus ka  muidugi üli pealetükkivaid.

Reisi muutis eriti meeldivaks see, et seal oli 13-15 kraadi soojem kui Tallinnas. Kestis veel väga kaunis sügis.

London on ilus linn ja väga kirev igas mõttes. Inimesi on seal meie mõistes meeletult palju, oled lihtsalt kui osa massist. Kõndida nüüd jälle Tallinna tänavatel tunned, et silma paista on palju kergem kui suurlinnas, kus oled mattunud teiste inimeste keskele. Seal käib pidevalt kiire elu, kogu aeg midagi toimub. Arvan, et ei suudaks ise sellises kohas elada. Väiksest reisist vahelduseks aga ära ei ütleks, sest me kõik vajame aeg-ajalt rutiinikatkestusi, et jälle edasi liikuda.