Eda-Ines Etti – jonnakalt kahe jalaga maa peal

5 kommentaari
Eda-Ines Etti – jonnakalt kahe jalaga maa peal

Ta on laulja, ta on saatejuht, ta on stiiliikoon ja eelkõige üks Eesti ilusamaid ja säravamaid naisi. Ta on Eda-Ines Etti. Ines on kaunitar justkui kuskilt müstiliselt ja kaugelt planeedilt, kes aeg-ajalt meil telekraani või raadio vahendusel külas käib, oma välimuse ja lauludega sõnatuks jätab, ja siis jälle lahkub.

Ta on laulja, ta on saatejuht, ta on stiiliikoon ja eelkõige üks Eesti ilusamaid ja säravamaid naisi. Ta on Eda-Ines Etti. Ines on kaunitar justkui kuskilt müstiliselt ja kaugelt planeedilt, kes aeg-ajalt meil telekraani või raadio vahendusel külas käib, oma välimuse ja lauludega sõnatuks jätab, ja siis jälle lahkub.

Mulle meenub, et mõned aastad tagasi võrdles Inese hea sõber, disainer Tanel Veenre naist haigruga – kargelt ilusa ja lõputult graatsilise linnuga, kes istub laternapostil, vaatab maa ja taeva vahel ilmaelu ja poetab möödujaile mõne hinnalise sule. Kuid seda, mis toimub selle ilusa haigru südames, võib vaid aimata. Tõepoolest, Ines on oma karges ilus tundunud alati ebamaine, vaoshoitud hing, kes hinnalise linnu kombel on poetanud meile oma loomingu näol palju ilusaid sulgi. Ise on ta selle kõige juures jäänud kõigutamatult salapäraseks.

Viisteist aastat tagasi Väike-Maarjast pealinna kolinud Inesest on saanud tõeline naine, enesekindlam kui kunagi varem, panustades kõigessse, mida ette võtab. Esmapilgul ei olegi sellel tagasihoidlikul rohelise kaabuga tüdrukul eurolavalt ja praegusel tumedapäisel femme fatale’l midagi sarnast. Välja arvatud sama lummav lauluhääl ja kadestusväärne välimus.

„Viisteist aastat tagasi olin ma alles ellu astumas ja oma iseseisvat elu alustamas. Olin värskelt keskkooli lõpetanud ning kutsika silmadega ahmimas kõike, mis elul pakkuda on. Võib-olla suurim erinevus tolle ajaga on see, et ma olen rahulikum kui siis. Ma ei rahmelda ilmaasjata, ei püüa kellelegi enam midagi tõestada ega ürita ka parem olla, kui ma olen,” ütleb Eda-Ines, kes on endaga rahu teinud ja seeläbi saanud õnnelikumaks kui kunagi varem. 

Suurt rolli eneseleidmise teel mängis ka naise üks viimase aja lemmikraamatuid Eckhart Tollelt. „Tolle raamat on õpetanud mind ennast kõrvalt vaatama, märkama iseenda poolt tehtavaid vigu või musterkäitumisi, mis head ei too. Samuti olen ma õppinud oma suhetes olema rahulikum, tasakaalukam ning ei lase end enam nii lihtsalt kõigest liigutada,” ütleb Ines ja lisab, et ennast ja erinevaid olukordi justkui kõrvalt jälgides tuleb teatav perspektiiv nii enda käitumise kui ka keeruliste situatsioonide suhtes ning see aitab leida lahendusi ning säilitada tasakaalu ja adekvaatsust.

Tahaks olla vaimsem

Tänapäeva moodsad ja iidsed kunstid nagu meditatsioon, tantra või vaimsed rännakud on Inesel veel proovimata. „Nimetatud teemad on minu jaoks läbikäimata tee. Tahaks olla vaimsem, kui ma olen, aga minu suhteliselt reaalne maailmapilt hoiab päris jonnakalt jalgu maa peal.” Pigem aitavad tal hinge vaigistada klaveri taga istumine ja muusika loomine. „Jalutuskäik või vahel ka näiteks selline lihtne asi nagu suur koristuspäev mõjuvad hästi, siis justkui viskan ka enda elust ebavajalikku tolmu välja”. Veel peab Ines, sarnaselt paljude teiste naistega, heaks tujutõstmisnipiks mõnda head filmi (soovitavalt komöödia või mõni vanema aja Hollywoody fimliklassika), oma lemmikveini, Uus-Meremaa Savignon Blanc’i ja sõbrannade kohalolekut. „Hindan väga kvaliteetõhtuid kodus koos hea raamatu, filmi või veiniga. Varem oli rohkem seltskonnaga kuskil linna peal ringi luusimist. Eks seda tuleb koos heade sõpradega aeg-ajalt ka tänasel päeval ette, aga siiski väga-väga palju vähem.”

Avaliku elu tegelasena tuleb Inesel hinge vaigistada sageli ka meedia kurjade sõnade tõttu. Inest teeb kurvaks see, et sageli võetakse öeldust välja üks konkreetne tsitaat ning ühtäkki saab sellest suur mull: „Just nagu ma poleks midagi muud öelnudki!”.

Kuidas saada hakkama sellega, kui iga sinu liigutus on kõrgendatud tähelepanu all? Inese sõnul aitab see, kui võtta tähelepanu mõistusega. „Olen vist ise rahulikum ja liigun vähem silmatorkavates kohtades. Selles mõttes ei häiri mind pilgud siin ja seal nii palju. Hoian ise rohkem privaatset joont. Võtan tähelepanu ka niivõrd mõistusega, et vahel justkui mängin seda mängu kaasa ja siis jälle poen peitu. See on minu töö, mis eeldabki pisut avalikkuse ees olemist ja eraelu, mida ma väga oma isiklikuks asjaks pean, mitte kellegi teise omaks, ka kõige paremas tasakaalus hoida,” ütleb naine ja lisab, et kuigi tema eraelu ei peaks kellegi teise mure olema, tuleb klatšihimuliste inimestega siiski kokku puutuda. „On palju neid, kellel endal võib-olla elus midagi põrutavat parasjagu ei juhtu ja nõnda nad teiste elusid elama hakkavadki,” ütleb Ines. „Õnneks ei võta ma kommentaare, ei positiivseid ega ka negatiivseid, liiga tõsiselt, nii ei kõigu pilt endast liialt viltu. Eks konstruktiivne kriitika ole positiivne ja tiivustavad sõnad omamoodi energiat andva jõuga, aga iseenese väärtust peab ikka enda seest otsima,” teab lauljatar, kes ise imetleb inimestes eelkõige sallivust. „ Iga inimene on erinevate iseloomujoonte kogum ja erinevaid armastusväärseid nüansse on palju, aga hoolivus ja sallivus ja teineteist arvestav suhtumine see, mis tekitavad minus imetlust.”

Mõnusas laines

Kui veel kolm aastat tagasi, kolmekümnesena, tunnistas Ines, et ei ole veel oma sisemist rahu leidnud, siis nüüd on ta sellele lähemal. „Ma usun, et olen teel. Kindlasti olen lähemal sisemisele rahule kui tol ajal. See ongi midagi, millega pean tegelema, sest olen sisemiselt pisut rahutu tüüp, aga ega see välja eriti ei pruugi paista. Aga jah, hetkel olen küll mõnusas laines, tööprojektid on kõik huvitavad ja muusika on taaskord suurema kaaluga minu elus, mis lisab põnevust,” viitab Ines saatejuhirollidele erinevates teleprojektides, mis lubavad muusikamaailmast mõnusa vaheldusena aeg-ajalt telemaailma hüpata. 

Hästi mõjus Inesele ka aastane kodumaast lahusolek ehk õpinguaasta mainekas Berkley Ülikoolis USAs, kus ta studeeris laulukirjutamist. „Jällegi, vahel on vaja perspektiivi, et asju selgelt näha,” ütleb Ines. „Mulle tundub, et iga aastaga muutub elu järjest õpetlikumaks. Võib ju silmaklappidega ka läbi elu kõndida, aga ma eelistaksin märgata ja areneda ise ja koos maailmaga.” Kui lõpetuseks küsin, et millest Eda-Ines Etti veel unistab, teatab naine mõtlikult, et ei ole suur unistaja ega pikalt ette mõtleja. „Pigem üritan endale võetud töised ja loominguliused eesmärgid täita ja liialt pikalt mitte ette mõelda, elul on niikuinii meiega omad plaanid.”

 

Tekst: Triin Tisler

Fotod: Riina Varol

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2014

 

Sarnased artiklid