Nädalalõpukene Londonis aka absurdne on olla mina

12 kommentaari

Tahan enda peale kaevata…ma ei viitsi enam…eemaldage see jõle
Nais-Mr.Bean minust..ma ei tea mis mulje ma võõrastele inimestele
sedasi jätta võin. Ma kardan ennast juba ja kõike seda milles mu keha
ja vaim kokkuleppele ei jõua. Mind ei pea enam veenma minu dementseks
olemises. Tunnistan seda. Nagu miks on vaja koguaeg unustada ja kaotada
ja tähele mitte panna ja valesti mõista?  

Nädalalõpukene Londonis aka absurdne on olla mina

Tahan enda peale kaevata…ma ei viitsi enam…eemaldage see jõle Nais-Mr.Bean minust..ma ei tea mis mulje ma võõrastele inimestele sedasi jätta võin. Ma kardan ennast juba ja kõike seda milles mu keha ja vaim kokkuleppele ei jõua. Mind ei pea enam veenma minu dementseks olemises. Tunnistan seda. Nagu miks on vaja koguaeg unustada ja kaotada ja tähele mitte panna ja valesti mõista? Miks on vaja enda elu keeruliseks elada ja oma hälbelise käitumisega erinevate terviseajakirjade huviorbiidis tiirelda ja persooniloo kandidaat nr 1 olla? Rääkimata WANTED listist kuhu erinevad haiglavormid mind ilmselt juba kümmekond aastat tagasi lisasid. Minuga juhtub alati midagi tobedat ja piinlikku ja halba ja ebameeldivat. See, et ma kõigest alati ei räägi ei tähenda, et midagi kunagi ei juhtuks ja need minu enda esilekutsutud juhtumised on veel lisaks neile käkkidele ja negativismist pakatavatele sündmustele, mida teiste inimeste algatus mind läbi elama sunnib. Seda kõike on nii kuramuse palju (no sõna kuramuse ega kurat ei ole Ingeri jaoks roppus, et seda ma Porgandi Pillega asendama ei hakka).

Nagu see susside jalga unustamine ja nendega poodi minek. No ok see oli veel süütu case. Aga kuidas suhtuda sellesse kui sa paned oma telefoni koti sellisesse avarusse loe küljetaskusse, kust sa seda ise ka otsida ei oska ja oled üksi oma vale teadmisega lennujaama sõitva bussi peatumispaigast ja väljas on torm ja sa riskid ööbimiskohta tagasi joostes lennukist mahajäämisega, sest sa lihtsalt ei mäleta kuhu sa oma telefoni panid või veel, oh seda hajameelsuse tippu…loed üliolulise infoga smsi veits valesti ja duhhhh oledki Londoni teises otsas ja kindel lennujaamabussist mahajääja, mille pilet sul juba varem ostetud oli. Sa jooksed koos varustusega ( nagu sõjaväes ma kujutan ette) oma elu kiireima 1500m täielikus paduvihmas ja kõrgendatud ohus, et mingi puuoks võib sulle ülaltpoolt kaela sadada, siis sa avastad ööbimiskohas,et sa oled jobu ja su telefon oli terve see aeg sinuga käekotis kaasas, viskad harjumuspäraselt kiire pilgu peeglisse ja näed mingit konkreeset elukat sulle vastu vahtimas. Jooksed silm kaelasadavast vihmast märg ja ripsmetush huule värvi asendamas kolmandat korda sama piletimüügileti juurde ja ostad oma kolmanda metroopileti. See teeb siis ca 250 krooni 20 min. jooksul metroo peale kulutada. Pole paha või mis? Loed oma meeleheitel (puuduliku) mõistusega bussiinfot sisaldvat SMSi taas kord valesti ja astud raske südamega valele metroole. Miks juba ette raske südamega? Sest ma ei usalda ennast ja tean, et nii libedalt ei saa asjad minna, et ma ka elus korra õigele bussile, rongile,metroole,laevale,lennule kohe esimese katsega satun eksole…

Noh täistabamus…sa oled kuradi maa-all ja helistada ei saa…jooksed maratonina tunduva vahemaa trepist üles…endiselt tselluliit reisi katmas…mõtled mis värk on…pole elus nii palju sporti meenutavat nii lühikese aja jooksul teinud ja endiselt ei kao see sünnidefekt mu kehalt…LEVIS! Helistan…nuuksun vaid telefoni, et ma jään hiljaks…mulle jõuab alles 21.eluaastal kohale, et ma olen kirjaoskamatu…võttis ikka kaua aega…saan juba sada korda läbiveeritud smsist totaalselt uut infot ja vahetan liini…ja kui muidu sõidab metroo keskmiselt iga 3mintsa tagant siis sel hetkel näitab mashina seinal, et järgmine metroo jõuab minuni 9 minuti pärast. Kas pole mitte vedamisega tegemist? Siis kui sul on ajalises mõttes näpp põhjas raiskab mingi süsteem su seda ressurssi oma suva järgi…loomulikult jäin ma bussist maha…aga kummardus siinkohal Kadrile, kes pidi ka närvikõdi üle elama…ja ehkupeale järgmist bussi oli nõus koos minuga ootama jääma, kuna tema käes olid piletid ja need kehtisid vakantsete kohtade olemasolul ka järgmisel bussil…noh…need paar kohta meile igatahes jäid ja lennulike me jõudsime…aga millise hinnaga? Eks ikka Inksu närvirakkude kulu ja halli juuksekarva hinnaga…ma kohe tõmban magnetina igast nõrganärvilistele mittesoovitavaid sündmusi endale kaela…

Aga muidu oli week-end Londonis muhe…külastasime üht ühika jõulupidu…paraku mu kommentaarid selle ürituse kohta saavad olema kesised, kuna lahkusin ürituselt kiirusel..mis ei luba saabumsel ja lahkumisel suurt vahet teha…eesmärgiks oli muidugi millegi enama jahil olek…

Laupäev möödus fish and chipsi otsimise tähe all ja arvake ära, kas mister nälg peksis meid malakaga MacDonaldsisse enne kui kurikuulsa fish and chipsi kusagilt leida suutsime? Oojaaa…kiirtoiduorjad ma ütlen…kusjuures vahetult pärast hambaauku kadunud burgeri ja veega pooleks fanta jäljetut kadumist jäi meie teele kohake, mis fish and chipse pakkus..ai Porgandi Pille kui vihale see ajas. Noh oleks väike „shopping” Harrodsis-silmshoping ofcourse. Eesti keskmise aastapalga eest oleks endale saanud sukkpüksid soetada näiteks…fäänsi kas pole? Imestan, et mind mitmehooajataguste teksapükste kandmise eest luksuskaubamajast välja ei visatud…mis kõige müstilisem, et mingi tipp topp müüja ehmatas mind lausega..”kas te sooviksite seda proovida?”…Jessas!!mida?minuga räägite? Seda? Hea et ma seda vaadata julgen- käsitööna valminud, juveelidega kaunistatud õhtukleit..maksis mõned kroonid ja sendid peale..no mõtlesin et proovimisele järgneb ilmselt kohustuslik ostmise protseduur..tegin kätega võlur Merlinile iseloomuliku liigutuse, kujutasin ette, et mind ümbritses hetkeks valge toss ja ma muutusin nähtamatuks..okok nii hulluks asi ei läinud…aga vaimset rotti kasvatas see kaubamaja minus kindlasti.

Jalutasime mööda Londoni nunnusid tänavaid..tohutult armas linn…Pariis on köömes mu meelest selle kõrval..samas Pariisis on täiuslikum metroosüsteem..aga London on ilusam ja puhtam. Laupäeva õhtul olime nõus Kadriga end kristlik-konservatiivseteks noorteks valetama..meie maailmanägemuses pidi esikohal olema parempoolne majanduspoliitika ja meie elu pidi kulgema vaid poliitiliselt aktiivset rada. See kõik oli vajalik selleks, et pääseda probleemideta Londonis samal ajal toimunud poliitikahuviliste noorte mingi konverentsi käigus peetud lahkumispeole Thamesil. Tegu oli siis laevapeoga. Üsna muhe üritus oli. Keegi kõrri kargama ei tulnud, et ma piisavalt poliitilist teksti suust ei aja. Kepsutasid aga jalga ja tipsutasid oma joogisegu…tore oli..ja soe vahelduseks Pariisi külmadele öödele..


Muide, kui ma  tagasi lendama hakkasin, siis pidin taas trauma üle elama..ma olin kuidagi kahe silma vahele jätnud selle, et mu riiete vahele oli ununenud isalt kingiks saadud parfüüm..mis jõhkralt turvakontrollis kusagilt aluspesu vahelt eemaldati…palusin seal pisarsilmil veel, et kas ma saaks seda kuidagi oma suurde pagasisse ümber tõsta…öeldi ei…aga kas ma saaks pühapäeval selle tagasi, kui ma samas lennujaamas maandun…EI!!! Tüüp viskas äkki minu jaoks olulise kingituse…(asi ei olnud selle materiaalses väärtuses vaid..olulisuses kingi tegija mõttes)..lihtsalt prügikasti koos teiste poolikute veepudelite, külmrelvade ja tulirelvadega vedeles mu lõhn seal. Koos lõhnaga peeti vajalikuks mind ka korgitserist ilma jätta, kusjuures käärid ja silmatilgad jäid absoluutselt puutumata. Silmatilgad on ju iga enesest lugupidava terroristi käsipagasis..alati!! Nende tilkadega saab ju igast „nalja” teha…mis siis kui ma oleks otsustanud neid tilkasid pilootide joogipoolisse soetada..kindlasti oleks viisi leidnud..või ülejäänud meeskonna liikmete pildituks tegemisel kasutanud? Vaatan, et eesti ajakirjandusel ei hoia need easyjeti turvatöötajad küll silma peal – no kuidas nad siis ei teadnud, et meiekandis on populaarne silmatilka mitte just päris selle pakendil ettenähtud otstarbel kasutada või oleks tekkinud kihk veits märatseda ja inimesi kääridega sandistada? Ma usun, et tegelt oli tüüp mingi  praktikant. Noh  palka ei saa, jõuluks preemiat ka mitte ja oli vaja koju naisele jõulukingiks väike Davidoffi parfüüm viia ja korgitserist oli ta ise juba ammu unistanud. Eks ole ju ka ütlemine, et mis ühele õnn on teisele õnnetus!

Londonist tulles juhtusin pealt nägema kuidas ühe naisterahva terve kosmeetikakott käsipagasist eemaldati…kahju hakkas kohe, ainult, et ma ei saanud nüüd päris hästi aru, et kas kosmeetikakott kui selline on ka LIQUID (vedelik) või, sest turvatöötaja võttis koti kogu selle sisuga ja viskas prügikasti. Ma oleks küll mässu tõstnud aga tundus, et see naine võttis oma olematu süü omaks ja leppis asjaoluga.

Kahju, et ühiskonnas leviv haigus (mulle juba tundub, et moehaigus) terrorismi viirus niivõrd paksu pahandust on tekitanud ja tsiviilisikute reisimine, mis peaks olema puhas rõõm ja lõbu, niivõrd ebameeldivaks on tehtud…

Häid reisielamusi soovides,
Inger